Cosmic girls
Nii lahe, et saame Mikaga juba samu riideid kanda đ
Nii lahe, et saame Mikaga juba samu riideid kanda đ
Mika pikutab hommikul meie vahel. Mina otsustan alustada pÀeva lÔbusa ja tempoka lauluga. Mina: Fiiiigaro! Figaro! Fiiiiigaro!Mika: Suu kinni!!!
ĂkskĂ”ik kas tĂŒdruk on vĂ€ike vĂ”i suur, kas ta elab Tallinnas vĂ”i Pariisis, armastab ta lepatriinumummulisi riideid kanda ja kui vaja, siis leiab see tĂŒdruk alati ĂŒles veesĂŒliti, mille all graatsilises poosis oma jalanĂ”usid puhastada.
SĂ”idame autoga mööda vanast Tallinna vanglast. Olivia: NĂ€ed, Mika, siin oli vanasti vangla.Mika: Mis asi on vangla?JĂ€rgneb seletus ja pikk arutelu selle ĂŒle, mille eest pahasid onusid ja tĂ€disid vangi pannakse. Mina: MĂ”ni onu vĂ”i tĂ€di pannakse isegi terveks eluksâŠ
Tarieli ja Mika lĂ€hevad ennelĂ”unal Balti jaama turule maasikaid ja arbuusi ostma. Enne mĂŒĂŒgilettide juurde jĂ”udmist, nĂ€evad nad kohvikus kohvi joomas Andrus KivirĂ€hki. Tarieli: Mika, see onu, kes seal istub, on Andrus KivirĂ€hk (Tarieli ĂŒtleb alati Mikale, kelle kirjutatud raamatutâŠ
Juba vĂ€iksest peale pole Mika ja vesi eriti kokku sobinud. Pesemist saatis alati nutt. Meid panid imestama teiste vanemate lood oma veelembestest lastest, kes ei taha vannis vĂ€ljagi tulla. Meil ei tahtnud Mika kaua aega isegi vanni maha istuda (TarielilâŠ
SĂ”idame Mikaga autos, kuulame raadiost uudiseid: …Reedel avaldatud raport on praeguse tegevjuhi Rajeev Suri viimane. Ta tĂ€nas nii kliente, töötajaid kui investoreid… Mika imestunult ja erutunult: Suri viimane?
Ma olen nĂŒĂŒd Mikaga juba mitmeid kordi kĂ€inud tööasju ajamas. Tema sĂ”idab minuga kaasa kui mul on vaja kaupa tuua/viia, poes kĂ€ia, kohtuda tööasjus ja kĂ”ik sujub sama hĂ€sti kui ma tegin neid asju ĂŒksinda. Ainus erinevus on see, etâŠ
Imestan ikka kuidas Tarieli saab silmagi pilgutamata sĂŒĂŒa ĂŒlihapusid asju, nĂ€iteks sidrunit koorega. NĂ€rib seda tulihaput vilja rÔÔmsa ja rahuloleva nĂ€oga. Talle teevad mu ĂŒllatusest suured silmad alati nalja ja talle meeldib rÀÀkida lugu, kuidas ta lapsena sĂ”i Ă€ra ĂŒhekorragaâŠ
VĂ”tan lĂ”unaunest Ă€rganud Mika kaissu. Ta vĂ€ike armas nĂ€gu on nii rahulik ja veel poolunes. Korraga tundub ta mulle nii vĂ€iksekene. Mina: Mis sa unes nĂ€gid?Mika (silmad veel kinni, avab need): Sind!Olen sellest ootamatusest (esmakordselt ĂŒtleb Mika sedasi) nii liigutatud.âŠ
Mika on vĂ€ga hea isuga laps ja mitte ainult. Ta on ka gurmaan, kes naudib mĂ”nu toidust juba ette. Alati enne sööma asumist hindab ta, mida taldrikul nĂ€eb. Kuigi Mika tĂ€nu Tarielile on nĂ”us proovima ka uusi asju (isegi kaheksajalgaâŠ
Mika kastab tomativiilu ketĆĄupi sisse. Mina:
Mika on esimest korda surnuaial, vaatab hauakivisid ja siis hÔikab: Need on nagu ƥokolaad!
Olivia teeb sĂŒĂŒa, mina olen teises toas, Mika nĂ”uab Olivialt tegevusi ja ei lase tal sĂŒĂŒa teha. Olivia: Mika, mine isa juurde ja vaata, kas ta saab sulle tegevust anda.Mika jookseb minu juurde ja kĂ”va hÀÀlega: Issiiii! Emme ĂŒtles, etâŠ
MĂ€ngime Mikaga patareidel töötavat “KalapĂŒĂŒgi” mĂ€ngu, kus tuleb liikuvaid ja aeg-ajalt suid avavaid kalu Ă”ngitseda. Pole vĂ€ga lihtne mullegi. Mika pusib oma Ă”ngega. Siis otsustavalt ja rĂ”huga: MĂ”ttetu ajaraisk! đ