Vahepeal kohtusime siis oma pulmaisa Antiga. Ja peaaegu esimesest hetkest oli selge, et just tema ongi meie pulmaisa. Väga avatud, sõbralik ja naeruhimuline inimene tundub ta olevat. Peale selle meeldis meile tema juures see, et ta läks meie ideedega kohe vaimustunult kaasa. Ja pakkus omalt poolt mitmeid toredaid ja mängulisi lahendusi. Näiteks ühe tuvumismängu suhtes on mul lausa allergia. See jube mäng käib nii, et kõik külalised tõusevad ükshaaval püsti ütlevad oma nime ja teatavad, mida nad saaksid pruutpaari heaks teha. Halvemal juhul annavad nad veel käest kätte põlevat küünalt, mis sümboliseerib elu ja õnne, ning mis mitte mingil juhul ei tohiks ära kustuda. Kuid loomulikult ta kustub ja oh siis seda õnnetust.
Anti aga pakkus hoopis sellise tutvumismängu, et tema ütleb näiteks: “Nüüd tõusevad püsti kõik need, kes on pruudiga koos elanud. Nüüd need, kes pole kunagi Soomes käinud. Nüüd need, kes pole täna veel joonud … ” jne. See tundus meile mõlemale väga lustaka mänguna : )
Miks üldse peaks pulmas mängud olema? Praegusel ajal on nad muidugi teise tähenduse saanud – aitavad erineva vanuse ja taustaga inimesi seltskonnaks sulatada. Aga vanade pulmakommete kohta lugedes sain teada, et nö mänge või erinavaid kombetalitusi viidi läbi selleks, et pruudi ja peigmehe suguvõsasid omavahel tuttavaks teha ja ühiseks tulevikuks ette valmistada. Kõik muutub ja kuna praeguses elus (meil samamoodi) on pulma kutsutud vaid lähemad sugulased ja enamjaolt ikka sõbrad, siis on loogiline, et toredaid mänge võib ikka teha. Lööb rahva käima.
Antiga rääkides tekkis selline turvaline tunne, et tema kätte võime küll oma tähtsa päeva juhtimise anda.
Ühe tähtsa asja pani ta meile südamele ka – et me ennast pulmapäevaks ära ei väsitaks, vaimses mõttes endal vinti üle ei keeraks. Eks seda hoiatas mind tegemast ka Tarieli. Kuid ma arvan, et asi on kontrolli all. Suurem erutus on üle läinud ja ma ei mõtlegi pulmade peale iga päev ; )
Kohtusime ka grusiin Giviga, keda (koos tema ansambliga Mamuli) tahaksime oma üritusele laulma kutsuda. Tallinnasse sõbra sünnipäevale minnes, leppisime ka Giviga kohtumise kokku. Meid tervitas aupaklik vanem härra, kelle näos ilmselged gruusiapärased jooned. Ta oli tõeliselt väärikas ja isegi kummardas mind tervitades : )
Arutasime milliseid lugusid Mamuli mängida võiks. Givi oli põhimõtteliselt nõus, aga kindlalt ta veel ei lubanud. Ta ei teadnud veel, kas sellel ajal mõnd rahvuslikku festivali ei ole. Aga 3 kuud enne lubas ta meile teada anda.
Peale selle küsisime temalt veel Gruusia pulmakommete kohta. Et ehk teab ta mõnd mängu või traditsiooni, mida saaksime kasutada. Tarieli on netist leidnud kombe, mille kohaselt lööb pruut peo alguses jalaga taldriku katki – see soosivat poisi sündimist esimese lapsena. Siis veel valge tuvi lendulaskmine pruutpaari maja katuselt. Ja muud nagu ei olnudki. Givi rääkis, et Gruusia pulmas mänge ei ole. On ainult laulud, tantsud ja toostid (mida ütleb damadaa – justkui Gruusia pulmaisa või lauavanem).
Ehk Givi õpetab meid ka niimoodi tantsima.
Nii et kaks tähtsat kohtumist jälle seljataga ja tunne kindlam.