Maalähedus
Niimoodi võiks kõlada korterimüügi kuulutuse avalause ja see kõik oleks tõsi. Koht, kus sa elad, määrab palju sellest, millised on su päevad ja milline mulje jääb sulle linnast. Olen väga rõõmus, et meie teine ja viimane kodu Nairobis, peale Mombasast tulekut, on just see lahe ja põnev koht! Eks me oleme Mombasast tulles ikka parasjagu väsinud nagu ma eelmises postituses kirjutasin.
Rongisõit on meeldiv ning huvitav on jälgida, kuidas päevasel ajal (seekord väljus meie rong Mombasast kell 8 hommikul) temperatuurid Mombasa ja Nairobi vahelisel avamaal 40 kuumakraadini kerkivad. Rongis on muidugi mahe konditsioneer, Aafriasse pole veel õnneks jõudnud Aasia konditsioneerihullus (et kui jahutada, siis megakülmaks).
Raudteejaamas saab meie Bolti auto koksu tagurdavalt kaubikult. Kokkupõrge on väga kerge, kuid meid peale võtnud auto saab siiski veidi kriimustada. Juht palub meil veidi oodata ja asub asja klaarima. Kokkuvõttes läheb paarkümmend minutit ja hääled tõusevad mõlemal juhil kõrgeks. Lõpuks saame siiski minema ja jõuame oma uude koju nimega Westpoint.
Kohe esmapilgul on muljetavaldav see justkui lahtivolditud maja ning selle suurus. Maja on 14-korruseline ehitis, millel kaks majatiiba või torni, lääne ja ida torn, mis omavahel avara galeriiga ühendatud. Kahe torni vahelises ruumis on trepid, mis viivad katusele ja ka liftid, aga treppe mööda saab oma korrusele minna ka tornides endis. Meie uus kodu asub idatornis. Mõlemas tornis on kaunid kaheksatahulised aatriumid, millel lihvitud teemandikujulised klaaskatused, kust voolab sisse päevavalgus.
Maja on paljude erikujuliste akende, rõdude ja suure, läbi kahe korruse ulatuva katuseterrassiga, kus asub bassein, mille järgi selle maja valisime. Valisimegi selle elamise üsna pimesi, sest fotod sellest airbnb`st olid üsna olematud.
Vaikus
Sõidame maja keskel asuva liftiga kolmandale korrusele ja suundume teemantkujulisest aatriumist koridori, mis kitsa kiirena suundub ühte majasoppi ning mille lõpus on korter nr 9. Meie uus kodu! Olles tulnud nii lärmakatest korteritest, ei hakanud me selle korteri perenaiselt isegi müra osas enam küsima… Ja ometi tabab meid just siin korraga vaikus.
Õigemini heina sahin, lindude laul ja õhtuti tsikaadide sirin. Me oleme jõudnud maale. Maja asub kesklinnas, kuid siin on täielik maamiljöö. Meie akende taga tõuseb lauge roheline nõlv, millel tuules sahisevaid maisitaimed, kollaste õitega topinamburipõõsaid (inglise keeles jerusalem artichoke, mis ongi muide Aarfrika päritoluga taim) ja muud rohelised taimi, mille nime ma ei tea. Läheduses pole ühtki autoteed.
Kogu siinoleku aja on meie väikese rõdu uks alati lahti ja sealt kandub sisse mõnusat soojust, värsket õhku, kergeid linnulauluseid tuulehooge ja pehmet päikesevalgust, sest meie korteri akende taga loojubki päike.
Vaikus kestab ka öösel. Siin on meie nelja aknaga magamistuba – mulle nii meeldivad nurgaaknad ja siin on neid ühes toas lausa kaks.
Õhk
Korter ise on meeldivalt jahe, kuigi siin pole ühtki konditsioneeri. See jahedus tuleb nutikast planeeringust. Maja on avatud, sopiline, liigendatud ja varustatud paljude õhuliste galeriide ning varjuliste rõdudega. Meie kodu aknad vaatavad kolme suunda ning elutoa ja osaliselt ka meie magamistoa aknad, on suunatud sügavasse jahedasse hoovi. Majas on palju avatud ruumi ning kaks õhulist aatriumi, nii et kui puhub ka õrn tuul, hakkab see majas meeldivalt ringi käima ja jõuab igale poole. Ma pole kunagi nii õhulises majas elanud. Väga hea ventilatsioon!
Siin liiguvad väga hästi ka lõhnad. Kui kõndida treppidest 14-korrust avatud aatriumis, siis tunnen igasuguseid huvitavaid lõhnu – 5ndal korrusel tehakse aedviljasuppi, 7ndal praetakse lõhet, 8ndal aga valmistatakse pirukaid. Kuid need lõhnad on puhtad ja värsked ega jää õhku seisma, sest hea ventilastioon tõmbab need kohe endaga kaasa ja läinud nad ongi.
Helid
Lisaks õhule levivad siin väga hästi veel ka helid. Maja on kui hiiglaslik kõlakoda. Aga seda just koridorides ja eriti aatriumites. Kui seal mõni laps nutab või keegi kellegagi valjult sõneleb, lendab hääl nii üles kui alla mööda maja selgroogu. Või kui lapsed mänguväljakul möllavad ja huikavad, tõusevad nende hääled samuti mööda maja seinu kõrgele. Õnneks elavad siin viisakad inimesed ja palju perekondi, nii et öösiti pole kunagi lärmi olnud.
Loogeldes möödub meie majast kitsarööpmeline raudtee ja sellel sõidab rong kaks korda päevas – hommikul ja õhtul kella 8 paiku. Nii et seda hetkelist müra me isegi ootame põnevusega ja tõttame akendele või rõdule, et näha rongi möödumas. See umbes 7-8 vaguni ja punase veduriga rong viib inimesi kesklinna.
Vabadus
Esimesed paar päeva me lihtsalt tutvumegi selle uue paigaga. Mulle meeldib siin veel see, et saan vabalt liikuda. Treppidest üles katuseterrassidele joosta ja õues jalutada. Kohe esimese päeva õhtul tekib mul siin olles tugev kodutunne. See maja ja väike hoovimaja ning see päikese langemise nurk tekitavad mingi erilise kuldkollase värvi, mis on mulle nii armas ja turvaline. Mingil moel meenutab see hoovimaja mu vanaema maja Mikitamäel, kus lapsepõlves elasin. Meie maja on muidu kahvatubeeži tooni, kuid muutub õhtupäikeses samuti kuldseks.
Ja siis veel pääsukesed. Kohe esimesel õhtul näen neid meie maja ümber ringi lendamas ja oma igatsevaid trilleriniite läbi sooja õhu traageldamas. Kõnnin seal, keeran maja nurga taha ja seal see ongi – magus pannkoogilõhn. Ahhh, ma olen tõesti koju jõudnud! On raske kirjeldada neid tundeid, mis minus plahvatavad, kui ma midagi nii tugevalt tunnen. See heaolu, rahu ja õnnetunne voogab üle minu. Ja kui ma veel hoovimaja aknaeendi all savist pääsupesa näen, siis on pilt täiuslik! Siin saan ma puhata välja oma väsimuse ja pinge ning saame olla vabamalt kui kahes eelmises paigas, sest… Tarieli tegi esimese tiiru siinses ümbruses ise, käis poes. Tagasi tulles teatas rõõmusõnumit, et siin on hoopis turvalisem ja rahulik keskkond võrreldes meie eelmise Nairobi koduga. Nimelt asume suure ülikoolilinnaku kõrval ning siin liigub palju mõistikum rahvas.
Kohe meie majakompleksi värava juures müüb üks sümpaatne ja toimekas noormees värskeid puu- ja juurvilju, nii et me ei pea neid poest koju tassima, vaid saame kogu värske kraami tema käest.
Turvalisus
Hiljem üksi jalutama minnes veendun selles täielikult. Siin on tõesti teistsugune vibe! Pole ka suuri autoteid. Väikestel tänavatel on liiklus rahulik ja väga aeglane, sest siin on teel palju lamavaid politseinikke, mis seda aeglustavad. Lisaks on siin ümber ülikoolilinnaku ja mitmete kvartalite ulatuses, korralikke kõnniteid, mis on sõiduteest kõrgemale tõstetud, siledad ning asfaldiga kaetud! Uskumatu, sest me olime seni näinud hoopis teistsugust Nairobit. Ka prügi on siin vähem ülikoolilinnaku nurgal leidsin isegi kaks ühiskasutavatava prügikasti. Vist küll esimese kogu Nairobis oldud aja jooksul 🙂 Igal juhul – siinne elupaik on parem nii maja, korteri enda, kui ka asukoha osas.
Valgus
Kuna maja on kõigiti avatud ja katuseterrassiga, siis on siin nii palju päikesevalgust. Käin iga päev vähemalt korra katusel seda valguse mängu linna kohal imetlemas neid kauneid vaateid endasse kogumas. Katuseterrass on mu suur lemmik!
Kordused
Igal hommikul töötab meie akende all, rohelisel nõlval, matžeetemees nagu me teda nimetame. Oleme temaga nii harjunud, et kui teda nädalavahetusteti pole, siis oleks nagu midagi puudu. Kuid see mees teeb üsna kummalist ja meie meelest kasutut tööd. Luitunud helesinine kittel seljas, peksab ta matžeetega platsilt heina. Kuid kuna ta on seda juba nii palju päevi teinud (meie saabudes oli seal veel mingi hein), siis pole sellest eriti midagi järel. Nii et kui ta nüüd neid viimaseid koltunud kõrrekesi udjab, lendab talle iha kord suur tolmupilv näkku ja riietele. Kuid tema kohalolekus on samas midagi rahulikku.
Vaesus
Samas, vaid paar meetrit meie majast on kõrge kivimüür ja kohe selle taga põllulapid, mida me esialgu peame aiamaadeks või nn dadžde piirkonnaks pidasime. Tegelikult on need vaeste inimeste elamud ja nende põllulapid.
Päevade möödudes, hakkame märkama ja ära tundma siinseid elanikke. Nad harivad kõpla moodi tööriistade, matžeetede ja alepõletamisega põldu ja teevad õhtuti väikeste lõkete kohal süüa. Nende onnid on ehitatud puutoigastest ja kaetud vanade reklaamkiledega, ukseava ees räbaldunud riidetükk. Seal elavad ka lapsed, jooksevad oma väikeste jalgade välkudes onnide vahele sissetallatud radadel. See on nende lapsepõlv… Ühe onni juures, otse Mika magamistoa akna all, elab üks koer oma väikeste kutsikatega. Ühel päeval tõid kaaslased oma õlul kohale jalga vigastatud mehe, kes siis võimaluste piires aidati.
Süda tõmbub kokku, kui seda viletsust vaatan. Kuidagi ebaõiglane tunne on olla siin, oma mugavas köögis, ja teha perele gaasipliidil süüa, samal ajal kui nemad seal peavad hakkama saama nii vähesega.
Sõbrad
23. veebruaril, mäletan hästi seda päeva, sest see oli päev enne Eesti sünnipäeva, kohtab Mika siin seltskonda poisse. Enne seda (saabume juba 16. veebruaril) tõmbas ta kuidagi oma jalalihase ära, ega ei saa eriti ringi joosta. Muidu oleksid nad kindlasti varem kohtunud. Igal juhul – ta leiab endale väga hea sõbra – Iani! Üks poistest eristub kohe, sest on rahulik ja kuidagi kindla olekuga, mis tasakaalustab hästi Mika energilisust ja lõbusust. Ian on tark ja asjalik poiss, vastab julgelt ja selgelt meie küsimustele, kui meil külas on. Nii et me laseme julgelt Mikal temaga aega veeta. Ainult katuseterrassile, kus siinsed lapsed palju mängivad, ilma meieta me neil minna ei luba.
Edaspidi on nad lahutamatud. Ian käib meil sellest hetkest iga päev külas ja tavaliselt sööme koos lõunat. Eesti vabariigi pidupäeval joonistavad nad Mikaga koos Eesti lippe ja me anname Ianile kartulisalatit maitsta, mis talle küll kahjuks ei maitse.
Saame tuttavaks ka Iani vanaema Ruandast pärit, Mediatricega, kes räägib prantsuse ja suahiili ning veidi ka inglise keelt. Ian elabki siin põhiliselt vanaema hoole all, sest ta ema on pikad tööpäevad ja isa elab teises linnas. Iani vanaema kutsub ka Mikat nende juurde mängima, nii et ühel õhtul lähebki Mika Ianiga kaasa. Sellest kujuneb imeline õhtu, sest Mika on välismaal ja tal on uus sõber ja Mediatrice pakub talle imemaitsvat toitu. Mikal on sealt tulles nii palju ülevaid tundeid, et pean teda veidi rahustama. Vist on ta pärinud minu vaimustumisvõime 😀
Ühel õhtul, kui Mikale järele lähen, näen ka Iani ema, ilus nimega, Kalisat, kes on noor ja nii kaunis. Kindlasti kõige kaunima naeratusega naine, keda siinmail näinud olen. Ka Iani vanaemal on ilus ja noor, seepärast peangi teda algul hoopis poisi emaks.
Hingekosutus
Ja siis siin on linnud! Pääsukestest ma juba rääkisin, kuid siin elab ka koolibride paar. Mul on harjumuseks saanud käia neid hommikupoolikul või varajasel õhtutunnil põõsastes vaatlemas. Tunnen juba nende tiksumise moodi häält ja oskan märgata lehtede ja õite õrna värinat, kui need pisitillukesed sillerdavad linnud okstel liiguvad. Esmakordselt nägime neid Mikaga meie maja katuseterrassil olles. Oli hommik ja me läheme lihtsalt korraks katusele värsket õhku hingama, kui korraga on elektrisiniselt ja smaragdroheliselt helkiv, mangokollas kõhualusega lind meie ees hibiskusepõõsas. Tema kaasa, emaslind, kannab hoopis tagasihoidlikumat tuhmrohelist sulerüüd.
Töötan tavaliselt meie magamistoas, sest seal langeb valgus nii kaunilt ja sealt näen tihti jäälindu elektriliinil istumas. Vahepeal käib ta endale toitu püüdmas, siis maandub taas mu akna all, vaatleb ümbrust ja sätib oma sulgi. Jäälinde on ka hoovis palju.
Ja neid Aafrika tüüpi vareseid, kelle vest on Eesti halli asemel, kookosvalge. Mikaga jalutades näeme ülikoolilinnaku juures katustel tõmmuiibised, keda on siin samuti palju. Nende sulerüüd on muidu tumedada, kuid tiivad helgivad rohekalt ning nad teevad hullu kisa.
Nii et lisaks lilleõitele ja taimedele, mida ma väga armastan, olen saanud siin palju linde vaadates aega veeta. See on nii mõnus tegevus.
Elevus
Siin olles olen peaaegu kogu aeg elevil. Elevil, et minna katuseterrassile päiksetõusu vaatama (kaks korda käisingi). Elevil, et joosta koolibrisid vaatama. Elevil, et rõõmustada südames koos Mikaga, kes vahvasti siinsete lastega mängib. Elevil, et lapsed hüüavad mind siin “Mama Mika!” Elevil, et minna katusele ujuma. Elevil, et võtta esimesed kohvilonksud värskes päikelises hommikuõhus rõdul. Ja elevil, et kõik see tunne ülejoonistada ja kirjutada.
Rahu
Samas saame siin nii rahulikult olla, tööd teha ja lasta Mikal oma sõpradega mängida. Siin algab Mikal ka koolivaheaeg, nii et ka tema saab õppetööst puhata ning lihtsalt nautida.
Tänutunne
Hea on, et see paik meil just viimaseks Nairobi koduks sai. Oleme siin oma reisi kaks viimast nädalat, aga just viimasel nädalal oleme kohanud nii sümpaatseid ja sõbralikke inimesi. Täna just rääkisime Tarieliga, et tunne on nagu “Truman shows”, kus Jim Carry elab lavastatud maailmas, või noh, kogu tema elu on nagu telesari. Et kui kuuldi, et hakkame lahkuma, tehti meile viimane nädal eriti toredaks. Režissöör ütles: “Saatke neile see sõbralik Bolti juht, kes nende vastu tõesti huvi tunneb. Nüüd saatke punt tüdrukuid tänavale, kus nad Mikale lille kingivad ja mama Mikale ütlevad, et ta on ilus!” Jne jne.
Igal juhul – me oleme tänulikud kõige selle imelise eest, mis meie Nairobi-aja teises pooles juhtus. Täielik rehabilitastioon.