Arvan, et paljudel inimestel on mõni laul või bänd seotud mingi kindla hetke või emotsiooniga elus. Minul on. Ja neid erilisi laule ja hetki on rohkesti. Depeche Mode`ga on neid omakorda isegi mitu. Aga üks, kõige erilisem, sai eilse Tallinnas toimunud kontserdiga justkui ringi täis.
Nimelt ühel 1998. aasta sumedal suveõhtul esines tollal 25 aastat noorem Depeche Mode`i koosseis Tartu laululaval. Elasin siis oma onu Varpo juures Tartus ja mulle meeldis (meeldib siiani) enne und aknal värsket õhku hingata ja noh, ka lihtsalt uneleda. Olin 17-aastane. Tol õhtul kõõlusin samuti aknal ja kuulsin kaugusest kõlavaid “Enjoy the silence” helisid. Ja mu südamesse hiilis mingi kummaline igatsus, mitte valulik ja kahetsev, et mina ka seal peol ei ole nagu ma tollal vahel tundsin, vaid selline igatsus, kus sa tead, et kõik on võimalik ning et õnn saabub. Selline helge tuleviku tunne.
20-aastane Tarieli oli samal ajal seal kontserdil, oma esimese tüdrukuga. Kui ta mulle sellest kunagi rääkis, siis saidki meie lood kokku. Mina aknal unelemas ja tema peol möllamas. Meie ühine mälestusehetk ajast, mil me teineteist veel ei tundnud, kuid mida mõlemad selgelt mäletasime.
Täielik ringi täitumine toimus eile, kui me läksime koos Tarieliga Depeche Mode’i kontserdile ja nautisime kõva häälega kaasa lauldes “Enjoy the silence’i” lugu. Oli väga äge kontsert ja ilus õhtu – just niisama soe ja sume nagu tookord.
[…] vana armastus, mille juured peituvad 80-ndatesse, kui kuulasin neid poisikesena. Nagu Olivia juba kirjutas, käisin ma nende esimesel Eesti kontserdil Tartus ja see oli suur elamus, mis jäi igaveseks […]