Mika läheb sügisel kooli. Aga kuhu kooli? Teadsime juba pool aastat tagasi, et aasta alguses tuleb panna paika, kuhu kooli Mika läheb. Selletõttu jäi meil ära talvine reis, sest teadsime, et koolikatsed toimuvad enamasti veebruaris. Olgu kohe öeldud, et kindlasti…
Vahel mäletan selgelt, milline oli aeg enne Mikat, kuid vahel tuhmub see mälestus nii, et ma nagu ei teakski enam, kuidas oli tunne mitte olla tema ema. Kuidas emaks olemine mind muutnud on? Palju. Ja samas ma ei teagi täpselt…
Olen koos Mikaga laos, teen tööd, sätin asju. Mina: Näe, Mika, siin sinu vana turvatool. Selle saan vist müüdud homme. Aga vot voodit pole küll keegi soovinud.Mika: Miks? Kas lapsed on otsa saanud?Mina: Mis? Miks nad otsa said?Mika: Äkki ahvid…
Mika aitab mul süüa teha.Olivia teisest toast: Kas Mikal on käed pestud?Mina: Ei, aga hilja. Ta juba hakib salatit.Olivia: Las ikka peseb käed ära.Mika (emotsionaalselt): On ikka range naine!
Eesti meedia mõjul räägime lutikatest. Mika: Aga kuidas sa tead, et voodis on lutikad?Mina: Siis jäävad linadele vereplekid.Mika: Aga äkki need on väga puhtad lutikad?
Mika: Teate, ma arvan et kõik hobused on autode peale kurjad, sest enne autode tekkimist nemad sõidutasid inimesi.
Räägime söögilauas sellest, kuidas me kohtusime Oliviaga. Olivia: Jah, siis ma püüdsingi ta võrku!Mika: Issi? Ta pole enam võrgus, ta on sul ära praetud!
Nuuh, tuli ära 🙂 Mika: Issi, ma ei taha midagi halvasti öelda, aga sa peaksid trenni tegema.
Mika sööb kahtlase väärtusega mahlapulka.Mina: See on ikka mingi täielik jura.Mika (noogutades): On küll jura…aga mulle maitseb!
Olivia läks õhtul sõbrannadega välja ja meil on issi-tütre õhtu. Need on kujunenud meil selliseks, et ostame midagi maitsvat (seekord burkse ja jäätist) ning vaatame mõnda filmi. Just filmi, mitte animatsiooni. Sest Mika on juba piisavalt suur ja ta on…
Mika: Ma tahan elada 100-aastaseks. Siis ma näen, kuidas mu lapsed kooli lähevad.
Mika: Issi ära söö veel, ootame emme ka ära.Mina: Ma ei söögi. Ainult maitsesin.Mika (paitades mu pead): Good boy!
Võtan Mikalt mütsi peast ja juhuslikult tõmban juustest.Mika: Ai!Mina: Oi, vabandust! Kas sai valus?Mika: Jaa, aga pole hullu.Mina: Jaa, pole maailma lõpp.Mika: Jah, pole. Maailma lõpp on siis, kui sa ära sured.
Sõidame kogu perega autoga. Vahepeal Mika teatab, et ta armastab meid. Olivia vastab, et ka tema armastab Mikat. Mina aga olen hõivatud oma mõtete ja auto juhtimisega ning vestlus libiseb minust mööda. Mika (nõudlikult): Aga sina issi?Mina: Mis?Mika: Kas armastad…
Olivia on hommikuti pigem kinnine, mõtlik ja “käivitub” aeglaselt. Mika kommenterib ühel hommikul Olivia olekut: Emme, sa oled nagu toores kana!