Marrakeshi sõitsime peale kolme nädalat Agadiris. Kuna avastame linnu oma rahulikus rütmis, siis otsustasime, et võtame Marokos kahe kuu jooksul ette kaks linna. Üks kuu ühes, teine teises. Uurisime linnu Agadirist nii põhjas kui lõunas ja leidsime, et just Marrakesh tundub üks põnevamaid ja pole ka Agadirist liiga kaugel (250 km), et sinna mugavalt bussiga sõita. Linn on Maroko linnadest suuruselt neljas, asub Atlase mäestiku lähedal ja seal elab 1,1 miljonit inimest.
Marrakeshi nimel on kaks võimalikku päritolu. Esimese on enamiku ajaloolaste pooldatud versioon – linna nimi tuleb berberikeelsest väljendist “amur n akush”, mis tähendab “Jumala maad”. Teine versioon on araabiakeelsed sõnad “murra kish”, mis tähendab “liigu kiiresti läbi” või “möödu ja põgene”. See nimi pärinevat ajast, mil piirkond oli tuntud teeröövlite poolest, seega soovitati ränduritel sealt kiiresti mööduda. Lisaks ametlikule nimele kutsutakse Marrakeshi ka “Punaseks linnaks”, sest linnamajade punakas toon on valdav. Huvitav fakt on veel see, et just Marrakeshi nimest tuleb ka selle riigi nimi – Maroko. Ajalooliselt tunti seda Marrakeshi kuningriigina.
Kohalejõudmine
Bussisõit mägede vahel oli lihtsalt imeline. Julgen seda väga soovitada. Iga käänaku taga uus maaliline vaade.
Punane linn on tõesti punane
Algul mõtlesin, et ehk on siin mõni piirkond punaseid maju. Aga mida rohkem me Marrakeshis ringi käisime ja seda avastasime, seda selgemaks sai, et linn on tõesti punane, sama punane kui siinne pinnas ja mäed. Kogu linn on nagu kahvatupunase puudriga kaetud. Oleme varem käinud Mehhikos Izamalis, mis on kohustuslikus korras turismi ärgitamiseks, kollaseks värvitud ja Mombasas, mis on samal põhjusel sini-valge linn. Kuid mõlemas linnas on siiski ka teistsuguseid hooned. Marrakesh on tõepoolest kõige terviklikumalt ühte värvi linn (Tarieli postitus Punase linna ilust), mida ma siiani näinud olen.
Tuleb välja, et ka selle taga on linnaplaneerimine ja regulatsioon, mis kohustab kõiki hooneid järgima linna ajaloolist värvigammat. Ka tänapäevased betoonist hoonete välisfassaadid peavad olema värvitud traditsioonilist “Marrakeshi punast” tooni. Algselt ehitati Marrakesh punasest savist ja mudast, mis pärines linna ümbrusest, samuti kasutati Atlase mäestiku punast liivakivi. Kuna vanalinna müürid on olnud sajandeid just seda tooni, on sellest saanud linna olemuse lahutamatu osa. Kultuuriloos tähistab punane värv Marokos elujõudu, tugevust ja soojust. Helepunane ja roosakas värv peegeldavad paremini päikesesoojust kui tumedad toonid ja aitavad nii hoida hooneid kuumas kliimas jahedamana. Lõpuks on sel ka praktiline pool – siin hõljuv punakas tolm torkaks heledamatel majaseintel kohe silma.
Linnas ringi kõndides avastasime, et on ka nö rebel-maju, mis on teist värvi punased (kirsi- või rubiinpunased), biskviktkollased või oliivitooni.
Ja lisaks nendele on koolid Marrakeshis värvitud sinisteks. Sinist peetakse rahu ja vaimsuse värviks, loomaks lastele õppetööks rahustava keskkonna kesk punast linna.
Prantsuse orientalistliku maalikustniku Jacques Majorelle koobaltsinisest majast ma ei räägigi. Tema loodud Majorelle sinisest värvist ja aiast tahan eraldi kirjutada.
Kõrbekliima ja uni
Marrakeshis on kõrbekliima – päeval võib minna väga palavaks (isegi veebruaris) ja öösel väga külmaks. Meie sealoleku ajal oli kõige palavamal päeval 28 kraadi sooja ja samas öösel langes temperatuur 20 kraadi, ehk 8le kraadile. Kõige külmemal ööl oli lausa 4 kraadi. Õnneks oli sealses korteris kaks konditsioneeri, mis puhusid sooja õhku. Ja meie palvel tõi omanik veel ühe väikse elektrilise radika. Ilma nende soojuseta oleks raske olnud.
Paljud kohalikud elavad selle külma perioodi üle ilma igasuguse küttevõimaluseta. Kuna majad on ehitatud sooja tõrjuma, mitte hoidma, siis on need ruumid kõledate ilmadega, ka kõledad. Aknad on ühekordsed ja ilma tihenditeta, nii et tuul puhub tuppa. Aga sellest kõigest kirjutasin ma juba ka oma Agadiri postituses.
Mis on siinses traditsioonis parem, kui Eestis ja mida me võiks üle võtta, on elektoonilised metallrullood, mis pimendavad toad ööseks täielikult. Kuna meil, Eestis, on pool aastat liiga palju valgust just öösiti ning selle vastu ei aita pimendavad rullood ega kardinad, siis oleks need metallrullood meil ideaalsed. Oleme nüüd juba üle 500 päeva välismaal elanud ja maganud just neis riikides kõige paremini, kus taolised pimendavad metallkardinad akna ette käivad.
Magamisest veel – kuna küttekehad olid vaid meie magamistoas ja elutoas ning Mika toas mitte, siis paigutasime Mika madratsi ka enda magamistuppa. Nii olime kolmekesi ja niiviisi oli soojem magada. Õhtul kütsime toa soojaks, sulgesime ukse ja pugesime soojade tekkide alla. Öösel toa temperatuur muidugi langes, kuid oli siiski väga ok. Une seisukohalt oli jahedus ja täielik pimedus ideaalsed.
Mika jaoks oli see nagu seiklus ja suur lõbu – magada oma vanematega samas toas, sest alates kolmandast eluaastast on ta kenasti oma toas maganud (ka kõigil meie reisidel on tal alati oma tuba). Aga varsti hakkas ta kurtma, et me mõlemad norskame ja emme sahmib nii palju. Nii et ta juba väga ootas, kuna saaks taas oma tuppa magama.
Meie Marrakeshi kodu
Meie kodu asus viiekorruselise maja kõrgeimal korrusel, kust pääses katuseterrassile. Muidu on siin majad enamasti kvartalite kaupa üksteise külge ehitatud. Aga meie maja seisis uhkes üksinduses ja kõrgus kitsana taeva poole.
Selles kodus olid kõik asjad veidi luitunud ja väsinud. Ka toidunõusid oli köögis vähevõitu. Eriti paistis see silma kuna olime just Agadirist, Rashidi hästivarustatud kodust tulnud. Taas tuli see mõte, mida vahel ikka airbnb’ides mõtleme – kui lihtne on külaliste elu ja esmamuljet paremaks teha. Täida soolatops ja suhkrutoos, pane kraanikausi juurde nõudepesuvahend ja uus pesunuustik, paiguta tuppa mõned riiulid raamatutega ning sea põrandale vaibad. Ja lõpuks – pane lauale kausike puuviljade või küpsistega. See kõik ei maksa palju, aga loob külalistele oodatud ja hubase tunde.
Selles korteris meid midagi sellist ei oodanud ja esmamulje oli nukker. Aga nagu me oma kogemusest juba teame, saab ükskõik milline paik, kus me elame, meile juba paari päevaga koduseks ning lõpuks on kahju sellest lahkuda. Täpselt nii oli ka selle kohaga ning me leidsime end peagi oma hubases ja soojas magamistoas koos kaisutades filme vaatamas. Harjusin ka köögiga, kus oli alati külmem, kui mujal korteris, nii et me hoidsime selle ust ikka kinni.
Suureks plussiks selles korteris olid ilusad ja väga avarad vaated linnale ja mägedele. Katuseterrassilt oli meie ümbrus nagu peo peal ja Atlase lumiseid mägesid saime imetleda igasuguses valguses. Lisaks meeldis mulle aknal meie naabermajade katuseterrasse ja seal askeldavaid inimesi vaadelda ja maalida.
Näovalu
Sain Agadiris oma näonärvile külma. Enne hammustasin kõvasti Maroko punast mulda, mis oli kogemata toidu sisse sattunud. Ja Eestis oli ka üks valehammustus, närv oli juba enne valulik. Mul oli aastaid tagasi traumajärgne näovalu ja nüüd hakkas see väga sarnaselt arenema. Valu oli pidev ja on tunne nagu hammaste ümber oleks metalltraadid ja neid kistakse eri suundades. Teadsin eelnevast, et kui see pidev valu pole ise nädalaga möödnud, tuleb ruttu raviga alustada. Õnneks aitas kiirelt mu hea ja alati abivalmis arst, dr Toomsoo, ja soovitas sobivat rohtu. Nüüd oli vaja see rohi Marrakeshist üles leida. Üks kohalik apteeker aitas, soovitades hankida ravimi retsepti kohalikult arstilt ning andis meile ka arsti aadressi. See asus meie kodu lähedal ja sain retsepti juba järgmisel päeval. Visiiditasuks 15 eurot.
Retsept oli käes, aga kolm esimest apteeki, kuhu sisse astusime, ei olnud sellest rohust kuulnudki. Apteeke on Marrakeshis iga nurga peal. Kuna ilm oli tuuline ja näovalu ei lasknud mul kaua õues olla, haaras Tarieli retsepti ja jälje ülesvõtnud jälituskoera sihikindlusega hakkas ta apteeke läbi kammima. 10 apteeki jooksis ta läbi ja viimasest, väikest apteegist, kus leti taga üks vanamammi, leidis ta lõpuks otsitava. Raske on kirjeldada minu rõõmuhõiset, kui ta mulle selle pildi saatis.
Sellest hetkest hakkas mu näovalu vaikselt kontrollile alluma ja ma sain taas kergemalt hingata. Kuigi muidugi pidin näo ja kaela piirkonda kogu aeg soojas hoidma, hakkasin tasapisi taas tegema tiire, et avastada seda ilusat linna. Tarieli ja Mika ilma minuta minna ei tahtnud. Kokkuvõttes nägime ja kõndisime selles uues kohas palju vähem, kui me seda oma reisidel tavaliselt teeme. Aga me nägime siiski palju ilu ja kogesime üllatavaid asju.
Vaiksed tänavad ja koosolemise aeg
Lahe oli näha, kuidas Mika sel aastal nautis ja hindas koduõppe võlusid. Eelmisel aastal oli ta veel nii värske koolilaps, ei saanud vist päris aru, miks me teda armsast koolikeskkonnast välja tõmbame ja Keeniasse lendame. Muidugi oli tal seal pärast nii tore – ta sai endale sõbra, kellega siiamaani suhteb. Kuid sel korral, Marokos, oli kogu koduõpe meile kolmele ja eriti Mikale palju kergem ja sujuvam. Mika oli saanud ühe aastaga nii palju iseseisvamaks Stuudiumi kasutamises ja oma töö planeerimises. Samas andsime ka meie õpetajatena talle rohkem hingamisruumi ning ta leidis väga toreda olevat õppida prantsuse keelt näiteks nii, et ta ise läks alla boulangerie’sse ja ostis meile hommikuks värskeid croissante. Kuna Mika õpib koolis teist aastat prantsuse keelt ja Maroko on endine Prantsuse koloonia, siis on siin araabia keele kõrval teiseks keeleks just prantsuse keel. Nii et Mika tõlkis meile müüjate öeldud summasid. Lahe oli ka, kuidas müüjate nägu selgines ja nad tihti rõõmsalt naerma hakkasid, nähes, et meie tütar mõistab neid ja meie mitte.
Lisaks sellele muidugi teise kultuuri ja tavade nägemine, mis tema silmaringi laiendab. Nii et me oleme koduõppega väga rahul. Korraks koolirutiinist välja tulla ja uuesti värskena sellesse siseneda, on sama tunne, mis Marokos Eestit igatseda ja tagasi tulles nautida kõike, justkui oleks see uus. Ühesõnaga – vaheldus on hea, nii meile kui Mikale!
Oma kodu ümbruses avastasime kauneid maju ja vaikseid tänavaid ning lõputult ilusaid uksi ja ruuget vilja kandvaid apelsinipuid. Mängisime Mikaga seal kõndides iga päev apelsinijalkat nagu mõned aastad tagasi, kui elasime Kreekas.
Neil tänavatel kõndides leidsime ka üllatavaid asju. Näiteks Mika avastas rahulikult puul istuva leherohelise röövritsika. Keda me siis tükk aega imetlesime ja tema kummaliste suurte esijalgade liikumist filmisime.
Meie reiside juures meeldibki mulle see kõige enam, et kui me uutes kohtades kõndides midagi huvitavat avastame, siis on meil aega teha paus ja seda lähemalt uurida. Peale selle on meil kolmele kõige olulisem tihedalt koosveedetud aeg. Ja just meie linnaosa vaiksetel tänavatel oli meil koos nii mõnus uidata ja üksteise seltsi nautida. Ja õhtuti sõime head ööki ning vaatasime häid filme.
Ühel päeval kõndisime aga endale ootamatult ühe mäeni, mis meie maja katuselt tundus nii kaugena. Tegelikult võttis sinna minek aega vaid u 20 minutit. Mäe otsas oli kellegi uhke eravilla. Võisime vaid kujutleda, kui kaunid vaated sealt avanevad. Ühtlasi leidsime seal kõrval ka kaks teist madalat mäge, kuhu otsustasime hiljem piknikule minna. Mida ka tegime.
Ühel päiksekuldsel õhtul taas oma kandis kõndides, leidsime, et mõni päev tagasi apelsinipuudele ilmunud pärlvalged õienupud, hakkavad vaikselt avanema. Kui me Marrakeshi jõudsime, siis polnud apelsinipuudel veel õienuppegi. Ja siis ma selle leidsingi – esimese puhkenud aplesiniõie ning nuusutasin esmakordselt elus apelsiniõit. Oh, see oli imeline ja üllatavalt tugev aroom. Taas tundsin rõõmu meie pikast reisiajast – oleme uues kohas nii kaua, et puud lähevad õide ning meie aknast paistvale majale ehitatakse vahepeal kaks korrust juurde.
Koutoubia ja medina
Muidugi käime uutes linnades ka vaatamisväärsusi avastamas. Esmalt läksime Marrakeshi kõige kuulsamat ja kõrgemat mošeed vaatama. 77 meetri kõrgune Koutoubia on linna kõige kõrgem hoone, mis näitab kui madal linn Marrakesh tegelikult on. Koutoubia on saanud nime raamatukauplejate turu järgi, mis vanasti ümber selle minareti kees. Huvitav fakt, et väidetavalt segati mošee ehitamisel mördi hulka suur kogus muskust, et torn hästi lõhnaks, mida ta legendi järgi on ka sajandeid teinud, eriti päikesepaistel. Võibolla oli haip liiga suur, aga see minarett ei avaldanud mulle nii muljet, kui ükskõik milline teine siin linnas. Lisaks ei tundunud ta ka eriti kõrge.
Hoopis rohkem meeldis mulle medina (Marrakeshi vanalinn) kitsastel ja varjurohketel tänavatel luusida. Neid võis leida, kui keerasid suuremalt kaubatänavalt kuskile nurga taha, kuigi ka seal hämarates nurgatagustes leidus kaubitsejaid, kes pakkusid kuulsaid Maroko vürtse, susse jms.
Marrakeshi medinat nimetatakse ka jalakäijate paradiisiks, sest just see on üks maailma suurimaid jalakäijate alasid. Tänavad kulgevad siin labürdisarnaselt ja on autodega läbimiseks liiga kitsad. Samas rollereid ja tuk-tuke nägime seal labürdis küll vuramas.
Seal seigeldes leidsime end kord ka nagu muuseumis, mille labürinte mööda me üha uusi ja uusi vanaaegseid keeruliste mustritega kaunistatud uksi, kappe, lampe, vaase ja peegleid avastasime. Seal oli küll tunne nagu 1001 öö muinasjutus ja kaupmees kutsus vaikse pomina ning käeviipega meid üha sügavamale oma aaretekambrisse, kuid me taganesime sealt siiski välja, sest midagi osta polnud ju plaanis.
Medinas on ka suur turuplats, turg voolab kõikjal vanalinnas, aga see peaplats hakkab elama alles õhtutundidel. Siinse jaheduse ja minu külmakartlikkuse tõttu me õhtusele soukile (turg araabia keeles) kahjuks ei jõudnudki. Nägime päevast väljakut koos rõivastatud ahvide ja taltsutatud madudega, kellega koos sai pilti teha. Aga peale päikseloojangut olevat seal tõeliselt maagiline, sest süüdatakse laternad ja hakatakse jutustama lugusid. Samas, kuna medina majades elavad tavalised linnakodanikud, siis suletakse kitsaste tänavate ees olevad väravad. Turg sulgub õhtul kell 21 ja enne seda on soovitav seal labürdindist välja saada, muidu võib lõksu jääda.
Moodne Marrakesh – Gueliz
Selles linnaosas olid arhitektuuris kaunilt põimunud moodne ja vana.
Ja seal leidsime ka lahedaid disaini- ja kunstipoode, kust ühest endale kaks printi kaasa ostsime. Ühe prindi valisime meie, teise sai valida Mika. Tema valiku puhul arvasime selle töö olevat AI tehtud (hiljem selgus, et siiski mitte, vaid tegemist oli kohaliku kunstniku tööga). Aga väga huvitav kui Mika ütles, et tal pole vahet, kuna pilt meeldis talle. See oli meile hea mõtlemiskoht uue põlvkonna suhtumisest AI-sse ja tema loomingusse.
Käisime ka ülilahedas ja moodsas vaibapoes, mis oli nagu galerii, sest pool selles oli näituseruum. Tarieli vestles nendega ja me Mikaga vaatasime kogu seda ilu. Müüjad kiitsid, et äri läheb hästi.
Ehitus- ja töökultuur
Ma pole küll mingi ehituse asjatundja, kuid Marrakeshis nägin kui kiiresti on võimalik ehitada. Kuu ajaga kerkisid kahel pool meie maja mitu suurt kortermaja korrust. Samal ajal ehitati all tänaval mitme kilomeetri ulatuses kõnniteed neljarealise autotee äärde ning paigaldati terve tee ulatuses tänavavalgustus. Seda kõike tehti ilma igasugust moodsat tehnikata ning liiklust kordagi piiramata (!) Kraanasid remonditi töö käigus. Kui see vints, mis mööda kraananokka edasi-tagasi sõidab, kinni kiilus, siis ronis kraanajuht lihtsalt oma kabiinist välja ja parandas vea sealsamas maa ja taeva vahel rippudes ära. Kraananokk rippus vahepeal autotee kohal ja kuna ehitus pole aiaga piiratud, siis kõndisime isegi pea iga päev sealt alt läbi ja tee-ehitajatest mööda. Ohutustehnikat, ehitajatel tunkesid ja kiivreid ega majal tellinguid pole. Betooni valamiseks on vanaaegne lehtrikujuline anum, mis tõstetakse kraanaga valatava paiga kohale ja siis käsitsi, rattast keerates juhitakse vedel betoon sobivasse kohta. Kõrgema maja puhul nägin siiski ka kaasaegsemat liini, mida mööda betoon ise üles voolab.
Ma ei ütle, et see kõik on õige – ei ole muidugi. Peaks olema turvatum, nii ehitajate kui möödujate seisukohalt. Aga efektiivsus ja mu meelest ka kvaliteet on head. Sest ma pole näinud ega tundnud talla all nii siledaid asfaldteid kui Marokos – nii Agadiris kui Marrakeshis tehti teeehitus valmis kiirelt ja hästi. Eestis pannakse pool sõiduteest kinni pooleks aastaks, et teha valmis vaid jupp kõnniteed või sõidutee äär, Marrakeshis tehti ilma liiklust sulgemata kuu ajaga valmis.
Ramadaan
Mulle alati nii meeldib kui satume olema reisil mõne kohaliku püha ajal. Marrakeshis olles avastasime, et 19. veebruari õhtul algab siin ramadaan, mis on islamimaade üks suurim püha ning on ka liikuv püha ja mis kestab kuu aega. Seega – taas oli põnev juhus seda siin kogeda. Aasias saime 2023. aastal kolmes eri riigis kolm korda uut aastat vastu võtta, Mehhikos olime surnutepüha ajal ja nüüd siis Marokos ramadaani ajal.
Marokos nagu igas islamiusuga riigis, on üheks lahutamatuks ööpäeva osaks viis korda valjuhääldites kõlav palvelaul, mis annab märku palvetamise ajast. Nüüdseks oleme elanud erinevates islamiusuga riikides (Türgi, Keenia, Maroko) kokku neli kuud ja see palvelaul mõjub mulle alati rõhuvalt. Ma muidugi harjun sellega alati ära ja öösiti ei aja see mind üles, kuid see justkui tuletab mulle iga kord valjuhäälselt ja kaeblikult meelde, et usk on tähtis. Kuigi mu meelest peaks see olema rohkem vaikne rituaal igas inimeses endas, kes selle enda jaoks valinud on.
Ramadaani ajal ja reedeti, mis on islamis kõige püham päev, lisandusid nendele igapäevastele viiele palvelaulule veel erinevaid palveid, mis kestsid kauem. Mõnel ramadaani ööl laulis ja kõndis üksik trummilööja ka meie vaikset tänavat mööda, ilmselt kutsumaks inimesi palvele ja öisele pidusöögile.
Tõsi oli see, et ega meie endi jaoks midagi eriti ei muutunud, poed ja toidukohad olid rohkem kinni ja pidi jälgima, mis kell toitu ostma minna. Aga kahjuks mingit erilist vaibi me ei tundnud, millest üks taksojuht Tarielile rääkis. Suurim ja märgatavaim muutus oli kella keeramine tunni võrra tagasi, et lühendada inimeste päevast paastuaega. Ka tööpäevad olid ramadaani ajal lühendatud. Enne päikseloojangut, kl 18.30 paiku, tühjenesid kõik tänavad inimestest ja isegi liiklus meie kodust mööduval sõiduteel kadus. Inimesed läksid koju ja toidukohtadesse sööma-jooma.
Nägime linnas jalutades ka üht toidukohta, kus rahvas istus kaetud laua taga ja ootas kannatlikult päikseloojangut, kes luges, kes palvetas või oli lihtsalt endasse süüvinud. Ka meie hoidsime enamasti kinni viisakusest ramadaani ajal tänaval mitte süüa ja juua. Ainsaks erandiks oli meie bussireis, mil me lõuna ajal siiski veidi sõime, Tarieli vabandas enda kõrval istuva kohaliku mehe ees. Ja ma tundsin end ka süüdlaslikult, kui avasin mullivee pudeli, sest kindlasti võis see vurts kohalikes janu tekitada.
Ramadaani ajal hakati pakkuma ka toite ja jooke, mida me varem linnas märganud polnud. Nendeks olid suured ja väiksemad pudelid värsket ning rohke viljalihaga apelsinimahla, keedetud munad, taignas küpsetatud kala, rasvased ning magusad maiustused ja muidugi datlid, mis oma suure toiteväärtusega aitasid paastuaega kergendada. Viimaseid kahte olime ka varem söönud. Poodides oli ramadaani kaunistused ja suured pakitud toidukotid kuivainete ja muu toidukraamiga, ramadaani eripakkumine.
Kohe meie kodu kõrval oli alati rahvarohke restoran Biscotte, kuhu ka meie ühel erakordselt soojal õhtul sööma läksime. Ka seal olid menüüs ramadaani eripakkumised ja me võtsimegi kaks komplekti toitu, mis omakorda sisaldasid palju erinevaid toite ning külmi ja sooje jooke. Kelnerid olid läänelikult riietatud ja neid oli palju nagu kõigis siinsetes kohtades – alati on palju teeninajaid. Kui toidud suurtel kandikutel kohale toodi, sai kogu me laud kausse, kausikesi, taldrikuid, klaase, tasse ja topse täis. See kõik meenutas väga Türgi hommikusööki, kus on ka nii palju väikseid kausikesi ja erinevaid toiduampse. Kõik oli väga maitsev. Ainult kummaline rasvne ja körditaoline supp ei läinud meil kuidagi alla. Tarieli küll üritas seda mehiselt süüa. Salat, pasta ja pannkoogid olid väga head. Ja muidugi värsked mahlad.
Peale meie olid pea kõik restoranikülastajad kohalikud ja valitses üleüldine rõõmus ning elav meeleolu – söödi ja joodi ning nauditi.
Restoranis mängis elav muusika. Lahe bänd, mille laulja kutsus rahvast aktiivselt kaasa plaksutama ja tantsima. Kuna ülejäänud külastajad olid kohalikud, jäi meie laudkond ja eriti Mika, lauljale silma ning ta tuli mitu korda meie juurde ning küsis Mika nime ja tahtis üldse temaga igal moel suhelda ning teda oma etteastesse kaasata.
Uued maitsed
Marrakeshis olles sõime palju väga häid asju, mis Eestis on liiga kallid ja mida muidu nii palju osta ei raatsi. Seal olid näiteks ülihead suured helerohelise kreemja sisuga avokaadod, soojad croissantid, ülipehmed ja mahlased veriapelsinid ning värske apelsinimahl ja muidugi suured imemaitsvad datlid.
Alkoholi me mitte kuskil müügil ei näinud ja sellest ka puudust ei tundnud. Kohalikud seda lihtsalt ei tarbi. Küll aga oli seal poodides müügil palju kõikvõimalikke mahlu ja karastusjooke. Cappy mahl oli odav – 1-liitrine pudel 1 euro. Ka Coca-cola hind oli madal – see oli fikseeritud ja seda sai kõikjal, ka restoranides, osta sama hinnaga.
Mina sõin näovalu tõttu palju pudingeid, Tarieli hakkas mind juba “Poughkeepsieks” kutsuma “Seks ja linna” ja Charlotte’i järgi. Kuni ma lõpuks avastasin oma vaieldamatu lemmiku pehmete ja ülitoitvate toitude maailmas. Selleks on Amlou, teise nimega “Maroko Nutella”. See on valmistatud röstitud ja peeneksjahvatatud mandlitest, õlist ja meest. Ja see on lihtsalt jumalikult hea!!! Ma sõin seda vaniljejogurti ja croissantidega. Ja see andis elule uue sära ja minule jõudu, mida ükski Poughkkepsie jogurt ei suutnud.
Maroko mustrid
Lõpetan seda postitust juba Eestis olles ja siin mõistan, kui väga ma kogu sealset esteetikat igatsen. Marokole omapärane on üks muster, mis tuhandetes eri variantsioonis aina kordub ja kõikjal su silme ette ilmus. Mustreid on muidugi tohutult, kuid just seesinane kordub kõikjal. Keskne kaheksaharuline täht sümboliseerib tasakaalu ja omavahelist seost kõige elava vahel. Ka värvidel on siin tähendus – sinine – taevas, vesi ja vaimsus; roheline – paradiis, kasv ja elu algus; safrankollane – päike, valgus ja rõõm.
Nähes sedasama geomeetriliste kujundite mustrirütmi ja samu värve ikka ja jälle, mõjub see meelele rahustavalt. Just rütmid ja korduvus ongi miski, miks mustrid inimestele meeldivad. See on justkui kinnitus, et ilu ja rahu tulevad ikka ja jälle tagasi su hinge.
Need mustrid kaunistavad erinevaid paiku – uksi (ustest võiksin veel eraldi postituse teha) seinu, põrandaid, purskkaeve, kööke, vannitubasid, kangaid, nõusid ja klaasialuseid ning muudavad need eksootiliselt elegantseiks.
Kõikjal, ka moodsas avalikus ruumis, valitseb seesama muster, suurelt ja võimsalt.
Keraamika, keraamilised plaadid ja mosaiigid on Marokos üldse suures aus, sellepärast võib tänavatel ja üldse kõikjalt leida kauneid keraamilisi kilde. Mõelda, kui suure ja värvikireva mosaiigi saaks kokku panna Marrakeshis leiduvatest keraamilistest kildudest kui juba meie, tehes Mikaga lühikesi tiire ümber maja, leidsime nii palju kauneid kilde. Mika seadis neist kokku sellise vabas võtmes mosaiigi.
Kokkuvõtvalt – Punase linna lummuses
Olen alates 2021. aastast kui me oma pikaajaliste reisidega alustasime, elanud 30nes linnas ja pea igaühest ka pikema blogipostituse teinud, kuid nii palju pilte (üle 80ne) ja nii pikka juttu kui Marrakeshist, ei mäleta ma end ammu kirjutanud olevat. Viimati lisasin loole nii hulga fotosid 2023. aastal Balist. Tundub, et Punane linn avaldas mulle sügavat muljet, kuigi veel seal kohal olles ma seda nii tugevalt ei tajunud. Naudin visuaalselt terviklikke ja harmoonilisi linnu ja Marrakesh on kindlasti selline linn.