Ema

Vahel mäletan selgelt, milline oli aeg enne Mikat, kuid vahel tuhmub see mälestus nii, et ma nagu ei teakski enam, kuidas oli tunne mitte olla tema ema. Kuidas emaks olemine mind muutnud on? Palju. Ja samas ma ei teagi täpselt kuidas, sest nii nagu kasvab tema, nii muutun ma koos temaga. Samas olen ju ikka seesama inimene, kes enne. Kunagi väikse tüdrukuna arvasin, et kui saan täiskasvanuks, siis saan ma nö valmis, siis julgen ja oskan ma kõike ning mul on nagu mingi valmis-saanud-inimese turvis või kaitsekiht seljas. Mingil määral kindlasti ongi – elu on mind rahulikumaks, alandlikumaks ja ehk ka veidi kannatlikumaks lihvinud. Kuid ma kardan endiselt pimedust (Mika ei karda), olen hajameelne (Mika ka), väga kärsitu (Mikal sama), muretsen palju (loodan, et Mika mitte nii väga) ja jätan asju vedelema (seda püüan Mika eest varjata ja mitte teha). Aga ma olen ka viisakas (Mika püüab ka), kaastundlik (Mika on nii hell), armastan lugeda (Mika on täielik raamatukoi), päevikut pidada (Mika alustas juba 5-aastaselt oma päevikuga) ja inimestele kinke teha (Mika teeb ka kogu aeg).

Mika märkab kõike, mida teen, ning peegeldab selle mulle armsalt ja valusalt kohe tagasi. Nii et kasvatussõnad ei loe midagi, loevad vaid teod. Ja eks ma siis püüangi end nügida tegema tegusid, mida ma tahaks, et mu laps ka teeks.

Ja kuidagi märkamatult ongi imiku, mudilase ja lasteaialapse emast saanud peatse koolilapse ema. Kuidas see juhtus?

Väikelapse ema habras ja sädelev aeg on möödas. See oli imeline ja väsitav. Kuni Mika sai rinnapiima, olime nii seotud, justkui oleks meil üks keha. Arvasin, et see jääbki nii. Seadsin siis isegi meie soengud ühesuguseks, olime nii üks tervik. Olin nii hell kogu maailma ilu ja valu suhtes (nagu ma seda juba tavaliseltki poleks). Aga ma reaalselt hakkasin tollal näiteks Loreal Paris ripsmetušši reklaami peale nutma. Seal on see Neneh Cherry laul “Woman” ja need ilusad imelised ja tavalised naised oma elu eri hetkedel, naermas, lapsega mängimas, nutmas… Te peate seda vaatama – selles 16 sekundis on kogu elu!

Nunnu, tüütu ja lihtne oli temaga iga päev mänguplatsil käia. Julgustada teda liumäe otsa ronima ning turvata, et ta sealt alla ei kukuks… Ja tegema koos temaga lõputul hulgal liivakooke. Ma ei usu, et isegi oma lapsepõlves nii palju ja nii huvitava kuju ja kaunistustega liivakooke tegin.

Märkamatult on möödunud Mika lasteaia-aastad. Nendest kaks aastat me olime nagunii suurema osa Eestist ära, nii et see oli teistmoodi aeg. Meie pere aeg. Tegelikult olemegi kogu aeg kolmekesi koos olnud. Nii et kogu Mika elu oleme Tarieliga talle väga-väga lähedal seisnud. Vahel võibolla liigagi lähedal. Kuid samas tunnen ja näen, kuidas Mika kasvab ja meist samm-sammult eemale astub. Muidugi nii see ju peabki olema. Aga mina olen sellest loomulikult suht sabinas. Kõige rahulikum olen siis, kui tibu on kodus ja mu silma all.

Igal juhul tunnen ma nüüd, mil me talle kooli välja valisime, kuidas algamas on üks uus suur etapp. Ja ma juba jälle pabistan oma tibu pärast ja veidi ka enda pärast, et kuidas tal ja meil see faas läheb. Üks on kindel, ma tahan olla Mikale alati toeks, alati tema jaoks olemas. Seda olen ma püüdnud tema sünnist saati. Anda talle oma aega, nii palju kui ta iganes tahab. Ma pole mingi suur mängija ja uute tegevuste nuputaja, eriti Tarieli kõrval, kes on äkiline, superlõbus ja möllav isa. Kuid mina olen siis see vaikne, siluv, leebe taustalolija. Kui mul oleks kilp vms, siis seisaks sellel sõnad – Emme siin!

Praegu oleme me Tarieliga veel tema elu keskpunkt, Mika tahab meiega olla, tal on meiega huvitav ja me teame, et see on suur privileeg. Kuigi vahepeal ka kurnav privileeg 😀 Mika teab, et ta võib mulle ja Tarielile alati kõike rääkida. Ta õnneks ongi väga avatud laps ja ei hoia oma tundeid endale. Ja mida ma ning tean, et ka Tarieli, kõige enam sooviksime, oleks see, et me ka täiskasvanud Mikaga head sõprad oleksime. Soovin, et ma poleks lihtsalt ta ema, vaid ka ta sõber. See on suur soov, ma tean, aga ma väga loodan, et see täitub.