Stress ja peavalu – kuidas me kooli valisime

Mika läheb sügisel kooli. Aga kuhu kooli? Teadsime juba pool aastat tagasi, et aasta alguses tuleb panna paika, kuhu kooli Mika läheb. Selletõttu jäi meil ära talvine reis, sest teadsime, et koolikatsed toimuvad enamasti veebruaris. Olgu kohe öeldud, et kindlasti on lapsevanemaid, kes ei muretse väga selle pärast, mis kooli nende laps läheb ja arvatavasti see töötab nende jaoks. Sellisel juhul läheb laps sinna kooli, kuhu kohalik omavalitsus määrab ja reeglina on see lähim kool lapse kodule või olgem täpsed – lapse sissekirjutusele.

Usun, et vähem on muretsemist ka siis, kui kooli läheb sinu teine või kolmas laps – oled juba kogenum ning on suur tõenäosus, et laps läheb samasse kooli, kuhu ka esimene laps. Seega muremõtteid vähem.

Meile oli aga hea kooli valik Mikale esmane kogemus ja väga oluline otsus. See annab tunde, et me (võibolla petlikult) saame siiski midagi määrata tema elus ja loodetavasti muuta tema elu paremaks. Juba enne koolide valikut olid meil mõned kriteeriumid kooli valikuks, kuid need olid võibolla üsna abstraktsed. Koolidega tutvudes muutusid need kriteeriumid täpsemaks ja avastasime ka enda kohta üht-teist huvitavat 🙂

Meie suurim probleem on see, et soovime ka edaspidi rännata ja mitte kõik koolid pole sellest vaimustuses. Meie reisid ei hakka olema päris seitse kuud aastas, kuid vähemalt kaks-kolm kuud kindlasti ja seda just talvisel ajal ehk siis, kui laps peaks koolis käima. Praktiliselt kõik inimesed, kellega olime oma reisimisest rääkinud, ütlesid lõpuks “Jah, väga lahe, saate veel seda teha kuni laps kooli läheb”. See on nii naljakas, kuidas oleme loonud endale need piirid ja raamid. On mingi üldlevinud arusaam, kuidas peab pereelu toimima ja selle arusaama järgi peab pere olema paikne kui laps käib koolis. Eks lasteaias võiks ka püsida, aga nuuh, teeme nendele hipidele väikese möönduse. Kuid kui käes on kooliaeg, siis kindlasti võib rännuelu ära unustada.

Selline suhtumine tekitas meis pigem trotsi. Aga asi pole isegi selles, mida teised arvavad, vaid ikka selles, mida me ise tahame. Meile on meie rännuelu hakkanud väga meeldima ning loobumine sellest tundus ebaõiglane ja mõttetu.

Suve lõpus kirjutasin kolme kooli (Kalamaja Põhikool, Ristiku Põhikool ning Gustav Adolfi Gümnaasium) küsimuse, kas nende koolis on põimõpe mõeldav. Põimõpe on selline õppevorm, kus osa õppest toimub lähi- ja osa kaugõppena ehk laps käib osa ajast koolis, osa ajast on aga koduõppel. Kirjutades tundsin hirmu, et äkki kõik need koolid vastavad eitavalt. Päris mitmed meie sõpradest teadsid rääkida, et enamus koole ei aksepteeri sellist õppevormi ning nn eliitkoolid ei tee seda kohe kindlasti.

Kirjale vastas kaks kooli ning minu rõõmuks vastasid mõlemad positiivselt. Ristiku kool vastas, et selline variant on kindlasti mõeldav ja GAG vastas, et jah, nendel on kogemusi sellise õppevormiga, eriti algklassides, kuid rõhutasid, et sellise õppevormi puhul on suur vastutus ka vanematel. Siin on kaks momenti, mida sooviks välja tuua. Esiteks, kõik meie sõbrad-tuttavad rääkisid, et eliitkoolid kindlasti ei ole nõus põimõppega, ometi nagu elu näitas, tasub alati uurida otse ja GAG’i vastus kinnitas, et mitte kõik eliitkoolid pole selle vastu. Teiseks, praktiliselt kõik koolid, kellega suhtlesime, rõhutasid, et meie vanematena peame siis ka hoolt kandma selle eest, et koduõppe perioodil saaks laps õpetatud. See on muidugi iseenesestmõistetav, kuid ju siis on lapsevanemaid, kes arvavad, et koduõppe ajal saab laps kuidagi ise hakkama või peab kool distantsil temaga tegelema.

Need vastused rahustasid ja julgustasid meid ja tulime teema juurde tagasi selle aasta alguses, kui kogu see koolitrall pihta hakkas. Algusest peale otsustasime, et see kool, mida tõenäoliselt Mikale sissekirjutuse järgi pakutakse, pole sobilik. Seega alustasime teiste koolide valimisega ja alati küsisime esimese asjana ka üle, kas põimõpe on võimalik. Olgu öeldud, et kõik koolid on hästi erineva suhtlemisstiili, organiseerituse ja põhimõtetega ning väga erinev on ka see, kuidas toimub kooli sisse astumine. Mõned koolid on uuemeelsemad, mõned konservatiivsemad; mõned korraldavad korralikke sisseastumiskatseid, mõned loosivad jne jne.

Kuna sissekirjutuse järgi kooli valimise jätsime kõrvale, siis jäid meie valikusse erakoolid ning koolid, mis võtavad lapsi üle linna.

Alustasime Avatud Koolist, kuna sellel koolil oli esimesena avatud uste päev. See on üldse väga tore, kui kool korraldab infotunni ja võimaldab tutvuda ka kooliruumidega ning suhelda koolipersonaliga. Kohapeal olles saad tunnetada kooli ja selle inimesi ja kuigi see on väga subjektiivne ja pigem emotsioonidele tuginev, on see siiski parem kui mitte midagi. Infotunnis saab ka põhilise info kooli ja sealsete õppemeetodite kohta ning saab esitada küsimusi. Avatud Kooli eripära on see, et seal õpivad nii eesti kui ka vene lapsed koos. Kool järgib mitmeid uuenduslikke õppemeetodeid nagu näiteks projektiõpe või siis iseõppe reeded, kui lapsed õpivad sellel päeval kodust.

AK on erakool ja seega tasuline. Muide kõik erakoolid, mida uurisime, on enamvähem samas hinnaklassis. Avatud Kool erines teistest koolidest selle poolest, et siin on esimeseks sisseastumise astmeks loos. Kõik soovijad osalevad loosis ning valitakse võrdselt tosin eesti tüdrukut, tosin eesti poissi ja samapalju vene tüdrukuid ja poisse. Registreerisime ka meie, kuid loosiõnn ei naeratanud Mikale.

Tallinna nn eliitkoolide hulka kuuluv Vanalinna Hariduskolleegium oli järgmisena meie sihikul. Ma asetan sõna “eliitkool” ette selle “nõndanimetatud” kuna mul on jäänud mulje, et paljud koolid pole ise väga vaimustuses sellest tiitlist. Paraku koolid on erinevad ning kui vaadata õppeedukustabeleid, siis mõned koolid on igaaastaselt eespool ja mõned lohisevad lõpus. VHK on tuntud kui hea kool ja sellesse kooli saab katsetega, seega paljude jaoks määrabki see selle elitaarsust.

VHK-s olid katsed ja Mikal läks katsetel väga hästi. Sellist tagasisidet saime videovestluse ajal koolilt. Tagasiside oli üdini positiivne ja mulle isegi jäi mulje, et Mika ongi praktiliselt kooli sisse saanud ja ametliku kinnituse saamine on pigem formaalsus. Paraku mõned nädalad hiljem saime vastuse, et Mika on nö ootenimekirjas ja jäi põhinimekirjast välja. VHK puhul meile meeldis nende hea haridustase ja pühendumine kultuurile. Kooli asukoht vanalinnas on ühest küljest väga tore (ajalooline keskkond), teisest küljest jällegi kitsad koridorid, väikesed aknad jms vanade hoonete eripärad ei tundunud väga sobilikud 21. sajandi koolile. Meile jäid võõraks ka osaliselt selle kooli väärtused kuna meie pere pole usklik. Kummaline tundus meile ka tüdrukute ja poiste jaotamine eraldi klassidesse. Kui me kooli registreerimisel uurisime, kas põimõpe tuleb kõne alla, siis saime vastuse, et selliseid õpilasi VHK-s on. Vestluse ajal aga ei oldud sellest väga vaimustustes ja kuigi mainiti, et selliseid õpilasi tõesti on, siis otseselt nad ei tahaks seda lubada.

Meie praeguse kodu läheduses on Ristiku Põhikool. Käisime avatud uste päevadel ja kool jättis väga sümpaatse mulje. Saime ka kinnituse, et põimõpe on nende koolis igati OK. Avatud uste päeval sai tutvuda veidi ka kooliga ning räägiti kooli spetsiifikast – koolis on kolm paralleelklassi. Tavaklassis on 20 õpilast, lisaks on veel kaks oluliselt väiksemat klassi, kus on õpilased, kes vajavad õppimisel lisatähelepanu ja -tuge. Kool on vanaaegses hoones, mille projekteeris Herbert Johanson, kes muide on projekteerinud ka Kopli lasteaia, kus Mika praegu käib. Võibolla sellepärast hakkas Ristiku kooli maja Mikale ka kohe meeldima.

Mõned nädalad hiljem käisime Ristiku koolis ka vestlemas. Lisaks vanematele kutsuti kohale ka Mika. Vestluse tulemusena anti kohe kohapeal märku, et Mika sobib siia kooli ja pakuti täita ka sisseastumisavaldus, mida me ka tegime, kuigi kaalusime veel ühte-kahte kooli. Vestlusest jäi meile Oliviaga väga soe ja siiras tunne. Oli tunda, et selles väikeses koolis tõesti hoolitakse õpilastest ja nende heaolust ning märksõnad empaatia, toetus ning hoolivus pole siin keskkonnas vaid sõnakõlksud. Meile meeldis ka see, et kool on väga lähedal meie praegusele kodule ja Mika saaks juba esimeses klassis käia ise koolis jala.

Juba mitu kuud olime Oliviaga kaalunud ka Rocca al Mare Kooli, mis on tasuline erakool. Ei oska isegi öelda miks, sest ühtegi tuttava või sõbra last seal ei õppinud ja ega me väga palju sellest koolist ei teadnud, aga ju siis oli kuidagi jäänud mulje, et see on hea kool. Gümnaasiumite edetabelites (mida ma olen mitmel aastal veidi uurinud) on RAM alati olnud üsna kõrgel kohal ja kool on tundunud õppeasutusena, kus on hea haridus au sees, samas võibolla pole päris selline hull “tampimine”, nagu meil on eliitkoolide kohta mulje jäänud. Selles koolis küll ei olnud infotundi ja otseselt avatud uste päeva, aga toimub vestlus (vanemad, Mika ja õpetaja) ning seejärel midagi koolitunni moodi, kus lapsed teevad ülesandeid ja vestlevad õpetajaga. Samal ajal saime meie Oliviaga tutvuda koolihoonega. Rocca al Mare kooli kasuks on kindlasti selle asukoht – otse mere ääres ja samas peaaegu et metsa vahel. Kool on suurest teest eemal ning selle ümber on suured puud – sellist asukohta pole just paljudel koolidel pakkuda. Hoone ise on küll juba üle 20 aasta vana, kuid samas ikkagi moodne (suured aknad, laiad koridoorid, istumisnurgakesed lastele, avar garderoob jne) ja väga sümpaatne. Miinuseks võib RAM’i kohta öelda seda, et polnud infopäeva, kus oleks saanud kooliga lähemalt tutvuda. Praegu tegime seda ise kooli kodulehe kaudu.

Peale kooli külastamist, vestlust ja “koolitundi” toimus loos, mille tulemusena pakuti Mikale koht klassis, mille A-võõrkeeleks on prantsuse keel.

Täiesti lambist proovisime ka Tallinna Muusika- ja Balletikooli 🙂 Mõte sellest koolist tekkis juhuslikult, kui nägin kuskil sotsiaalmeedias midagi sellest koolist. Hakkasime uurima ja tuli välja, et just oli võimalus tutvuda kooliga avatud uste päevadel ja seda me ka tegime. MUBA organiseeritus oli märkimisväärne – oli korraldatud lausa kontsert, kus huvitujad said kuulata kooli õpilasi esinemas ning seejärel said lapsed tutvuda kõikide pillidega, mida koolis õpetatakse. Pille tutvustasid õpetajad, kes julgustasid lapsi proovima muusikariistu ise ning rääkisid nendest lühidalt. Hiljem toimus ka väike infotund ja oli küsimuste-vastuste osa ning samal ajal, kui vanemad said täpsemalt uurida kooli kohta, viidi lapsed teise ruumi, kus nendega mängiti ja tegeleti. Viis pluss korralduse eest! Kahjuks põimõppe osas jäeti skeptiliseks. MUBA-s on koolikatsed kahes osas: nö akadeemilised teadmised ning muusikaline katse. Kool korraldas ka nn konsultatsioone muusikakatsete jaoks ja me kasutasime seda võimalust. Saime küll vastuse, et põimõpe pole väga mõeldav, kuid mõtlesime, et laseme Mikal käia konsultatsioonil – äkki selgub, et laps on supermusikaalne 🙂 Kiidusõnad õpetajale, kes Mikale konsulatsiooni tegi. Ta veetis Mikaga paarkümmend minutit ja siis andis meile tagasisidet. Kuigi õpetaja oli väga delikaatne ja julgustav, saime siiski kinnituse sellele, mida kahtlustasime – Mikal looduse poolt erilist muusikalist annet pole. Tahame, et ta kindlasti õpiks mõnda pilli, kuid otseselt muusikakallakuga kool pole selleks vajalik. Otsustasime säästa Mikat veel ühest katsest ja loobusime ise MUBA-st. Lõpetuseks olgu veel öeldud, et MUBA koolihoone on lihtsalt võrratu! See on moodne, ilus, väga läbimõeldud ning vaatamata sellele, et see asub suure tee ääres, on see täiesti helikindel ja projekteeritud nii, et tulevased muusikud ei pea taluma linnamüra.

Täiesti ootamatult lisandus meie koolide nimekirja Audentese erakool, mida soovitas Olivia ema kuna seal koolis on tantsutunnid ja Mikale meeldib tantsida. Audentes on tuntud spordikoolina ja sellepärast me isegi ei kaalunud seda, kuid hakkasin uurima nende kodulehte ja mida rohkem uurisin, seda huvitavam tundus. Audentese puhul jäi esimesena silma hea suhtlemine. Vastati kiirelt, kõik e-kirjad olid väga selged ja informatiivsed ning koolikatsed olid ühendatud infotunniga – sellel ajal, kui Mika oli katsetel, tehti lastevanematele infotund, kus kooli direktor ja õppealajuhataja tutvustasid kooli, selle võimalusi ning põhimõtteid. Etteruttavalt võin öelda, et me siiski ei valinud Audentest, kuid ka see suhtlus oli suurepärane – see kool oli ainus, mis vastas minu kirjale selle kohta, et valisime teise kooli ning vastus oli sõbralik ja inimlik ning sooviti Mikale edu tema valitud koolis.

Põimõpe sobis sellele koolile samuti ja mida rohkem tutvusime kooliga, seda rohkem kool meeldis. Vestlusel, kuhu kutsuti meid koos Mikaga, sai tütreke väga positiivse hinnangu ning peagi kutsuti Mikat Audentese ridadesse. Meile meeldisid Audenteses paljud asjad: tantsutunnid, A-võõrkeele õppimine alates esimesest klassist ning B-keele (sh hispaania keele) õppimine 4. klassist, peale tunde hästi organiseeritud trennivõimalused (kohe koolilinnaku territooriumil; mitmekülgne trenn – tennis, ujumine ja kergejõustik ning trennikaaslasteks sinu enda klassikaaslased) ja paljud muud põhimõtted ja traditsioonid. Naljakal kombel oli trennivõimalus (mis pole kohustuslik) meie jaoks ühtlasi nii suureks plussiks kui ka miinuseks, kuna kartsime, et äkki selline trenn oleks Mikale liig. Miinuseks pidasime ka kooli asukohta ja üldist hoonete arhitektuuri ning paigutust. Võib kõlada tähenärimisena, kuid nii mina kui Olivia oleme seda meelt, et lisaks kooli sisule on oluline ka väline osa – kooliruumid ja -hooned, kooli asukoht jms.

Lisaks nendele kuuele koolile kirjutasin ka Prantsuse Lütseumisse, kuid nemad vastasid, et põimõpe pole nende koolis võimalik.

Jätsime oma lõppvalikusse kaks kooli: Ristiku ja Rocca al Mare. Kaks väga erinevat kooli. Mõlemal olid plussid ja miinused ning pidasime Oliviaga pikki arutelusid. Lõpuks olid mõlemal pead paksud ja otsust ikka veel polnud 🙂

Muidugi küsisime ka Mika arvamust, kuid eks ole 6-aastasel raske öelda midagi konstruktiivset oma valiku osas. Tema mõtted tuginesid emotsioonidele ja suures osas ka nendele argumentidele, mida me talle esitasime mõlema kooli kasuks. Lõpuks, kui nägin, et Mika on juba parajasti segaduses, küsisin temalt: “Kas tahad, et emme-issi ise otsustavad?”. Mika vastus oli ühesõnaline, kiire ja rõõmus: “Gracias!”

Kaalukauss vajus lõpuks Rocca al Mare kasuks ja üks suuremaid miinuseid on koolitasu. Meie pere pole rikas ja selline igakuine lisakulu pole meeldiv. Kuid plussid kaalusid üle ja nii mina kui Olivia olime lõpuks rahul oma otsusega. Suur koorem vajus südamelt ära ja tean, et palju keerulisi valikuid ning palju tööd alles ootab ees, kuid on hea meel, et lõpuks saime kindluse, et saame hea kooli, mis aksepteerib ka põimõpet.

Lõppu tahaks lisada veel kolm mõtet. Esiteks, kooli valik kinnitas taas, et inimestel on väga palju eelarvamusi ning et nende arvamused tihtipeale baseeruvad mingitel subjektiivsetel teadmistel või siis kui need isegi põhinevad nende enda kogemustel, siis ei pruugi minul olla sama kogemus kui neil. Seega nagu iga asjaga – kuula teiste arvamusi, filtreeri neid kaine mõistusega ning uuri ise otse algallikatest, kuidas on lood antud teemaga.

Teiseks, ma julgustan kõiki koole – olgu need munitsipaalkoolid, erakoolid või nn eliitkoolid – korraldama tulevastele õpilastele ja nende vanematele infopäevi. Tutvustage oma kooli ja näidake, miks just teie kool on hea ning sobilik konkreetsetele lastele.

Kolmandaks, kohalik omavalitsus või riik võiks reguleerida sisseastumiskuupäevi. Oli koole, mis juba veebruari alguses soovisid panna lukku õpilaste nimekirja ja näiteks erakooli puhul võib see tähendada ka lepingu sõlmimist ja esimese arve (mis on reeglina suurem, kui igakuine arve) tasumist. Linn võtab avaldusi vastu 1.-15. märtsini ning lõplikult teavitab lapsevanemaid elukohajärgsest koolist hiljemalt 20. mail. Samas, kui vanemad on otsustanud erakooli kasuks, kuid kaaluvad ka munitsipaalkooli, siis see pole eriti võimalik, sest avalduse munitsipaalkoolist loobumisest peab tegema juba märtsis – aga kuidas lapsevanemad saavad seda teha, kui nad ei tea, kas nende lapsel on lootust saada munitsipaalkooli, mis oleks võibolla nende teine valik peale erakooli?