Juba Mika imikueas, tekkis mul soov temaga taaslavastada üks foto. Olen sellel 4 aastat ja 7 kuud vana. Mika oli pildi tegemise hetkel 4 aastat ja 2 kuud vana. Tegime fotolavastuse veidi noorema Mikaga, sest tahtsime Mika juukseid lühemaks lõigata ja muidu oleks pidanud ootama veel 5 kuud.
Suures osas minu teadlikus elus on mul pikad juuksed olnud. Ja ma tean kui tüütu see vahel on. Sellepärast leiangi, et laps võiks mõnda aega ka pikkadest juustest puhata. Lisaks on Mikal pea sünnist saati ka tukk olnud. Ta juuksed kasvavad kiiresti ja beebina olid silma tükkivad salgud eriti tülikad. Seesama tukk oli teine probleem. Minu fotol tukka pole ja seepärast üritasin pikemat aega Mika tukka välja kasvatada. Kuna ta käis lasteaias, siis oli see keeruline – kõik see klambritega mässamine jne. Kuid “õnneks” tuli taas koroona isolatsioon ja me jätsime Mika koju. Nüüd sain ma rahulikult ise Mika tukka sättida.
Ja kleit – see valge õlapealte ja täisklošš seelikuosaga kleit oli mu lemmik. Kõige uhkem kleit enne mu pulmakleiti. Mu ema õmbles selle minu jaoks oma ülikooli lõpupeoks. Olin sellest nii vaimustuses, et nõustusin kandma number väiksemaid kingi, ainsaid valgeid, mis tolle kleidi juurde sobisid. Kannad hõõrusid koledasti, kuid kleit oli seda väärt. Originaalkleit pole kahjuks säilinud. Kuid õnneks on meil mamma Helgi, kes suudab teha kasvõi peedist pesumasinale trumli. Pole asja, mida ta oma kätega teha ei suudaks. Nii ma siis oma keerulise palvega tema poole pöördusingi. Helgi tegi taas imet ja me saime originaalile päris lähedase kleidi. Mina tikkisin pitsi peale pärlid (mu ema heegeldas need pitsi sisse). Nõukaaegsed juuksemummud laenas sugulane Riina.
Ja siis asusimegi pildistama. Algul käisin Mikaga Photopointis, kuid seal ei õnnestunud tabada seda õiget näoilmet. Tarieli tuli appi ja katsusime luua kodus fotostuudio tunnetust. Klõpsisime palju ja Mika oli nii tubli, püüdes olla võimalikult kurb. Sama kurb kui mina foto tegemise hetkel. Mäletan, et läksime emaga kuskile hämarasse stuudioruumi, kus mind pandi kõrgele keerdtoolile istuma ja jäeti sinna üksi. Mulle tundus see nii masendav. Ei lugenud see, et ema ja fotograaf olid vaid meetri kaugusel. Ma ei näinud midagi peale tühjuse ja heledate prožektorite. Selline oli see minu kõige ilusama kleidiga pildistamise hetk. Kuid mulle väga meeldib see pilt, sest on üks vähestest, kus ma ei naerata. Kuna hiljem õpetas ema mind alati kaamerasse naeratama, mida teen siiamaani.
Kui Mika sündis, siis ütlesid kõik, et ta on nii minu nägu. Kuid kasvades, hakkas ta üha rohkem nö omaenda nägu minema ja nüüd öeldakse hoopis rohkem, et Mika on Tarieli sarnane. Eks ta on võtnud midagi meilt mõlemalt. Tal kindlasti isa ilusad ja ilmekad kulmud ja armas väike suu. Juuksed ja nina on minu moodi. Mika silmad on väga lahedad – minu tooni hallide iiriste keskel on silmadterade ümber Tarielilt pärit kelmikad pruunid sädemed.
Tarieli töötles fotode tonaalsuse võimalikult sarnaseks. Ma olen tulemusega üsna rahul. Kuigi alles fotode töötlemisel, märkas Tarieli, et mind on fotograaf pildistanud veidi kõrgemalt, sellest tulebki minu veidi altkulmu pilk ja pea asend. Mikat pildistasime me kodus aga tema silmade kõrguselt. Seetõttu on fotod siiski erinevad. Kuid Photopointi fotograaf tabas Mika õige nurga pealt. Kuigi Mika ilme pole siin minu oma sarnane, on siin olemas see altkulmu vaade. Huuled on veidi pinges ja tema näos on üldse sellist tõsist otsustavust, mis on talle väga iseloomulik. Mika ütles mulle hiljem, et ta proovis küll kurba nägu teha, aga ta kartis toolilt alla kukkuda.
Mul on nii hea meel, et selle jäädvustuse Mikast tegime, sest kindlasti on tal tulevikus nii põnev võrrelda ennast ja oma ema samas eas.
