Tsitaat #147 Nii vaikne…
Olivia läheb välja jalutama, mina jään Mikaga koju. Mõne aja pärast Mika: Issi, nii vaikne on, eks, kui emmet pole?
Olivia läheb välja jalutama, mina jään Mikaga koju. Mõne aja pärast Mika: Issi, nii vaikne on, eks, kui emmet pole?
Sorteerime Mikaga tema mänguasju. Ta avastab kellukese, rõõmsalt tilistab seda ja hüüab: “See on emme kurnaja!” 😂😂😂
Mikal on kujunenud naljakas ütlus minu kohta, kui ma nö pudistan. Näiteks midagi maha loksutan, käest pillan või muidu kohmakas olen. Siis ütleb Mika ikka: “Ohh, emme, sa oled rohutirts!” 😀
Olivia mulle ja Mikale: Oeh, ma nii armastan teid!Mina: Me ka armastame emmet! Eks, Mika?Mika: Ainult siis, kui ta teeb maitsvaid sööke!
Hommik, mina ja Mika oleme vannitoas. Olivia hõikab elutoast: Kas keegi soovib kakaod? Mika ei kuule ning ei vasta. Olivia uuesti: Mika, kas sa soovid kakaod?Mika: Jaa! Olivia: Kas see oli Mika, kes “jaa” ütles?Mika: Mika ikka, kes siis veel?…
Mika sööb brokolit ja küsib: Ema. (kandev paus ja siis jätkab tõsise ja tähtsa häälega): Kui sa olid väike, kas sinu elus oli brokolit?
Mika: Emme, sina oled mulle parim õde!
Kohe kui Mika hakkas rohkem rääkima, õpetasime talle ka meie nimed selgeks. Nüüd ongi nii välja kujunenud, et vahepeal oleme lihtsalt “issi” ja “emme”, aga üsna tihti ta ütleb “issi Tarieli” ja “emme Olivia”. Vanaema pole ka lihtalt “mamma”, vaid…
Mina üritan muidugi ka kaunistada Mikale tehtud sööke, aga nuuh…meeste värk…peaasi, et oleks toitev 🙂 Olivia tehtud puder on aga nagu ükssarviku unenägu 🙂 🌈
Mika: Issi, kui ma väike olin, siis tulin emme kõhust… Mina: Jaa, kõik õige. Mika: …ja siis läksin issi kõhtu!