Nüüd juba paar kuud pole Mika kasutanud lutti.
Päevasel ajal polnud see tal suus juba üle aasta, aga une ajaks ta siiski seda nõudis ja seda väga resoluutselt 🙂 Seega ma arvasin, et luti-võitlus saab olema raske, aga tegelikult läks see väga sujuvalt ja seda lasteaia abil, kus õpetajad aitasid luti “ära kaotada”. Meie mängisime kaasa õhtuti ja nii oligi mõne päevaga selle asjaga lõpp.
Siiski oli lutil ka üks suuuuur pluss. Kui lutt une ajaks suhu sai, siis Mika eriti palju ei seletanud. Nüüd aga on meil õhtuti sellised vestlusringid, et ka kõige parimal vestluskaaslasel hakkab kurk kuivama ja aju kärssama 🙂
