Tarieli emale ei saanud me oma suurt uudist üldse pidulikult teatada, sest ta sai ise meie pulmaplaanidest aru ; ) Kui me ütlesime talle, et hakkame tantsutrennis käima, oli tal asi kohe selge. Kaval nagu ta on.
Aga minu vanematele sai küll pidulikult teadet viimas käidud. 7. detsembril, päev enne minu sünnipäeva, sõitsime maale. Istusime niisama ja pidasime väikestviisi minu pidu ka. Ema-isa olid pimeda aja tõttu nukrad. Aga rääkisime ikkagi päris mõnusasti juttu. Tarieli andis mulle silmadega märku ja me hoidis mul käest kinni, kui ma ütlesin: “Meil on üks uudis ka!” Vaatasin ema silmadesse ja oli selline aja peatumise hetk, kui ütlesin: “Me abiellume!”
Ema ja isa muutusid kohe rõõmsaks. Ja ema haaras meid kaissu. Isa oli vaikne. Väga armas. Ja siis läks hakkas muidugi küsimusi sadama, et millal, siis pidu toimub ja milline kleit mul tuleb jne. Tutvustasime neile veidi ka ürituse korralduslikku poolt. Näiteks, et lilli palume mitte kinkida ja muud sellist.
Koju sõites oli meie mõlema meeleolu väga hea. Selline ärev pulmatunne tuli jälle südamesse.