Viva la Familia!

Perekond on Mehhikos väga oluline. Lugesime seda Mexico Citys sealse Antropoloogia muuseumi seinalt, pargis oli viidal kirjas: Viva la Familia ja nägime ning tunnetasime seda enda ümber igapäevaselt. Peale nelja kuud Mehhikos, saame öelda, et reisi lõpupoole alles läks huvitavaks. Me hakkasime lisaks arhitektuurile, toidule ja üldistele kommetele ning elukorraldusele, nägema ka nähtamatuid inimestevahelisi niite. Mulle tundub, et mõistame nüüd mehhiklasi ja nende elu veidi sügavamalt. Arvasime sinna minnes, et neli kuud on väga pikk aeg, et selle jooksul võiks käia veel mõnes riigis. Meil oli plaan külastada ka Ameerikat, hiljem muutus sihtkoht Kuubaks, siis Costa Ricaks, siis Panamaks. Kuid mul on väga hea meel, et me otsustasime kogu selleks ajaks siiski Mehhikosse jääda. Nüüd teame, et neli kuud nii suures riigis nagu Mehhiko on just paras. Võiks olla tegelikult isegi 5-6 kuud. Siis alles tekivadki need sügavamad tunnetused.

Meil oli õnne Mexico Citys tutvuda lähemalt ühe superlaheda perekonnaga, Mendez-Pedrazadega. Saime tuttavaks ühise sõbra kaudu. Meie Eestis elav argentiinlannast sõber, Anahi, suunas meid ühendust võtma oma Mexico Citys elava sõbra, Danielaga. Nii me ka tegime ning edasine on juba ajalugu.

Xochimilcos koos oma Mehhiko perekonnaga. Just sel päeval arvasid nad meid endi hulka ja meie tundsime esmakordselt suurt sooja soovi Mehhikosse elama jääda. Vasakult paremale: Erika, Mitzy, Alfredo, Guadalupe, Leonora, Daniela, Tarieli, mina, Mika, Ehatl ja Consuelo.

Kuigi esialgu ettevaatlikult ja mõeldes, et noh, mis seal ikka – saame korra-paar kokku ja räägime veidi juttu. Kuid paarist korrast sai mitu väljasõitu Daniela juhtimisel ja mitu õhtusööki meie soovil neid tänada. Ühel järjekordsel väljasõidul, tundsime end Tarieliga Pedrazade ja nende perekonnasõprade keskel nii hästi ja koduselt, et ütlesime teineteisele nagu ühest suust – jah, me võiksime Mehhikos elada! Enne olime ikka rääkinud, et jaa, siin on tore, kuid päris elada vist ikka ei tahaks. Kuid selliste inimeste keskel … oli lihtsalt superhea olla!

Esimesel kohtumisel Mitzy, Leonora ja Danielaga pargis.

Midagi erilist oli sel korral õhus, sest ka perekond Pedrazad hakkasid meid just sellel päeval oma pereliikmeteks hüüdma. Ja kui mehhiklased seda teevad, siis pole see lihtsalt sõnakõlks – nad päriselt ka avavad sulle oma südame. Selles on nii palju soojust, et see on kohati isegi veidi hirmutav. Eriti meie karge ja kinnise taustaga eestlastele. Kuid ühel hetkel ma enam ei muretsenud mitte millegi pärast ja lihtsalt nautisin seda õhustikku, nende inimeste toetust ja hoolivust ning jälgisin Mikat ja Tarielit seda sama tegemas. Me olime koju jõudnud! Ning sel hetkel tundsin küll, et siia ma jäängi. Siia tuleme me kindlasti tagasi, sest selliseid inimesi ei leia igal sammul.

Lapsi hoitakse eriliselt.

Tarieli ütles mulle, et ma nüüd ei üldistaks, sest mul on see komme, et kui ma millestki vaimustun, siis kipun seda head tunnet laiendama. Nii on ka nüüd tahtmine öelda, et kõik mehhiko pered ongi sellised nagu Pedrazad – ülimalt kokkuhoidvad, lahked, sõbralikud ja head suhtlejad. Aga ma siis ei üldista, vaid räägin ainult neist. Daniela vanemad, Guadalupe ja Alfredo, tema õde Mitzy ja Daniela ja ta tütar, Leonora, on tõesti väga ilus pere. Selles peres on kõik võrdsed – austatakse vanemaid, aga austatakse ka nooremaid inimesi võrdselt. Nad ei kritiseeri üksteist, vaid võtavad inimesi selliselt nagu nad on. Palju väljasõite, ettevõtmisi ja pidusid korraldatakse ja peetakse koos, just perega. Sõbrad võivad olla, aga pere peab olema. Arvan, et see viimane kehtib küll kõigi Mehhiko perede kohta.

Õhtusöök meie juures. Andsime mehhiklastele kuulata Trad.Attacki lugu “Kuukene”. Meeldis 🙂

Oma külalistesse ja sõpradesse suhtutakse suure viisakuse, austuse ja hoolivusega. Ühel ilusal pidusöögijärgsel õhtul võttis Gudalupe mul õlgade ümber kinni ja ütles mulle tõsiselt silma vaadates, et kui midagi, ükskõik millist abi vaja on, pöördugu ma kindlasti nende poole. Hiljem, kui jäin koroonasse ja üksi Mehhikos olin, olid perekond Pedrazad need, kes mulle igapäevaselt kirjutasid ja küsisid, kuidas ma end tunnen. Ma olin siis Cancunis, Mexico Cityst, kus Pedrazad elavad, ikka väga kaugel. Aga nad ütlesid, et andku ma kohe märku kui midagi vaja on, küll nemad siis toimetavad ja aitavad. See oli ja on siiani ülivõimas tunne, kui inimesed su niimoodi oma hoole alla võtavad!

Nagu järk-järgult selgus, ei lasknud Pedrazad meil kunagi mitte millegi eest maksta, kui nad meid kuskile kutsusid või viisid. Seega tulimegi välja mõttega, et kutsume neid siis tänuks õhtusöökidele. See sobis. Kord tegime ise süüa ja kord käisime restoranis. Aga jah, kui olime nende kutsel restoranis, siis lihtsalt polnud võimalik maksta. Tarieli ehk Mister T nagu nad teda kutsusid, sest musi nimi osutus neile liiga keeruliseks, ütles mulle, et ta läheb maksab arve enne Alfredot ära. Ta püüdiski väga sujuvalt lauast eemalduda. Kuid Mitzy märkas kohe ja küsis: “Where are you going?” Nii et ei tulnud sellest miskit välja.

Sama asi toimus Teotihuacáni püramiidi juures, kus nad nõudsid, et meie jaoks on kindlasti vaja inglise keelt kõnelev giid võtta. Vaidlesime vastu kuidas suutsime, kuid ei aidanud miski. Nagu hiljem nende soov meid otse meie kodu ukse ette viia (nad sõidutasid meid oma autoga). Siin rõhutasid nad, et meie veel, aga on väga oluline, et Mika saaks kenasti koju, et temal oleks kõik ok. Lapsed, Daniela tütar, Leonora, ja meie Mika olid veel eriliselt hoitud. Seati nii, et neil oleks võimalikult mugav ja tore.

Võimsaim Teotihuacáni püramiid.
Perekond Pedrazadega Teotihuacáni püramiidide juures.
Alfredo ja Guadalupe väiksel puhkehetkel peale püramiidide külastust. Nad on üle kuuekümneaastased, on kadestamisväärselt heas vormis, naudivad elu (ja pensionipõlve) ning näevad üldse väga head välja. Noorena tegid palju sporti!

Lapsi hoiavad mehhiklased üldse väga ja tehakse nendega nalja, kuid samas arvestatakse nendega sama väärikusega kui täiskasvanuidki. Pole siis ime, et Mika avaldas mulle, et talle meeldib Mitzy nii väga, et ta tahaks teda oma teiseks emaks. Ma sain temast täitsa aru.

Mitzy ja Mika

Igal juhul – nüüd on nii, et Anahi ja Mihkel, meil oli täna väike grill koos, sõidavad novembris Argentiinasse ja meie plaanime neile jaanuaris järgneda ning mõnda aega koos seal olla. Seejärel tahame sõita Mehhikosse oma sealse perekonna juurde, sest igatsus on juba suur. Ja kurb, aga tõsi on see, et me näeme nüüd Eesti päikesevalguse kahvatust Mehhiko küllusliku kuldse valguse kõrval … ja osa südamest on nüüdsest alati Mehhikos.

Leave a Reply