Imestan ikka kuidas Tarieli saab silmagi pilgutamata süüa ülihapusid asju, näiteks sidrunit koorega. Närib seda tulihaput vilja rõõmsa ja rahuloleva näoga. Talle teevad mu üllatusest suured silmad alati nalja ja talle meeldib rääkida lugu, kuidas ta lapsena sõi ära ühekorraga 6-7 sidrunit, koos koorega (!)
Nüüd näen, et hapu talumine on tõesti päritav. Mikale nimelt ka väga meeldib sidrunit süüa. Ei mingit silmade vidutamist vms, põskedele tekivad küll korraks väiksed roosad laigud, aga need kaovad kohe kui sidrun alla neelatud. Ja ta õndsa naeratusega ütleb: “Palun veel!”
Nii et sidrunigeeni on ta Tarielilt saanud.