Kuidas tekib mõnes linnas nii eriline tunne? Kas see sõltub sealsest arhitektuurist, inimestest, valgusest või kogu üldisest õhustikust? Arvatavasti kõigi nende ja veel paljude elementide kooslusest. Lisaks sellele, kas ja millal oled selles paigas varem käinud. Ma olen Haapsalus käinud vist küll igal aastal alates 00ndatest, kuna seal elavad meie sõbrad. Käisime enamasti Tarieliga kahekesi ja alati haaras mind seal see imeline tunne. Kuid sel korral läksime kogu perega ja jäime Haapsallu mitmeks päevaks, armsa sõbra kutsel.
Nüüd oli meil aega lossivaremetes ja Haapsalu väikeste madalate majadega tänavatel jalutada, Iloni imedemaal kõiki pilte pikalt uurida ja lihtsalt vaadata, kuidas kuldselt kumendav õhtupäike viigivette vajub.
Käisime Mikaga ühel hommikul ka Ringiääre kohvikus sealset ülihead putru söömas (Mika meelest oli omlett parim), kuna Tarieli oli korraks Tallinnas kontserdil ja meil oli mõnus ema-tütre aeg.
Kasutasin seda aega ka Mikale hetkel-veel-mittehuvitavaks ekskursiooniks Uuele tänavale. See koht on mulle tähenduslik, kuna just sellel tänaval tegin 2008. aastal esimesed kobavad visandid, et end illustraatorina leida. Olin oma Tartu Kunstikooli õpilastega Haapsalus maalipraktikal ja see paik lihtsalt on nii inspireeriv, et hakkasin justkui muuseas koos õpilastega joonistama ja mõne päevaga sai sellest suur õhin.
Mulle meeldib seda tänavat keskelt tõstev lauge mägi. Ja veel üks sile merekivi, mis on kesk kõnnitee-asfaldi jäetud just sinna, kus ta mugavalt lösutab.
Haapsalu inspireerib mind alati, kuigi ma ju muutun ajas, suudab see paik mind alati puudutada oma tasasel ja hellal moel. Alloleval pildil poseerin koos Mikaga selle müürivareme taustal, millest tegin 2008. aastal oma esimese akvarelli.
Need on mu meelest ühed romantilisemad varemed Eestis.
See oli meile kõigile nii mõnus puhkus ja täiesti teistmoodi kulgemise aeg, mida saatis Haapsalus uitav valgus, hea seltskond, maitsev toit ning imeline muusika. Nii et kogu minu olemus kuidagi aeglustus ja samas oli nagu ajas rändamise tunne, sest taoliselt tundsin ka 20 aastat tagasi, kui mu jalad esmakordselt Haapsalu maapinda puudutasid.
Külastasime muidugi ka Iloni Imedemaad, …
… jalutasime promenaadil…
… ja käisime viigis ujumas.
Mika hõikas lõkkel küpsetatud vahukommiampsude ja kuuma šokolaadi lonksude vahele, et see on – “Elu parim päev!” ja “Isegi lahedam kui Disneyland!” Ta leidis endale ka uue sõbra ja sai vabalt toast õuemurule joosta ning ennast üldse igat moodi mõnusalt ja vabalt tunda, sest keegi ei öelnud siin, et tuleb kella pealt magama minna. Nii et läksime kõik koos alles alles südaöö paiku unele.
