Mikal on angiin. Talle tuleb mitu korda pĂ€evas lasta kurku astelpalju-saialilleĂ”li kurguspreid ja talle ĂŒldse ei meeldi see sisisev pihutus otse kurku. Hommikul on meil sellepĂ€rast suur tĂŒli. Kuid pĂ€rast rÀÀgime kĂ”ik lĂ€bi ja Mika lubab, et laseb endale edaspidi kenasti rohtu panna.
Ăhtu. Rutiinsed pesemised ja sĂ€ttimised enne und.
Mika: Aga mulle pidi ju seda spreid panema!
Meie: Jaa, just, vÀga tubli, et sa ise meelde tuletasid!
Mika istub Tarieli sĂŒlle ja laseb tĂ€iesti rahulikult endale rohtu kurku pihustada.
Tarieli (tunnustavalt): Oi kui tubli sa oled, Mika!
Mina (ĂŒlevoolavalt): VĂ€ga-vĂ€ga tubli! Nii hĂ€sti lasid rohtu panna endale!!!
Tarieli: Oleme uhked su ĂŒle.
Mika (rÔÔmsalt): Ma olen ise ka uhke enda ĂŒle! … Ma armastan end!

