Jõudsime Kuala Lumpurisse 22. jaanuaril, täpselt sel päeval oli Hiinas aastavavahetus, siia reisi plaanides me seda kuidagi ei arvestanud. Nii et sattusime otse aastavahetuspidustuste keskele. Need algasid siin tegelikult juba jaanuari alguses ja kestavad veel pea veebruari keskpaigani 🙂 Lahe ja pidulik ning värviline aeg.
Me elame kesklinnas, piirkonna nimeks on Bukit Bitang. Kuulsate Petronase kaksiktornideni on meie juurest umbes 2,5 kilomeetrit. Linn tundub suur, sest kõikjal kõrguvad pilvelõhkujad. Ka meie ise elame 42-korruselises majas 35. korrusel. Airbnb`d otsides, leidsimegi neid vaid kõrghoonetes. Aga Kuala Lumpuris elab tegelikult vaid 1,8 miljonit inimest. Seega Mexico City 9 miljoni elanikuga ei anna võrreldagi, kuigi samas, seal oli jälle pilvelõhkujaid ja kõrghooneid vähe. Liiklust on siin kindlasti vähem kui Mexico Citys, just sõiduautosid, ummikuid pole peaaegu üldse näinud, rongid liiguvad küll üsna tihedasti sujuvalt ja üsna vähese müraga mööda õhus kulgevaid vidaukte. Ka tänavatel liigub inimesi vähevõitu, erandiks on Petronase tornide vahetu lähedus. Vb liigeldakse siin rohkem metrooga, sinna pole me seni veel jõudnud. Liiklus on vasakpoolne.
Ilm on siin kuum, taevas enamasti pilves. Tavaliselt ongi nii, et taevas on täispilves ja päike kumab läbi selle pilveudu. Valgust on küll palju ja see on niiiiiiii hea tunne – taas enda patareid seda täis laadida. Aga just sellist klaari sinitaevast ja kirgast päikest siin tõesti siiani pole olnud. Eks näis. Kogu aeg on selline tunne, et hakkab sadama. Ja siin ongi ka selle nädala jooksul päris mitmel päeval sadanud üpris tihedat vihma. Kuid kuna on nii palav, siis kuivab kõik kohe peale vihma ära ja kuskil mingeid lompe pole. Temperatuur pole siin meie saabumisest peale alla 24 kraadi langenud, päeval on enamasti 27-31 kraadi sooja. Ja see on niiiiiiiiiii mõnus!!! Soojus on niiske ja subtroopiline, nahale ja juustele väga meeldiv, kreeme pole vaja. Juuksed on kohevad ja hoiavad hästi lokki. Ja siin on väga lihtne nõusid pesta, pesuvahedit pole praktiliselt vaja lisada, sest rasv eemaldub juba veega pestes ülihästi.
Meie lähedal, vaid mõnisada meetrit meie kodust on ka Kuala Lumpuri kuulus toidutänav Jalan Alor. Seal oleme ka korra söömas käinud, kuid seal olid ikka hoopis teised hinnad ja me midagi super-erilist seal ei leidnud. Väga palju rahvast küll koos ja melu, palju toidutegemis-suitsu, laseri-, lille-, ja mänguasjamüüjaid. Nii et selline närviline. Pigem huvitav vaadata kui seal süüa. Kuala Lumpur ja siinsed toidukohad on kõik üllatavalt puhtad. Olles käinud Indias, siis arvasin, et siin võib olla midagi taolist. Kuid siin on tänavad ja toidukohad tõesti puhtad. Kuskil ei vedele maas mingit prahti jms. Vahepeal on küll ebameeldivaid lõhnu, aga vähemalt üks neist on siin väga armastud vilja, duriani lõhn, millest tehakse nii magusaid kui soolaseid toite ja jooki ning süüakse ka niisama. Seda vängelt lõhnavat vilja süüakse kilekinnastega ja selle pilt on paljude hotellide ja ka meie airbnb`s keelaval kleepsul. Ja seda just tema tugeva lõhna pärast. Me pole seda veel proovinud, kuid kindlasti proovime ja ilmselt öögime süües 😀
Üks elu oluline osa – uni. Uni on meil siin hea. Magame siin veidi nagu teadvusetus olekus. See on mõnus tunne, eriti mulle, kes on pigem kehv uinuja. Aga tõesti, arutasime Tarieliga, et siinne kodu võiks olla unekvaliteedilt Ateena 28. Oktoobri tänava järel teisel kohal. Nii ongi. Ei häiri meid isegi see, et siin on nii kuum, ka öösiti ei lange temperatuur alla 24. Magama jäädes vb on palav, konti me ei kasuta, sest see teeb olemise jälle teistmoodi ebamugavaks, aga mingil hetkel öösel, mässin mina end küll teki sisse ja ka Tarieli võtab siilu tekki peale. Mika tuli ka lasteaia-rütmist välja ja magab nüüd ilusti hommikul pikemalt. Ärkame kõik umbes 8:30 ja oleme kogu päeva erksad. Ma arvan, et suur osa on sellest ka valgusel. Kui on päev, siis on valge ja kui on öö, siis on pime. Kehale mõjub see hästi.
Üks suur ja lahe lisaboonus on Kuala Lumpuri kõrghoones elades veel – siin on treeningalad, laste mänguplatsid ja basseinid õuealal ning jõusaalid ja saunad siseruumides. Lisaks veel niisama jalutamiseks ja vaadete nautimiseks rohealad ja platvormid. Meie maja puhul asub see ala 6. korrusel. Ja me oleme seal päris palju aega veetnud. Avatud on see vaba aja ala 7 – 22. Nii et väga mõnusalt saab seal olla, nii pimedas kui valges. Lisaväärtusena tulevad sinna linnud ja tsikaadid laulma ning vihma korral ilmuvad välja suured teod, keda on huvitav vaadelda. Oleme seal trennialadel ja parkides pea iga päev treenimas ja jalutamas käinud ja Mika-Tarieli pea iga päev ka ujumas. Mina olen Mika treeneri rollis ja valvan, et ta vee alla ei vajuks kuni Tarieli suures basseinis oma ujumistiire teeb. Mul oli siia tulles veel põskkoopapõletiku lõpufaas ja ei kipu veel jahedas vees ujuma. Aga saunas mõnulen ma väga tihti.
Ja just nende basseinide juurest leidis Mika endale mitmeks päevaks üliarmsad mängukaaslased, Mongooliast pärit Pearli ja Emeraldi, kes osutusid lisaks suurepärasteks ujumisõpetajateks, kes tõid Mikale ujumisrõnga ja julgustasid tal suurde basseini ujuma tulla. Veel päev tagasi oleks see mõeldamatu olnud, kuid nendega koos läks Mika julgelt ka üle-pea-ulatuvasse vette. Neist helladest õdedest-sõbrannadest oli raske lahkuda. Kuid loodame, et trehvame veel kuskil maailmas, sest ka nende pere reisib maailmas ringi.
Oleme seni vaid üsna oma siinse kodu ümbruses ringi kõndinud, kõige kaugem käik oligi 2,5 km Petronase tornide juurde. Kuna püüame enamusel päevadest siiski kodus tööd teha, siis vahel piirduvadki meie päevad koduga ja vahepalaks meie majas asuva basseini-pargi-trenniplatsi külastamisega. Aga ka siin läheduses on meile nii palju huvitavat.
Näiteks käisime ühte moslemite mošeed vaatamas ja sealsamas kõrval leidsime ka hindude templi ja hiina palvemaja. Sellised väiksed palvelad võivad olla täiesti tavaliste majade vahele kiilutud ja isegi kuskil viadukti all kükitada. Näevad välja rohkem putkade kui pühakodadena, kuid on rikkalikult kaunistatud ja ilmselt kohalikele mugavalt kättesaadavad. Käid poes vms ja samal käigul saad palvelasse ka küünla või ohvrianni panna. Võibolla tuleb see ka siinsest linnaplaneeringust, mis on jalakäijale kohati üsna ebamugav. Nimelt juhatab GPS meid kaardi järgi meile nii lähedal asuvasse paika suure ringiga. Ja reaalselt ongi tee või majahoov kinni ehitatud. Ka ülekäiguradu on vähe. Nii et tulevikulinnani, kus valitseks rohkelt rohelust ja asfalti asemel oleks muru, on veel pikk tee minna. Ideaalis võiks inimene saada kõikjale mugavalt jala ja liiklus koliks rohkem maa alla.
Aga samas on meil siin kohati väga külatunne 😉 Liiklusmüra ja kiirabisireene kuuleme vähe. Tavalised ja igapäevased helid on kirikukellad, kuke kiremine, tuulekellad ja õhtuti tsikaadid. Erilise helina kõlavad lõvitantsu trummid ja tadrikud kuna on aastavahetus ja vahel on kuulda politseinike laulu, see pole küll aastavahetusega seotud. Nimelt asub meie maja lähedal politseimaja ja seal on neil umbes kord nädalas parklas rivistus ning mingite laulude laulmine, arvame, et üks neist on Malai hümn. Kirikukelli saame küll kõvasti kuulda, sest kohe meie maja kõrval seisab valge öösel helendava ristiga katoliku kirik, mille kelli lüüakse kl 6 hommikul, kl 12 päeval ja kl 6 õhtul kui on jumalateenistused. Tarieli ütleb küll, et kella lüüakse igal ajal ja võibolla on tal õigus 😉
Kukk elab aga meie maja taga hoovis, kus kõrghoonete vahel on nagu paar külatänavat ja tükike vihmametsa. Seal on käputäis madalaid maju ja kasvavad lopsakad palmid. Seal elabki kukk. Paar ehitusplatsi edasi, siis on palju eri järgus ehitust, osa ehitatakse, osa on seisnud poolikuna aastaid ja juba laguneb, on maailma kõrguselt teine hoone. 118-korruseline, 678,9-meetrit kõrge Merdeka, mis jääb 150 meetriga alla maailma kõrgeimale ehitisele Burj Khlifale, 828 m. Aga on ülilahe, et Merdeka torn kõrgub pea maja hoovis 😀 ja mõnda aega saame elada selle kaunikujulise hiiglase kõrval, mis just lähipäevil peaks lõplikult valmima ja avatama. Arutasime Tarieliga, et miks torn vaid kohati valgustatud, kuigi näib täiesti korras välja.
Kuala Lumpur on üldse palju maailma esirinnas olnud oma kõrghoonetega. Petronase kaksiktornid olid 1998-2003 maailma kõige kõrgem ehitis. Ja nüüd siis hoiab kõrguse hõbemedalit samuti Kuala Lumpuris olev Merdeka.
Meil Tarieliga hakkab traditsiooniks kujunema ka see, et vaatame mingis suurlinnas olles just selles linnas filmitud filme. Mexico Citys oli peale Frida Kahlo muuseumite külastus lahe vaadata filmi “Frida”, mille tegevus toimub just neis paigus. Kuala Lumpuris vaatasime ühe reisimehe soovitusel Sean Connory ja Catherine Zeta-Jonesi filmi “Entrapment” (1999), mille tegevus toimus milleeniumieelses Kuala Lumpuris, kus peategelased tegid hullumeelseid ronimisi just tol hetkel maailma kõrgeimate Petronase tornide otsas.
Samas leidub siin kesklinnas ka 100-aastaseid väikseid ja madalaid maju. Leidsin näiteks oma vanaemadeaegsed majad.
Kuala Lumpuris on paljud Aasia riikide kogukonnad. Palju on hiinlasi ja hindusid. Mõlemate templeid, toidupoode ja söögikohti meie läheduses mitmeid ja mitmeid. Muidugi on esindatud ka Tai. Tänane päev sisaldas meie jaoks tõeliselt palju silmamarju 🙂 Kõndisime taas vaid kilomeetri (sõime KFC-s burgereid, viimaseid leiab siin vähe ja seepärast mõnus ja maitses väga) ja saimegi imetleda samal tänaval asuvaid India ja Hiina templeid. India tempel, Sri Mahamariamman, oli kahjuks just renoveerimisel ja seetõttu enamjaolt tellingutes ja kiledega kaetud, kuid sisse meid lasti ja sees oli palju ilu, mida imetleda.
Jalanõud jätsime korvidesse, templis kõndisid kõik paljajalu, ning mulle anti kuldkirjas kangas, et selle endale ümber keeraksin katmaks mu jalasääri. Olin teadlikult ostnud Eestist kaasa pikkade varrukate, kinnise rinnaesise ja peaaegu põlvini ulatuva kleidi, kuid siin tuli siiki ka põlvi ja sääri. Meenus, kuidas ma esimesel päeval Indias olles olin kandnud lühikesi pükse ja kõik seal mu paljad põlvi vahtinud, nii et hea, et neil seal kangas selliseks puhuks olemas oli. Tempel oli erksavärviline ja rohkete sammaste ning jumalakujudega kaunistatud.
Ahmisin seda ilu endasse ja vaimustusin ka sellest, et Mika läks elevusse. Ta muudkui sädistas nagu väike rõõmus lind: “Emme-issi, vaadake seda … ja seda … Emme, kas sa nägid, et sellel lõvil on ka punane täpp otsa ees? Issi, sellel tädil pole teist jalga … Ah, on ikka, ma ei märganud. Miks see tädi seda onu lööb? Ta on ju temaga samasugune … Miks sellel tädil on neli kätt, aga teisel kümme ja miks sellel tädil on kolm nägu? Miks tema on sinine ja tema roheline? Miks ta jalg on lootoslille peal?” Küsimusi langes robinal ja ma mul polnud vastuseid, arutasime, et homme uurime kõik India jumalate kohta välja. Aga igal juhul olin ma ülimalt rahul, et kunst äratas lapse tähelepanu ja uudishimu. Midagi oli nendes inimesesarnastes kummalistes jumalaskulptuurides, komm-magusates värvides, õhus hõljuvas viirukilõhnas, punnkõhulises elevantides, paabulindudes ja kullasäras.
Kõndisime edasi ja jõudsime Duan Di nimelisse Hiina templisse, kus oli hoopis teine vibe. Punaste sammaste ümber keerdusid kuldsed lohed ja juhatasid meid sisse uhkest värvast, suitust kirbelõhnalisse templisse, mis oli pilgeni askeldavaid, palvetavaid, põlvitavaid, värviliste paberitega vehkivaid ja neid siis tulle viskavaid inimesi täis.
Üks India sari kandev naine seletas meile, et just täna on Hiina uusaasta 9. päev ja sellel päeval palvetatakse siin oma lähedaste õnne eest. Palvetatakse Hokkieni jumaluse poole, kes pääses mongolite tagakiusamisest varjates end 9 päeva suhkrurooistanduses. Selle püha puhul põletatakse lootose küünlaid ja seatakse altarile kõiksugu maitsvaid ohvriande ja suhkruroogu.
Naine rääkis, et me võime öelda häid soove kogu oma perele ja seda oma emakeeles, mida me ka tegime. Me Tarieliga pole usklikud inimesed, ilmselt oleme agnostikud. Kuid seal, selles Hiina templis haaras meid aktsioon, sest siin käis asjalik sagimine, samas oli kõik kuidagi hingestatud. Nii muutusime meiegi kuidagi spirituaalseks ja läksime vooluga kaasa. Ostsime 10 ringiti (kohalik raha: umbes 2.50 euro) eest kunstipäraselt ümber viirukipulkade kokkukeeratud värviliste paberite rulli ja tegime rituaali kaasa.
Need on ilmselt tuntud kui viirukipaberid, mida kasutatakse põletusohvitena. Süütasime pulgad, lehvitasime lahtirullitud paberitega peaaltari ees ja lugesime üles kõik oma õnne, edu ja armastuse soovid, nimetasime oma lähedaste nimed ja läksime siis suure ahju juurde ning viskasime paberid tulle. Kahju oli küll visata, niiiiiii ilusad paberid olid. Paberlõigetest, mustritest ja kullast kirjatud ning üks siidipaberist volditud origami-laevuke samuti. Lihtsalt nii ilus! Arvasime, et ongi kõik, kui Mika ütles, et tema tahaks veel seal altari ees põlvitada ka. Läksin kaasa ja tütar põlvitaski teiste seas, käed koos. Seejärel juhatas üks mees meid ronima läbi ka mingi puitkonstruktsiooni alt. Ka seda olime näinud teisi tegemas. Tegime siis ka meie Mikaga. Nii et olime lõpuks kõigest osa saanud ja väga äge ning laetud tunne oli.
Ainult üks asi jäi tegemata. No sellest ei saanud ka väga aru. Inimesed lasid sinna paberlehted juurde templi teenijatel midagi kirjutada. See oli kuidagi seotud inimeste sünnikuupäevaga. No meie seda teha ei saanud, sest hiinlased erinevalt malailastest, ei räägi eriti inglise keelt. Seega polnud võimalik ka küsida.
Kokkuvõtvalt – Kuala Lumpuris meile väga meeldib. Kliima ja õhuniiskus on väga mõnusad. Nahk on muutunud ilusaks ja siledaks, nagu käiks iga päev spaas 😉 Ja siinne kultuuride paljusus tekitab koduse tunde, sest pole nii kindlalt üks rahvas, kes domineerib. Hiina esteetika on juba enne huvitav olnud ja seda siin näha on väga põnev ja rikastav. Meil on veel mõned kohad, kus tahame kindlasti ära käia, neist siis juba edaspidi.