Juba väiksest peale pole Mika ja vesi eriti kokku sobinud. Pesemist saatis alati nutt. Meid panid imestama teiste vanemate lood oma veelembestest lastest, kes ei taha vannis väljagi tulla. Meil ei tahtnud Mika kaua aega isegi vanni maha istuda (Tarielil õnnestus kuidagi see ime, et Mika lõpuks siiski istus vanni maha). Pesime teda niiviisi kiiresti, et laps ei peaks liig kaua talle ebasobivas elemendis olema. Juuksepesu oli omaette ooper. Varisesid kokku minu (tuntud ka kui hüljes) lootused hakata temaga koos basseinis ujuma.
Aga nüüd, aga nüüd. Mika avastas enda jaoks sel suvel vee 🙂 Käime üsna palju mere ääres ja kuna mulle nii meeldib ujuda ja üldse vees sulistada, siis hakkas seda tasapisi tegema ka Mika. KUI hea meel mul selle üle on 😀
Ühel jahedal päeval rannas ta isegi ületas mind. Ütles, et emme lähme nüüd vette ja ise juba veest märg, kukkus mind pritsima. Tol päeval mina enda vette ei kastnudki, kuid Mika möllas ja “ujus” (minu käed tema kõhu all, tema siputab käsi-jalgu).
Ja täna siis ujus Mika ka vannis. Siiani oleme ta nüüd küll ilusti vanni istuma saanud. Kuid vannivette pikali minemisest vms on asi veel kaugel. Kuid täna oli ta vannis kõhuli ja üleni vees, “ujudes” nii, et kuklajuuksed kõik puha märjad (juukseid laseb Mika nüüd ka endal juba kenasti pesta). Supertubli? Nüüd saame lõpuks siiski koos Mikaga ka spa-sse minna. Juhuuuu!!!