Juba väiksest peale olen armastanud muinasjutte. Mulle meeldisid nad kõik. H.C. Anderseni mõtlikud ja sageli kurva lõpuga muinaslood, mis maalisid mu silme ette traagilisusest kantud imeilusaid pilte. Vendade Grimmide jutud, mille puhul tundub, et olen neid teadnud nii kaua kui ennast mäletan. Justkui polekski neid lugusid mulle ette loetud, vaid oleksin need sündides endaga kaasa saanud. Lisaks muidugi terve hulk erinevate maade muinasjutte värvirõõmsast sarjast „Saja rahva lood“.
Elina Sildre tehtud fotolt võite juba aimata, milline on mulle kõige südamelähedasem muinasjutu-printsess : )
Mingil hetkel elus mõtlesin, et nüüd on muinasjuttude aeg läbi. Kuid see ei osutunud tõeks, sest muinasjutud tulid minuga igale poole kaasa ja pigem nende mõju suurenes. Ma tahtsin seda kuidagi väljendada, kuid ei leidnud veel sobivat stiili.
Esimese väikse ukse avas 2011. aasta kevadel Viive Noore kutse joonistada Vendade Grimmide näituse jaoks kaks pilti. Valisin „Kuldse linnu“ ja „Okasroosikese“. Tekkis mõte joonistada terviklik muinasjutu sari. Kuid veel polnud mul kindlat nägemust, milline võiks olla selle sarja piltide ühtne idee.
Alles 2013. aasta kevadel tundsin, et olen valmis illustreerima oma ideaal-muinasjuttu „Lumivalgeke“. Töötasin selle pildi kallal väga kaua ning pingsalt. Vahel tundus mulle, et ma jään alla, et muinasjutt on minust palju tugevam ja võimsam. Kuid ühel ilusal päeval, kui asusin Lumivalgekese kleidile juba 100-ndat mustrit joonistama, proovisin graafilise joonemustri asemele hoopis üht enda tehtud fotot.
Ning korraga oli see kauaotsitud võti leitud ning uks muinasjutumaailma minu ees lahti. Lumivalgekese kaudu, kelle kleit räägib kogu loo hirmsast ja pimedast metsast. Metsast, kuhu õnnetu printsess põgeneb, kus loomad-linnud ning head päkapikud teda aitavad. Metsast, kus teda varitseb kuninganna saadetud surmauni ning kus lõpuks prints ta leiab ning ellu äratab.
Lumivalgekese järel on mulle armsad ka Okasroosike ja Tuhkatriinu. Just sellepärast alustasingi Lucky Laika „Must-valgete muinasjuttude“ sarja nende kolme kaunitariga. Must-valge koloriidi valisin seepärast, et jätta kõrvale kõik ebaoluline, ka värvide pillerkaar ning tuua vaataja silme ette kõige olulisem muinasjutus – peategelane ning tema saatus. Olen põiminud loo meeleolu või mõne tähtsa paiga tegelase rõivastesse ja vaid ühe erksa värviga, mis loost tulenevalt varieerub, toonud esile olulised detailid – õun, värten, kristallkingake jne.
Lumivalgeke
Okasroosike
Tuhkatriinu
Kuna talv ning eriti jõulud on aeg, mil muinasjutu ja reaalse elu vahelised piirid hägustuvad, siis toogu need lumena valged ja jäälillena hõbedased pildid valgust ja sära meie põhjamaisesse pimedusse. Muinasjutulist talve teile kõigile!