Perekond on Mehhikos väga oluline. Lugesime seda Mexico Citys sealse Antropoloogia muuseumi seinalt, pargis oli viidal kirjas: Viva la Familia ja nägime ning tunnetasime seda enda ümber igapäevaselt. Peale nelja kuud Mehhikos, saame öelda, et reisi lõpupoole alles läks huvitavaks.…
Mika: See kuri prillidega poiss ajas mind ja Gerdat taga talvel, kui olime kelgumäel.Mina: Jah? Mis ta tahtis teist siis?Mika: Võibolla meie armastust?Mina: Teie armastust?Mika: Nujah, see, mis meie peal on.Mina: Teie peal?Mika: Jah, meie ilu.
Mika vaatab ennast peeglist: Parem, kui ma arvasin!
Autorendifirma proua: Auto on teie jaoks valmis homme.Mina: Igaks juhuks täpsustan üle, kas auto on ikka punast värvi? Mu pisitütar soovis punast autot.Autorendifirma proua: Jaa, auto on punane. Kuna sõidukit hakkab kasutama ka Teie tütar siis tuleb teine kasutaja samuti…
Öö. Tamanupuuvõrast tilgub uniselinnu vaikne hääl. (Cancun, Mehhiko 19.05.22)
Seoses sellega, et meie pere hakkas 2021. aasta lõpus elama rändurielu, reisib meiega koos ka Lucky Laika ja meie looming areneb koos meie reisi kulgemisega, saades mõjutusi kõigist paikadest, kus viibime. Eelmise aasta novembris elasime kuu aega Lissabonis. Seal olles…
Mika räägib mulle oma pildist: Ja siin on salatimasin. Need teravad asjad on matšalkad.Mina: Eee…matšalkad?Mika: Jah, nuuh need, millega kookost lõigatakse. Matšalkad.Mina: Aaa…matšeetesid mõtled?Mika: Jah, just, matšeeted!
Teen arvutiga tööd ja üks asi ei taha kuidagi õnnestuda. Kõrval istub Mika, kes näeb minu frustratsiooni ja ütleb: “Issi, võta rahustuseks üks viinamari”.
Hibiskuseõishõõgub su juustes kui tuli –muinasjutulill. (Cancun, Mehhiko 18.05.22)
Nüüd oleme juba mitu päeva õndsalt kolmekesi koos oma Tallinna üürikodus ja naudime õunapuuõites Kristiinet, mis on kui kevadine Bullerby. Meriemilt kuulsin, et Cancunis on minu lahkumisest saadik vaid vihma sadanud, palju elektrikatkestusi ja orkaanihoiatused ning 25 kraadi. Tundub uskumatu,…