Esimest korda kolme aasta jooksul oleme sügisel Eestis. Kolm sügist meie elus on vahele jäänud ja selle asemel on olnud päikselised paigad maailma eri kohtades ja see on olnud nii nauditav! Aga see sügis on teistmoodi, sest Mika läks esimesse klassi ja me tahtsime, et nii tema, kui ka meie harjuksime kooli ja õpperütmiga.
Mika saab sel aastal esmakordse Eesti sügise kogemuse oma teadlikumas, suure lapse elus. Ta oli ju vaid 4-aastane, kui me oma rändusid alustasime ja sellest peale on tema sügis alati olnud täis päikest ja sooja merevett. Tegelikult ongi suurem osa lapsepõlve tema jaoks suvi olnud. Nagu mul endal ja veel paljudel, tähendabki lapsepõlv suve. Tundub, et muud ei olnudki, sest sellest ilusast ajast on jäänud nii kirgas mälestus ning pimedus ja külm on ununenud. Saab olema huvitav kuulda, kuidas Mika oma lapsepõlve mäletab. Meil Tarieliga on nii hea meel, et oleme oma lapsele selliseid elamusi pakkunud.
Igal juhul küsis Mika minult eile, kui jõudsime kella 19 paiku koju, et kas on juba hilisõhtu. Väljas oli juba täitsa pime. Ma vastasin, et on õhtu, kuid mitte hiline. Ja veel, et nüüd hakkavadki päevad lühemaks jääma ning et sügisel ongi nii. “Kas hommikud on ka pimedad?” uuris Mika. Seletasin, kuidas on ja ütlesin: ”Mäletad, sa ütlesid, et igatsed sügist. Nüüd see sügis tulebki – järjest pimedamaks ja jahedamaks läheb ja sa saad sügise kogemuse nagu soovisid.”
”Ei, ei, mulle pole seda rohkem vaja. Ma juba saan aru, et mulle ei meeldi!” hüüdis Mika naljaga pooleks. Eks näis, kuidas kaamos temale mõjub, kuid kindlasti mitte nii raskelt kui meile ning koolis käia talle meeldib. Noh, vahelduseks pole hullu ja siiani on Eesti sügis olnud ilus, juba kergelt kuldne ja kuiv.