Selle suve alguses hakkasime Mikaga end vaikselt karastama. Siiani olen järginud strateegiat, hoian-end-võimalikult-soojas 😀 ei ole väga vilja kandnud – ka paksult sisse pakituna, jään tihti külmetushaigustesse. Ja siis on olemas nagu teine reaalsus, kus nii paljud mu FB tuttavad harrastavad talisuplust ja on terved. Tahaks ka, aga väga külmakartliku inimesena tundus mulle liiga jõhker mõte kohe alustuseks külma merre ronida.
Otsisin leebemaid variante – lugesin, et end võib harjutada ka külmade duššidega ja vanniga. Kui Tarieli on harjunud end pesema “keeva veega” (so minu jaoks keev, tema jaoks on see lapsepõlvest peale normaalne temperatuur), siis mina pesen end keskmiselt sooja veega. Alustasin sellega, et kastsin end jahedama veega 2 – 3 korda dušši all käimise ajal ja siis keerasin kraani taas soojale režiimile. Need jahedama veega kastmised möödusid ikka vaikse kiljumise saatel 😀
Aga oh, üllatust – juba umbes kuu aja pärast ei tahtnudki ma enam sooja vett. See tundus liiga kuum. Minu dušši- ja vannivesi muutus leigeks ja siis juba jahedaks veeks. Selline veetemperatuur on mul pesemisel siiani. Hoian seda seni, kuni olen valmis külmemateks kümblusteks.
Mika liitus minuga suure rõõmu ja kilkamisega. Tema on sünnist peale nagu väike soe ahi, kes külma ei karda. Nii et temale oli see jahedas vees möllamine väga mõnus ja loomulik. Me saime kõvasti naerda, kui Tarieli tuli meie vannivett katsuma ja raputas uskumatusest pead. Temale, kui jacuzzi-mehele, oli see vesi muidugi liiga külm. Aga ta kiitis meid. Igal juhul jätkame samas vaimus.