Väga palju sõltub sellest, millises järjekorras asjad elus juhtuvad. Kõik, mida kogeme, muudab meid mingil moel, luues meie olemusele erinevaid kihte. Kui me oleksime oma reisi Bangkokist alustanud, oleks see linn mulle kindlasti hoopis teisiti mõjunud. Sellest kuidas Bangkok Tarielile mõjus, saate lugeda tema megapostitusest. Meie aga tulime Bangkoki Balilt. See oli justkui tulemine muinasjutust reaalsusesse. Arvatavasti pole maailmas palju kohtu, kuhu on hea peale ilusat muinasjutusaart tulla. Bangkok on tõeline suurlinn, kus luksuse ja vaesuse kontrastid on suured. Bangkokis elab 10 miljonit inimest, võrdluseks Ho Chi Minhi`s 9 ja Kuala Lumpuris 1 miljon. Aga Bangkok on neist tunnetuslikult kõige suurlinlikuma ja seda mitte ainult elanike arvu pärast.
Arhitektuur
Bangkok nagu torkas mind oma teravuse ja küllusega. Arhitektuur on alati esimene asi, mida linnas näeb ja mille suurvormi kaudu tunnetan linna olemust. Bangkokis on kõrghooneid, kuid need pole nii suured ja uhked kui Kuala Lumpuris, enamasti on need 20-30 korruselised ja üsna tavapärase väljanägemisega. Siin on ka palju kole-hooneid. Nii nimetan oma mõttes selliseid maju, mis on ehitatud justkui mitte-millelelgi-mõeldes, ei proportsioonile, vormile ega värvile. Need on enamasti mingid räämas tahukad, tavaliselt poed või putkad. Kui neid on linnas palju, siis hakkab see ilusate ja keskpäraste majade visuaalset ruumi ära “sööma”. Ja neid oli Bangkokis palju. Taksoga sõites meeldib mulle alati linna vaadata ja maju silmitseda, kuid seal jäi mu pilk vahel nagu näljaseks, sest tihti polnud midagi huvitavat näha. Need kole-majad olid tuhmi värvi valged-hallid ja seinu ei ilmestanud maalingud ega ka graffiti. Linnas polnud ka eriti palju puid-põõsaid, parke ega eriti ka skulptuure. Templid olid suured ja säravad ning nende katuseharju ja räästaotsi ehitisid peened teravad ogad. See on üks suur erinevus Bali ja Tai templite vahel. Kui Bali templite katused ja räästad koonduvad pehmelt ja harmooniliselt ümaraks laavakivist tahutud lillornamendiks või lohepeaks, siis Tai templite katuseid kaunistavad metallist teravad konksud meenutavad küüniseid.
Selles mõttes kulges meie reisi logistika huvitavalt, et alustasime Malaisiast, kus Kuala Lumpuris oli kõrghoonete vahele näpuotsaga väikseid templeid ja altareid. Seejärel liikusime Vietnamisse, kus usuteemat oli veel vähem. Aga siis tuli Bali, kus templeid ja kujusid oli lihtsalt loendamatu hulk ja need kõik olid imeilusad, hea esteetilise tunnetusega. Ja lõpuks jõudsime Bangkoki, kus templeid oli küll vähem kui Balil, aga need olid see-eest hiigelsuured templite kompleksid ja nad olid ülimalt ülekullatud, värviliste peeglite ja keraamiliste kildudega kaetud. See kõik nägi välja nagu ülimalt säravat armastava naise ehtekarp. Hullemeelselt toretsev. Selline esteetika jäi mulle võõraks, kuigi kohati pani ka ahhetama.
Bangkoki Kuningapalee ehk The Grand Palace
Me arutasime Tarieliga, et kas tailased lõid oma templite kaunistusi nii, et mõtlesid – ok, kuld on meil nagunii igal pool – mida veel võiks panna? Mis veel sama tugevalt säraks? Peeglid! Jess, paneme peeglikillud, veel parem, paneme igat värvi peeglikilde.
Ohh, sul kukkus tass maha – keraamikakillud. Paneme need ka. See oli lihtsalt hullumeelne. See sära ja see kõige paljusus. Kõige tugevamalt tabas see meid kuningapalees.
Üks kaunis tempel on ei lühema ega pikema nimega kui Wat Arun Ratchawararam Ratchawaramahawihan tempel. Selle konkreetse keraamilise templi juures oli kujunenud atraktsioon teha endast kohalikes traditsioonilisetes riietes pilti. Templi sissepääsu juures sai riidekomplekti ja juukseehted laenutada ning siis jalutasid kui Tai prints või printess sellesse hunnitusse miljonitest tillukestest keraamikakildudest küütlevasse templihoovi.
Kõigi nende uhkete templite juurde kuulus palvetamine. Turistid liikusid muidugi voona sellest kohalike ilusast rituaalist mööda, kuid kenad ja rahulikud tailased ei teinud sellest nagu väljagi. Ka meie viisime templi altarile rasvaküünlaid ja lootosõisi, mille tilgakujulistel nuppudel me kohalike eeskujul õielehti lahti voltisime ja justkui kunstlikult selle kauni õie avasime.
Lootosõie nupuga sai endale seal ka pühavett pähe panna, mida me muidugi ka tegime. Eriti mõnus on selline pea kastmine tulikuumal päeval.
Bangkoki kesklinnas leidus tasakaaluks kole-majadele ka palju ilusaid vanu põlvelõhkujaid. Selline keskkond meenutas veidi must-valgete filmide aegu.
Mõnedes hiidmajades oli ülaosas ava. Tarieli rääkis uskumusest, mille kohaselt lendavad lohed vahel mägedest linna ning siis on neil mõnus läbi nende avade lennata. Usuti ka, et see toob head energiat ja õnne. Lisaks jättis selline ava maja sees ilusa õhulise tunde.
Elukeskkond, lõhnad ja toit
Kuna Bangkok oli meie reisi viimane sihtkoht, sealt rändasime juba Malaisiasse ning siis tagasi Eestisse, see on veidi ka võrdluste- ja kokkuvõttepostitus. Üks asi, mis meid Kagu-Aasias üllatas, oli puhtus. Eriti puhas oli Kuala Lumpur, seal tolm nagu peaaegu puudus, aga ka teised Aasia linnad olid puhtad. Majad, muuseumid, templid, kaubamajad ja söögikohad olid tõesti puhtad. Isegi tänavatoitu tehakse enamasti korralikes tingimustustes. Meile väga meeldis see, et erinevalt Euroopast ja Mehhikost, kus me eelnevalt reisisime, olid siin kodudes puhtad põrandad. Tundsime end selle poolest väga koduselt, et jalanõud võetakse uksel või isegi juba koridoris ära ja toas käiakse vaid paljajalu või sokkidega nagu Eestis. Kõigi nende nelja kuu jooksul polnud meil kellelgi tõsist kõhuhäda. Mehhikos oli meil ikka üksteise järel midagi. Kindlasti meil ka lihtsalt vedas, et me toiduga mingit bakterit kaasa ei saanud. Aga seda võib saada ka Eestis. Enne reisidega alustamist näiteks, saime Tarieliga Eestis ühest tuntud firma purgitoidust tugeva toidumürgituse.
Puhtuse kõrval oli seal aga midagi, mis kuidagi nagu ei sobinud selle puhtusega. Bangkok oli väga tugevalt lõhnav linn. Lõhnu oli kõiksuguseid – nii meeldivaid kui ebameeldivaid, mõned ebameeldivad muutusid meie jaoks ka juba neutraalseks, st harjusime nendega ära, näiteks Aasias levinud okkalise puuvilja duriani lõhn. Oli taignas frititud maitsvate banaanide magus lõhn, oli auto heitgaaside kuum lõhn, templipuu õite soe lõhn, oli kanalite reovee lõhn, oli tumeroosade peeneõieliste jasmiinide kevadigatuse lõhn, oli välilettidel pakutava kuivatatud kala soolakas lõhn, oli palvekeedeks lükitud oranžide peiulillede vänge lõhn, oli väligrillil küpsetatava liha suitsune lõhn … ja üle selle kõige tõusis vahel maa alt võimsalt kanalisatsiooni iiveldamaajavat lõhna. See viimane oli siinsetest lõhnadest kõige tugevam ja raskem. Tundus võimatu, et nii suures linnas, kus on sellist luksust ja rikkust, eksisteerib selline probleem. Kui elad mingis kohas piisavalt kaua, harjud ka selle koha lõhnadega. Juba kolme kuuga harjusime me duriani lõhnaga ära, kuigi algul ajas see meid iiveldama. Nii et võibolla kohalikud ei tunne neid lõhnu nii nagu meie ja neid need ei häiri. Üks on kindel – kuum ilm võimendab kõiki neid lõhnu.
Usk ja vaimudemajad
Nagu Balil oli iga maja juures altar, oli ka Bangkokis iga maja ja asutuse juures samba või postamendi otsas seisev nn vaimudemaja või vaimudepühamu. See oli enamasti nagu väike palee- või templimudel.
Tähtis sümbol Tais oli kukekuju, neid paigutatakse samuti vaimumajade juurde, sest usutakse, et kukk toob õnne ja jõukust ning näiteks punase kuke maal kodus aitab ära hoida tulekahjut.
Uhkematel ja suurematel hoonetel, nagu kaubanduskeskused, olid ka uhkemad ja suuremad vaimudemajad, eramajade või kortermajade juures olid need väiksemad ja tagasihoidlikumad. Neid väikseid pühakodasid täiendavad inimeste ja loomade kujukesed.
Vaimudemajad on mõeldud pakkumaks varju kaitsevaimudele ja on paigutatud seda kaitsva hoone nurka, mis olevat selleks parim paik. Vaimumaja püstitamiseks kaevatakse esmalt süvend ning majaomanikud panevad sinna raha, amulette, metallitükke ja värvilisi kive, sest usutakse, et see toob positiivset energiat. Sinna viiakse regulaarselt andamina riisi, maiustusi, värvilisi jooke ja viirukipulki. Usutakse, et kui vaimud on hästi koheldud, hoiavad ka nemad majaelanikke hästi.
Huvitava leiuna jäid Bangkokis silma ka suured puud, mille ümber oli mähitud värvilisi kangaid. Lähemalt uurides selgus, et Tais usutakse, et vanade ja suurte puude tüvedes elab Ta-khian, puuvaim. Selliste auväärsete vanade puude kaitsmiseks raiumise eest mähivad mungad nende ümber pikki satiinist kangaid ja puu lõikamiseks tuleb läbi viia loa küsimise tseremoonia.
Pargid
Kõigis linnades, kus me käime, külastame me alati ka parke ja mõned paigad saavad meile nii armsaks, et käime seal mitu korda. Ka Bangkokis leidsime väga ilusa pargi. Õigemini koosnes see paik kahest pargist Wachirabenchathat park ja Kuninganna Sirikiti park. Kuid üks park läks sujuvalt teiseks üle, nii et ega ei teinud vahet küll, kus üks algas ja teine lõppes. Mõlemad kokku olid väga ilusad ja suured. Seal tekkis tunne, et liigud looduses ja erinevatel maastikel.
See park oli nii ilus, eriti kuldses õhtuvalguses, et me tegime viimasel Bangkokis oleku õhtul fotosessiooni. Tarieli pildistas meid Mikaga, kesk kuldseid lilli.
Ja kohe seal kuldse lillevälja kõrval oli rohetav roosade õiekarikatega lootoseväli. Ilu lihtsalt õitses seal.
Lootosõitega oli kohe nii, et ma ei saanud neist kunagi küllalt ja pildistasin neid kõiksugu nurkade alt.
Kodud
Bangokis elasime kahes kohas. Esimene kodu oli kesklinnast umbes 2 km, teine 6 km kaugusel. Taolise reisimise puhul nagu meie seda teeme, on mu jaoks üks suur pluss. Me saame elada nii paljudes erisugustes paikades ja kodudes. Ma nimetan neid kodudeks, sest nad saavad meile kõik omal moel hubaseks ja armsaks. Ja mulle niiiiii meeldib see! Peale selle annab see pidev kodude vahetamine võimaluse tulla oma mugavusttsoonist välja ja muudab meid kõiki järjest kiiremaiks kohanejaiks. See on väga hea, sest see on ajule nagu harjutus. Ja mingil hetkel tekib arusaamine, et pole üldse vaja stressata, kui see paik, kus oled sulle meeldib – tore, kui mitte nii väga – pole ka hullu, sest nagunii liigud peagi edasi. Kui oled ostnud endale kodu nö kogu eluks, vot siis peab sellega harjuma ja leppima. Aga mul on nii hea meel, et saan kogeda vahelduseks seda muretut rohutirtsuelu.
Esimene kodu siin oli meil üsna väike, kuid siiski kolmetoaline. Magamistoad olid teineteisest lahutatud kerge kipsplaadist seinaga. Aga nii oli siiski mugav, sest Mika magas meist eraldi, Balil magasime ühes majutuses nii, et Mika voodi meie voodi kõrval. See pole kunagi hea lahendus, sest kui Mika magama läheb, siis teeme meie veel tunnikese tööd, kirjutame blogi ja sorteerime reisifotosid. Magamistoas voodis pikutades tundsin seal kodus, et maja rappub või õigemini liigub edasi tagasi nagu oleks kerge maavärin, mida tundsime Mehhikos. Aga kuna see aina kordus ja kordus, arvasime, et see oli skytrainist tulev vibratsioon. Igal juhul kummaline oli magada sellises õõtsuvas voodis, jälle omamoodi põnev ja mitte häiriv, sest tead, et peagi juba liigud sellest paigast edasi. Tihti vaatan suurlinnades otse elumajade kõrvalt mööduvaid viadukte või raudteed ja mõtlen, kuidas on elada sellises korteris, kus otse su seina tagant möödub rong.
Avatud köögiga elutoas aknaid polnud, sinna tuli valgus magamistubadest ja wc-st. Selles korteris oli palju sipelgaid, st nad ilmusid kohale kui midagi prügikasti visata, kuid kadusid koos prügiga. Selles korteris oli ka kaks suurt prussakat, mille Tarieli oh-mu-super-vapper-mees topsi ja papitükiga aknast välja toimetas. Soojades maades on paraku nii, et kõiksugu putukalisi elab palju ja imbub igalt poolt sisse.
Teine kodu Bangkokis oli üks hubasemaid ja kodusemaid terve meie reisiajaloo pea kahe aasta jooksul. Seal oli mul tunne, nagu oleksin seal juba kunagi olnud. Just õhtueelne valgus meie magamistoas ja voodi kaarduv puust peatsiosa, mis sobis ideaalselt töötades või filmi vaadates pea- ja õlatoeks. Ja need jala all sooja ja pehmena tunduvad puitlaminaadist põrandaplaadid. Nagu soojades maades sageli, olid ka siin enamus korterite põrandad kiviplaatidest, mida lihtsam puhastada ja mis on talla all jahedad. Kuid mulle oli see puu tunne jala all niiiii armas!
Samuti olid selles korteris olemas nii paljud eluks ja mugavaks olemiseks vajalikud pisiasjad, milleta ka muidugi hakkama saab, aga on palju parem, kui need olemas on. Näiteks nagu seinakapid, ja üldse kapid ja sahtlid, kuhu oma rõivad jms (ka reisikotid) eest ära panna. Riidepuud, et riputada oma riided kappi või kuivama. Tekkide, patjade ja käterättide varu. Korralikud potid-pannid, et süüa teha. Piisavas koguses toidunõusid ja söögiriistu (esimeses Bangkoki kodus oli meil näiteks vaid kaks kahvlit, st et keegi pidi alati kas plastmasskahvli või pulkadega sööma).
Šampoon ja duššigeel lisaks meie enda omadele, et oleks vaheldust ja prügikotid. See kodu tegi meil südame soojaks juba sellega, et kui kohale jõudsime, ootasid meid laual crossantid, banaanid ja külmpkapis pudelid veega. See väike tähelepanuavaldus ei maksa pea midagi, kuid kui tuled teisest linnaosast ja oled uude paika saabumisest veidi väsinud ja stressis, siis on nii tore kui sind ootab väike meeldiv üllatus. Ka meid vastu võtnud korteriperenaise sugulane oli väga armas ja hoolitsev. Ta näitas meile kätte, kus miski asub ja ütles, et võime alati tema poole pöörduda kui abi vajame. Paar päeva hiljem tuli ta vaatama, kas töömehed saavad Mika toa mittepõleva laelambi korda teha ja tõi meile kolm suurt ja väga maitsvat mangot (Tais on siiani parimad mangod, mida oleme söönud).
Selle korteri tegid meile armsaks ja toredaks ka see, et ta asus maja nurgapeases osas – seega vaade avanes kahele poole ja avar voolujooneline rõdu, kus me vahel hommikust sõime, Tarieliga õhtuti istusime ja vihma, päikeseloojangut või äikeseilma vaatasime.
Selles majas, mida meie vastuvõtja nimetas vanaks majaks (meie meelest oli see ehk kümme aastat tagasi ehitatud), oli ka meie senise reisiaja parim bassein. See asus viiendal korrusel ja oli kogu päeva päikesele avatud. Ujumas käisid majaelanikud ja ka meie õhtuti. Vesi oli siis ülisoe ja lõõgastav ja niiiiii mõnus oli siis vaikses basseinivees hulpida ja ümber templipuude ujuda. Jaa, see oli esimene bassein, mille keskele olid puud istutatud. Need tegid seal olemise kuidagi eriti lahedaks ja eriliseks, sest vahel hõljusid vees üksikud unistav-valged õied. Ja kui õhtul nende kunstsaarekseste ümber tuled süüdati, siis muutus see lausa imeliseks väikseks muinasjutujärveks, kust sa vaatad enda kohal kumavat kuud ja unustad sootuks, et oled Bangkokis.
Mulle meeldib tihti kujutleda end mõnes paigas elamas. Selle maja puhul meeldis mulle eriti üks nurgakorter, mis asus kohe basseini kõrval. Samas kohas, kus meie 17-korruse korter. Kuid siin oli see 5-korruse korter nagu maapinnaga ühetasane ja kohe selle rõdu alt algas basseinini jooksev hekk. Perenaine toimetas sealsamas köögis ja vahel astus rõdule, kus oli lauake tooliga ja kuivas pesu. Kui unustada ülejäänud hiigelmaja, oli tunne, et naine elab madalal basseiniga majas.
Kui astuda magamistubade poolele, siis avanesid ta aknad golfiväljaku ja kanali poole ja sealsetest tubadest avanes vaade puulatvale, samal ajal kui teine pool korterist asus justkui maapinnal. Põnev korter kiiksuga inimesele.
Samas võivad selle korteri elaniku rahu häirida basseinis kilkavad ja pladistavad lapsed ning pimeduse saabudes lugematute tsikaatide vahel lausa kõrvulukustav saagimine (isegi 17le korrusele oli neid valjuhäälseid tegelasi päris hästi kuulda).
Ja muidugi vaimustasid mind sellest 17. korruse korterist avanevad vaated. Seisime tihti rõdul, et seda ilu endasse ahmida ja talletada. Üks minu lemmikvaateid, mis avanes otse vaadates.
Ja kui erinevad võivad olla vaated vihmas, …
Ja valguse mängud ja muutumine – kuidas täpselt sama koht saab olla nii erinev.
Ainus selle armsa korteri miinus ja ebamugavus oli minu jaoks tugevad konditsioneerid. Kuna mu nina ja põskkoopad on pidevast temperatuuride vaheldumisest hellad (Balil oli mul põskkoopapõletik), siis üritasin konditsioneeride eest ikka peituda. Ühe öö magasime ka ilma nendeta, kuid see oli ebareaalne kuumus, mis meid siis ümbritses. Hommikuks olime uimased ja juukseotsteni higised, öine temperatuur ei langenud kunagi alla 28 kraadi. Järgmisel õhtul panime meie magamistoa kõrval oleva konditsioneeri tööle ja püüdsin seada ukse nii, et see mulle peale ei puhuks. Aga see oli suht võimatu ja mu nina hakkas jälle kinni ja vesiseks minema jne. Lühidalt – ma tegin seda, mida ma lootsin, et ma kunagi ei tee – läksin teise tuppa magama. Nii et öösiti seal väga tore ei olnud, sest mulle nii meeldib ikka oma kalli kõrval magada.
Sundventilatsioon on vahel ka majja, just uuematesse majadesse, sisseehitatud, nii et sa ei saa seda ise reguleerida. Nagu näiteks oli meie Ho Chi Minhi korteris. Võibolla osaliselt tuleneski mu uus põskkoopajama sellest pidevalt jahutatud õhu sissehingamisest, sest hiljem kui avasime aknad või kõndisime õues, oli mul palju kergem hingata.
Kuumus oli Bangkokis kuiv ja Bali aurusaunataolisest kliimast tulles mõjus see kui värske ja kerge kuumus. Kui kuumust saab üldse värskeks ja kergeks nimetada 😀 Aga tõesti, oli nii hea tajuda, et kleit ei saagi õue astudes läbimärjaks. Higi muidugi tekib ja voolab ka, aga palju peenemate niredena. Üldiselt käisime me õues peale kella 16, siis oli päike juba leebem ja õhk pehmem ning enam mitte kõrvetav. Kuid ka selline kuumus väsitab. Sest temperatuur oli pidevalt 36 kraadi ringis, keskpäeval 38 kraadi, alles õhtul hakkas see vaikselt langema, kuid jäi pidama ikka 31 kraadi juurde. Seega kujuneski meil välja nii, et kui pidime minema kuskile, mis asus 2 km või kaugemal, siis tellisime takso, et sihtpunkti jõudes mitte täiesti soodad olla. Siis olime seal kohapeal paar tundi ja liikusime jala tagasi või kui koht oli kaugemal, siis ikka taksoga.
Roosad taksod, magusad joogid ja Ladyboyd
Bangkokis vurasid ringi roosad taksod. See oli nii tore ja ebatavaline värv tänapäeva kõikehõlmava must-valges-hallis autovoos. Igal juhul torkasid need küünelakiroosad kerge pärlmutterhelgiga taksod väga hästi silma.
Lisaks taksodele liiklesime ka skytrainiga. See rong, mis sõitis mööda kõrgel linna ja muu liikluse kohal kulgevaid viadukte ja oli muidu väga mugav (ka odavam kui takso) transpordivahend, kuid seal oli megakülm. Siinkohal pean ma lisama, minu jaoks, sest Tarieli ja Mika ütlesid, et on küll külm, kuid ei midagi hullu. Mina aga reaalselt tõmbusin seal külmast kokku ja üritasin nii ennast kui Mikat oma õlasalli sisse mähkida. Aga jube külm oli ikka. Ma ei tea, mis megakonditsioneer seal skytrainis oli, aga mulle oleks igal juhul paremini sobinud kui see oleks olnud helltrain 😀
Ka taksod on alati kontitsioneeritud õhuga, kuid need polnud tavaliselt põhja keeratud. Juhid kandsid ise õhukesi riideid ja luristavad nina, sest paljudel on siin konditsioneeritud õhust nohu. Veel on väga korralikult konditsioneeridega varustatud kõik kaubanduskeskused, söögikoha ja kinod. Söögikohtade puhul oli vahel muidugi võimalus einestada väljas, aga kui veedad kaubanduskeskuses aega ja seda me ka tegime, sest need on lihtsalt niiiii suured, ülimoodsad ja huvitavad, siis hakkab tasapisi ikka üsna jahe ja kui lõpuks sealt välja tuled, siis alati nagu üllatud, KUI palav väljas on ja nagu kuuma õhu müür võtab su šokis keha vastu, mis hakkab ennast sellest kuumast seinast läbi suruma.
Skytraini infograafika näitas ka kellel on eesõigus istumiseks – vanad, invaliidid, emad lapsega, rasedad naised ja ka mungad. Tailased on kaasinimeste suhtes väga tähelepanelikud ja pakkusid ka Mikale hea meelega istet. Tailased on hästi viisakad inimesed, vabandamine ja tähelepanelikkus üksteise vastu on siin täiesti loomulik. Kui keegi kedagi poes müksas, siis sai sellest sõbralike naeratuste vahetamise ja kummarduste saatel pigem tore kui ebamugav situatsioon. See oli ülimalt kihvt!
Kõikjal Aasias, kus me käisime, Bangkok sealhulgas, lubatakse tasuta külastada toidukoha tualetti. Vahel tuli ette, et Mikal oli vaja ootamatult WC-sse minna ja ma siis alati läksin vabandavalt paluma, et kas oleks võimalik nende tualetti kasutada, kuigi me ei kavatse sööma tulla ja pakkusin teenindajale alati selle eest ka raha. Kuid seda ei võetud mitte kunagi vastu ja juhatati meid sõbralikult ja viisakalt WC-sse. Kord juhtus ka selline lugu, et kui küsisime taas ühes restoranis nimetatud ruumi pääsu, ütles omanik sõbralikult, et neil pole WC-d. Mis siis ikka, saime kõrval asunud kohvikus ära käia. Kuid veidi hiljem pöördusime esimesse restorani tagasi, kuna tahtsime seal süüa. Omanik tuli kohe meie laua juurde ja vabandas, öeldes, et tegelikult on neil WC olemas, kuid tal on halbu kogemusi sellega, kui lasta seda kõigil kasutada. Kuid ta tunneb, et vabandusest ei piisa ja toob Mikale tasuta joogi. Mika sai uhke sinise lillega kaunistatud jääjoogi. Mõne aja pärast tuli omanik veelkord meie lauda ja tõi ka kaks tasuta veepudelit. Ja kogu see vabandamine ja tänamine toimus naeratuste ja kummarduste saatel. Olime rõõmsalt üllatunud seesugusest viisakusest.
Templites, kus mungad elavad, nägime huvitavat tava. Seal leidus suures koguses kilesse pakitud kinkekorve, mis sisaldasid pesemisvahendeid hambaharjadest ja duššigeelidest lõpetades käterättide jms. Oli ka teistsuguseid kombosid nagu viirukipulkadest ja muude usurituaalidega seotud esemetest koosnevaid. Saime aru, et need on tehtud just munkade jaoks ja neid hoiatakse sealsamas laos ning inimesed, kes tulevad templisse, ostavad neid annestustena munkadele.
Üks hea ja ilus komme lisandus Kagu-Aasias meie DNA-sse. See on kummardamine. Kummardatakse tervituseks, vabanduseks, tänades, hüvasti jättes ja üldse kui tahetakse näidata, et oled teist inimest märganud ja avaldad talle austust. Lahe, et selle väikese, aupakliku žestiga tekib iga kord rahu ja soojuse tunne südamesse ja sa tahad seda üha uuesti kogeda. Selles on midagi võimsat kui käed kokku, kummardad ja näitad oma haavatavust ja alandlikkust. Balil ja Tais (eriti Tais) on see komme tugevalt juurdunud ja nüüd on see ka meis olemas. Nagu meil peale Mehhikost lahkumist oli veel pikka aega komme vaadata vastutulijale otse silma, naeratada ja hüüda “Hola!”
Reisides tunnen end noorema ja ärksamana ning seetõttu muutub reisil ka mu tunnetus endast. Üks on kindel, soojas kliimas kannan kergeid rõivaid ja jalatseid, see annab liikumisse kergust ja muretust. Teiseks tuleb see ehk sellest, et väljaspool Euroopat reisides, jääb heledama nahaga inimene rohkem silma ja mulle/meile pööratakse sellepärast suuremat tähelepanu. Vahel tuleb noorem tunne ka sellest, et keegi naeratab või lehvitab sulle rõõmsalt. See on kummaline – nii väike asi, aga mõjub nii positiivselt. Ja viimaseks Mehhikos olin ma “Senjoriita” – no tõesti, kes ei tahaks olla senjoriita!? Aga kui sulle seda iga päev korduvalt öeldakse, siis varsti sa oledki see! Isegi kui sul on mees ja laps. Sain aru, et mehhiklased kasutavad seda nimetust tunnetuslikult, kuulsin ka seda kui mõnele vanemale naisele ka “Senjoora” öeldi. Balil olin ma “Miss”, ka see mõjus väga noorendavalt ja samamoodi – nad teadsid, et olen abielus, aga ikkagi “Miss”. Vot, Vietnamis ja Tais olin “Madam” ja kohe tundsin end raskepärasemalt ja austusväärsemalt.
Aja tunnetamine sai sellel reisil veel uue mõõtme. Tai Kuningriigis nimelt elatakse oma kalendri järgi tulevikus. Jah, just nii see on – Tais on praegu 2655 aasta. Seega saime oma Aasias reisil elada nii tulevikus, kui minevikus (meenutuseks, Balil võeti vastu aasta numbriga 1945).
Uurisin netist ja sain teada, et Tais kasutatakse kõrvuti kahte kalendrisüsteemi: Tai päikesekalender, mis põhineb Gregoriuse kalendril ja mida kasutatakse ametlikel ja enamikel igapäevastel eesmärkidel, ja Tai kuukalender, budistliku kalendri versioon, mida kasutatakse traditsiooniliste sündmuste ja budistlike usupraktikate jaoks. Budismi ajastu arvestamine Tais on 543 aastat ees tavaajast (Anno Domini), seega praegune 2023 aasta vastab Budistlikus kalendris 2566 aastale.
Kuukalender sisaldab 12 või 13 kuud aastas, 15 kasvavat kuud ja 14 või 15 kahaneva kuu päeva, mis moodustavad 354, 355 või 384 päeva pikkused aastad. Päikesekalendrit kasutatakse Tais, et käia ühte jalga ülejäänud maailmaga. Kuid näiteks ametlikud dokumendid järgivad alati budistlikku ajastut. Kuukalender määrab budistlike pühade, traditsiooniliste festivalide. Kuupäev märgitakse endiselt sünnitunnistustele ja trükitakse enamikus päevalehtedes. Nii leidsimegi ma liftist ametliku info, et sel ja sel ajal tehakse meie majas remonditöid ning vabandatakse müra pärast.
Kõikjal Aasias kasutatakse pakendina väga palju kilekotte. Iga ost pannakse kilekotti, sageli palusime me ise seda mitte teha, sest meil oli oma kott olemas. Aga sellest pole veel nii hullu, sest suuri poest saadud kaubakilekotte kasutasime hiljem prügikottidena. Aga ka väikseid kilekotte pandi igal pool kaasa. Kohvi- või jääjoogi topside hoidmiseks on siin spetsiaalsed kilesangad – tops pannakse aasast läbi ja ta jääb kahe sanga vahele rippuma. See on isegi nutikas lahendus, sest niiviisi ei saa käed külmaks ja märjaks kui jäine tops kuumas kliimas rohkesti “higistab”. Kuid ei piirduta vaid sellega – iga joguri-, maisi- või jäätisetopsiga pannakse kaasa ka väike plastlusikas. Kuna me märkasime seda alati alles koju jõudes (ostsime toitu koju, kus ju lusikad olemas), nii et ei saanud neid ka tagasi anda. Toitu tellides on toidukarbid ka kõik eraldi plastkottides ja igasugused kastmed ja supid suurtes kilekottides. Ühe hüpermarketi ees nägime vihmase ilma ajal isegi piklikke kilekotte külastajate vihmavarjude jaoks. Väga-väga palju kilekotte kõikjal. Lisaks, see polnud kuidagi keskkonnale ohtlik, aga kummaline siiski, oli poemüüjatel komme teha mõned toidud soojaks. Näiteks vorstiviilud või mais pisteti kohe leti taga olevasse mikrolaineahju. Ja veel – alati kui koju toitu tellisime või turult puuvilja ostsime, oli kaasa pandud palju kõiksugu maitseaineid. Ja ma mõtlen tõesti – palju. Tavaliselt sõime neid kastmeid ja lisandeid mitu päeva. Puuviljade juurde oli lisatud kotikesed värvilise suhkru või chillihelvestega.
Kagu-Aasias oli palju asju, mida me kuskil mujal pole näinud ja maitsnud. Üheks selliseks on erilised magusad jääjoogid. Meie kutsusime neid pallikestega jookideks. Neid oli kõiksugustes maitsetes ja kõiksugustes värvides ning oleks võtnud vähemalt aasta, et mingigi osa nende maitsetest ja koostistes endale selgeks teha. Nii me siis proovisimegi neid enamasti huupi. Juba teame, et kuumadel maadel ei jooda mullivett. Muidugi on mullvesi seal olemas, kuid see on tavalisest pudeliveest oluliselt kallim ja mulle pole sinna just väga rikkalikult lisatud. Seega jõime ka meie tavalist vett nagu kohalikud.
Kuid kui on väga palav ja sa oled juba tunde higistanud, siis lihtsalt veest nagu ei piisa, siis tulevadki mängu need pallikestega joogid, mis valmistatakse sulle kohapeal. See on nn Bubble tea, Pearl milk tea, Bubble milk tea, nagu nimigi ütleb on see pallikestega jää-piimatee. Aasias juuakse hea meelega just piimaga teed. Kuigi pakutakse ka maitsvat jääkohvi frappuccinot, siis mulle tundus, et seda jõid rohkem turistid, ma ise kaasaarvatud. Sellise joogi sisse käib palju jääd, enamasti jääkuubikutena (vahel see ka purustatakse ja muutub jäämassiks), siis lisatakse siirup vms mahlakontsentraat, harva lisatakse purustatud värsket viljaliha, vahel ka soola (see tegi magusa joogi meie jaoks alati veidraks) ja siis pallikesed. Need on nätsked tapiokkpallid, vahel ka kuubikujulised, aga on ka muid lisandeid, nagu rohutarretis või punased oad. Suhkrut lisatakse protsentide kaupa, saad tellida kas 0%, 25%, 50%, 75% või 100%. Meie tellisime vahel 0%, vahel 25%, need oli ok. Ei kujuta ette, milline see 100-protsendiline suhkrusisaldus oli, sest seal, kus valikut ei pakutud või me veel sellest võimalusest ei teadnud, olid joogid ikka megamagusad.
Selliste jookide saamislugusid on mitmeid, Wikipedia andmetel on üks neist seotud Chun Shui Tangi teetoaga. Selle asutaja Liu Han-Chieh hakkas Hiina teed külmalt serveerima pärast seda, kui ta 1980ndatel Jaapanit külastades nägi, et seal serveeritakse kohvi külmalt. Uutmoodi tee andis tema ärile hoogu ja see laienes. Ettevõtte tootearendusjuht Lin Hsiu Hui tegi esimese mullitee 1988. aastal, kui valas töötajate koosolekul oma tee sisse tapiokkpallid ja pakkus seda ka teistele. Kõik võtsid joogi hästi vastu, mis viis selle menüüsse lisamiseni ning sellest sai lõpuks frantsiisi enimmüüdud toode.
Avastasime lisaks jookidele enda jaoks mitmed ülimaitsvad puuviljad. Näiteks mangosid olime söönud juba Mehhikos ja sõime ka siin kõigis riikides, kuid kõige maitsvamad olid need Tais (ilma igasuguse bensiinimaitseta, mida see vili vahel eritab). Suurteks lemmikuteks said meile kõvakoorelised mangustiinid (Garcinia mangostana), sees küüslauguküünte-kujulised viljad, mis maitsesid kui magus piparmünt. Väga huvitav vili. Ja veel kondenspiimamaitselised viljad, mis meenutasid oma tumerohelistest soomustest välispinnaga käbisid või granaate. Neid kummalisi vilju poleks me küll ilma Ayu julgustuseta süüa igatsenud. Sisu koosnes pehmetest ja ülimagusatest tilgakujulistest osadest, mis maitsesid tõesti kui väga-väga magus kondenspiim. Tasakaaluks sellele magusale puuviljale sõime väga mahlast ja mõnusalt krõmpsuvat roosõuna (Syzygium samarangense). Õppisime nautima ka vähese maitse, kuid rikkaliku värvi ja mõnusa tekstuuriga draakonivilja. Nii ilusat tumeroosat pole ühelgi teisel viljal näinud.
Tai on ühest küljest vanade traditsioonidega kuningriik, kus austatakse väga usku – on palju templeid ja mungad on väga lugupeetud. Teisalt on Tai üks tolerantsemaid ja vabama suhtumisega riike, kui teemaks on transseksuaalid. Nn ladyboysid on siin väga palju. Algul ma neid ei märganud, sest nad on väga naiselikud, naiselikumad kui keskmine naine nagu ka mina. Kuid siis juhtis Tarieli mu tähelepanu sellele ja ma hakkasin neid rahvast eristama. Just nende kehaproportsioonide järgi. Näiteks vaatasin hajameelselt, et – oh kui pikk naine, samas tundus tema torso mulle jalgadega võrreldes liiga lühike ja puusad liiga kitsad. Naistel on enamasti pikem torso kui meestel. Või siis tõmbasid mu tähelepanu ilusa kassapidaja kuidagi ebatavaliselt suured käelabad, väga ilusad ja hoolitsetud käelabad, kuid pikkade küüntega sõrmed lõid kassaaparaadi klahve mingi eriti tugeva jõuga, meheliku jõuga. Just sellised detailid tegid ladyboyd mulle nähtavaks, sest nägu, juuksed ja rinnad on neil alati üsna loomulikud. Peaaegu kunagi pole probleem tugev või habemetüükas lõug, sest Tai meestel on üsna peened ja õrnad näojooned. Ja habe neil lihtsalt ei kasva. Kes siiski otsustab habet kasvatada, sellel on see pigem hõre kitsehabe. Nii et näo ja juuste järgi küll erinevust leida ei saa. Alati on neil hoolikas meik ja kaunilt seatud juuksed. Soengutes kannavad Tai naised vahel veidi vanamoodsat riidest suurt leihvi, mille küljes on nn juuksevõrk või -tasku, kuhu ülejäänud juuksed peita. Tänapäevase riietusega koos mõjub see huvitavalt.
Käsime Tarieli sünnipäeva õhtul ka ühte ladyboyde kabaree-etendust vaatamas. Koha nimi oli Golden Dome ja sealne sädelev glamuur haaras meid kohe kaasa. Vaatasin etendust huviga ning esinejate särav meik, kirevad riided ja võluvad naeratused panid mind küll uskuma, et enamus nendest naistest on tõesti 100% naised.
Nii et ma etteastete vahel küsisin Tarielilt, et kas need kõik on tõesti originaalis mehed. Ta kinnitas, et jah, kõik on mehed.
Suur Buddha kuju
Nagu te juba teate, tõmbavad mind suured kujud. Seega läksid mul silmad kohe põlema, kui Tarieli linna vaatamisväärsuste seast selle suure kuldse Buddha kuju leidis. Nii et muidugi me läksime seda vaatama. See suurim Buddha kuju Bangkokis kõrgus on 70 m maapinnast, ta istub mediteerimispoosis kuldsel lootosõiel. Tegemist on täitsa värske kujuga, valmimisaastaks 2021. Buddha kehapind on täiuslikult sile, sest ta on kaetud 3 mm vasekihiga ja see kiht on nii ühtlane ja sile et tundub peaaegu ebareaalne ning lihtsalt jääd ja jäädgi seda vaatama. Lisaks mõjub kogu selle kuju olek ja suletud silmad nii rahustavalt, et meisse voogas küll mingi müstiline rahu ja me nautisime sellises kullatud olekus mõnusat jalutuskäiku Buddha kuju ümber asuvas templis, sealset elu ja kunsti. Templi nimi oli Wat Paknam Bhasicharoen, rajatud juba 1610. aastal. Seega tundub kuju eriti noor ja samas ometi sinna nii hästi sobituv. Kuju täisnimi on Phra Buddha Dhammakāya Thepmongkhon.
Selle imelise Buddha ees ja ümber laius vana mungaklooster, aga tema selja taha oli püstitatud uus ja uhke Phrarathchamongkhon Stupa, kus hoitakse munkade säilmeid ja mediteeritakse. Algul vaatasime, et tegu on vana ruumiga, kuid lähemalt seinu uurides selgus, et seinamaalinguid alles tehakse, mitte ei restaureerita nagu algul arvasime.
Kunst ja esteetika
Me nägime Bangkokis palju kunsti, kuid panen siia vaid mõned pildid, Tarielil on sellest pikema postitus, millele oma loo algul lingi panin. Lisan siia ka mõned fotod paikadest või nähtustest, mis haarasid mu pilku ja olid nii teistmoodi.
Maailma suurim turg – Chatuchak Weekend Market
Lihtsalt pean sellest turust ka veidi kirjutama, kuigi kõike on juba niiiii palju siin postituses. Aga sellel turul oli ka just täpselt see tunne, et kõike on niiiii palju. See oli tõesti üsna hoomamatu koht. Käisime seal kahel korral, kuid loomulikult oleks võinud käia veel ja veel. Saime sealt endale imeilusaid ja odavaid riideid, ehteid, kodusisutusasju ja ka mõningaid asju kinkideks kaasa osta. Kuid seal oli ka niisama põnev ringi käia ja seda atmosfääri endasse ahmida. Turg oli jagatud suurteks piirkondadeks, mis pakkusid kõik erinevat kraami, alates sisustuselementidest ja nõudest, lõpetades riiete, toidu, lemmikloomade, muusikariistade ja mänguasjadega. Meile meeldis väga ka see, et turu ühes osas oli galeriisid täis kunstiturg, kus kunstnikud olid ise kohal oma kunsti tutvustamas ja müümas.
Üks eriline maal
Mõnikord on nii, et sa võid vaadata läbi lugematu hulga kunstiteoseid, väga häid kunstiteoseid, kuid siis näed seda ühte maali, mis rabab sind nii, nagu oleksidki sa vaid seda maali pidanud vaatama tulema. Minul juhtus Bangkoki Kaasaegse Kunsti muuseumis just selline kohtumine. Sõnu pole vaja – ma veetsin selle maali ees palju aega, vaatasin selle detaile, värve ja kooskõlasid. Mulle meeldis nii väga, et seal olid koos nii läbimaalitud pind, kui ka visandlik kergus. Arvasin millegipärast, et tegu on vanameistri tööga, kuid netis leidsin, et see kunstnik on minust noorem mees – Rearngsak Boonyavanishkul.
Kuldvihm
Kuldvihm on Tai rahvuslill, mille õied kasvavad kobaranatena puu otsas ja kui puu õitseb, on ta nii tihedalt õisi täis, et rohelisi lehti polegi näha. Need ilmuvad välja alles siis kui õied maha langevad. Mulle meeldis Bangkokis meie 17. korruse rõdult üht kuldvihma puud vaadata, kui me saabusime, oli ta üleni õites. Meeldis elada selles paigas nii kaua, et nägin ka õite mahalangemist. Kuid kuna kliima on Aasias nii soe ja ühtlane, siis usun, et praegu õitseb puu taas. Jah, Tai on kuldne maa ja ma ei oleks esialgu Balilt Bangkoki saabudes uskunud, et hakkan seda linna igatsema või et tahan sinna tagasi. Kuid just nii ma siin, Eestis, praegu tunnen.
