Bangkok – kas tõesti üks parimaid linnu maailmas?

Aus vastus küsimusele pealkirjas on see, et ma ei tea 🙂 Ma pole nii palju reisinud, et saaksin öelda kindlalt, et mõni linn on peajagu teistest üle. Küll saan öelda, et Bangkok on minu maitse järgi kõige lahedam linn nendest 16 linnast, mida oma 1,5 aastat kestnud seikluse ajal oleme külastanud. Kas see on linn, kus ma tahaksin päriselt elada? Ma pole täiesti kindel … aga 100% on see paik, mida ma soovin veel vähemalt korra külastada. Veetsime siin peaaegu kuu aega ja seda ilmselgelt mulle ei piisanud 🙂 Miks ma räägin “mina”, mitte “meie”? Olivia jaoks pole BKK päris ideaalne linn, kuigi ka tema on leidnud siin asju, mis talle meeldisid. Seda enam olen Oliviale väga tänulik, et peale nädalat Bangkok’is pakkus ta välja, et võiksime siia jääda pikemaks ajaks. Meil oli Tai pealinna jaoks planeeritud vaid seitse päeva ning edasi pidime lendama Krabile, kuid Olivia nägi, et mulle siin väga meeldis ning tegi ettepaneku, et veedame ranna asemel kolm nädalat suurlinnas ja mina võtsin selle pakkumise kohe vastu 🙂

Teen siin postituses ülevaate asjadest ja kohtadest, mis selles linnas enim meelde jätsid. Mitte päris vaatamisväärsuste loetelu, kuid kui plaanid Bangkok’i tulla, siis midagi kasulikku peaksid siit ikka leidma.

Bangkok on megapolis

Linnas elab üle 11 miljoni inimese ja elanikkonna suuruselt on BKK maailmas umbes 30. kohal. Näiteks Mexio Citys, kus käisime aasta tagasi, elab üle 21 miljoni inimese. Ometi on mul tunne, et BKK-s on suurlinnalikkust kõvasti enam kui CDMX’s. No offence, kallis Mexico City, ma armastan sind ka 😉

BKK’s on mõnus suurlinna vibe, mille sümboliks on suured teed ja estakaadid, linna kohal kihutavad rongid (nn skytrain ehk BTS), meeletu arv sise- ja välisöögikohti, hüpersuured ostukeskused, maailma suurim turg, hiiglaslikud templid ja kujud ning inimesed, inimesed, inimesed.

Mulle suurlinnad väga meeldivad, sest nendes peitub pööraselt palju võimalusi, mida paraku väiksemates kohtades ei eksisteeri. Bangkokis on need võimalused justkui veelgi võimendatud. Kõike on palju ja kõik on väga küllastunud värvides ning ma ei pea silmas pärisvärve, kuigi ka seda on BKK’s palju, kasvõi näiteks nende templite kujunduses.

Toon lihtsa näite. Läksime Bangkok’is kinno, et näha koos Mikaga Super Mario multikat. Ja OMG kui uhke kino see oli! Juba fuajees olid hiiglaslikud ekraanid, valgustused, mugavad diivanid ja tugitoolid, megalahedalt kujundatud tualettruumid ning vähemalt minu senise elu kõige pehmem vaipkate! Need on asjad, mida Tallinnas ei saa kunagi kogeda, sest see lihtsalt ei tasu ennast ära. Ja pilet maksis 6 eurot.

Või teine näide: sa jalutad Bangkoki ostukeskuses ja sulle vastu jalutab Goldie. Mees, kes 90-ndatel tegi d’n’b stiilis asju, mis läksid muusikaajalukku. Lihtsalt freaking jalutab sulle vastu 🙂 Alles hiljem sain teada, et Goldie elabki juba aastaid Tais, kuid see on ka loogiline. See, et Goldie koliks Paidesse, ei tundu nii loogiline 🙂

Mulle meeldis ka Bangkoki lihtsam ja vaesem külg. Linna läbivate kanalite (Olivia kirjutas kanalitest eraldi postituse) juures olid tavaliselt viletsamad majad, kuid samas oli siin ka teatud romantika ja omamoodi ilu.

Bangkokis, nagu paljudes suurtes linnades, võib vahe vaese ja rikka elu vahel olla väga õhuke – alles sa seisad kõrghoone hoovis, kus sissepääsu valvavad turvamehed ja maja juures on korralik ning suur bassein ning mõned meetrid eemal on inimesed teinud endale elamise plekist, kiledest ja bambusest.

Inimesed

Nii nagu ma kiitsin Bali postituses kohalikke inimesi, pean seda tegema ka postituses Bangkokist. Esimestel päevadel mulle tundus, et tailased on toredad, aga võibolla mitte nii sõbralikud kui balilased. Kuid mida aeg edasi ja neid rohkem jälgides ning nendega suheldes, avastasin, et tailased on väga toredad, sõbralikud ja viisakad.

Kohalikud on harjunud valgetega ning kindlasti me pole nii eksootilised nagu Vietnamis, kus Mikat peaaegu iga päev katsuti. Kuigi ka Tais oli Mika tihtipeale kohalike huviobjektiks 🙂

Kohalikud vahel lihtsalt astusid ligi ja palusid luba teha Mikast või koos temaga pilti.

Kohalikud võivad turiste ka nö “lüpsta” (seda ka ametlikult, näiteks mõne templi külastamisel on kohalike jaoks piletid oluliselt soodsamad), kuid kordagi ei tajunud ma mingit vaenulikku või üleolevat suhtumist. Pigem ikka kohtasime sõbralikke ja viisakaid inimesi. Väga avaldas muljet ka tailaste komme ilusasti tänada surudes käsi kokku ja õrnalt kummardades. Seda kasutati nii tänamisel, kui ka mõnikord tervitades või hüvasti jättes või vabandades. Nn tai tervitus (tuntud ka kui wai) jäi ajapikku väga külge ja ma jõudsin oma esimese wai Eesti pinnal juba Telia esinduses ära teha 🙂

Ühesõnaga tailased hakkasid mulle väga meeldima 🙂

Songkran

Täiesti juhuslikult juhtus nii, et tähistasime juba neljandat korda Uut Aastat – seekord siis Songkrani ehk Tai Uut Aastat, mis on muide siin aasta 2566 (tailased kasutavad nii Läänes levinud kalendrit, kui ka oma aastaarvu, mis on üle 500 aasta meie kalendrist ees). Kirjutasin sellest eraldi postituse – mis pidu see on ja kuidas seda tähistada ning millega pead arvestama.

Seega pikemalt siin enam sellel ei peatu, aga olgu öeldud, et see oli minu jaoks BKK külastuse üks tipphetki ja olen nii õnnelik, et sain seda kogeda!

Chatuchak Weekend Market

Kui sulle meeldib šoppamine ja eriti turul, siis Chatuchak’i turg (tuntud ka kui Jatujak või lihtsalt JJ) on must see koht. Ma ütleks isegi nii: kui sulle ei meeldi šoppamine, siis ikka külasta seda turgu, sest see on lihtsalt erakordne paik.

Chatuchaki turgu peetakse maailma suurimaks turuks. Netis leidsin erinevaid andmeid: üks allikas väitis, et turul on 8000 müüjat, teine allikas pakkus lausa 15000-20000 müügikohta. Turg on lahti igal päeval, kuid nagu ka nimest selgub, toimub põhiaktsioon nädalavahetustel, kui turgu külastab 200 000 inimest päevas. Teistel päevadel ei pruugi olla kõik kohad lahti. Samuti on erinevad lahtioleku ajad – mõned turu osad on lahti päevasel ajal, mõned avavad oma müügikoha alles õhtul, kui algab ööturg. Arvestades seda, et turg on meeletult suur, siis tasub külastada seda mitu korda ja erinevatel aegadel. Ühe päevaga ei tee siin midagi ära 🙂

Mulle väga meeldis, et sellel turul oli väga erinevat kaupa. Näiteks kui külastasime Mehhiko suurimaid turgusid, siis need olid pigem keskendunud käsitööle ja rahvuslike mustritega toodetele. Või siis sügisel külastasime mitu korda Ateena kesklinna turgusid ja müügipiirkondi – ka sealne valik oli rohkem ühte väravasse. Kuigi mõlemad kohad olid väga-väga lahedad, siis Chatuchaki turul on kõike ja seda võib julgelt nimetada kõikide turgude emaks! Turg on laias laastus jaotatud gruppidesse, kus müüakse sarnast kaupa, kuigi on ka segavalikut ja erandeid. Siin on puhtalt turistidele mõeldud suveniire ja käsitööd, kuid leiad ka suures valikus moodsaid riideid, sisekujundustooteid, teise ringi tooteid, ehteid, sööke, laiatarbekaupasid, mänguasju, kollektsionääridele mõeldud asju ning kunsti.

See viimane oli eriti tore üllatus. Kunsti jaoks oli turul täiesti eraldi ala, kus oli kümneid kunstimüüjaid. Siin oli palju moodsat kunsti ja paljud teosed olid sellised, mis oleksid Eestis kuskil uhketes galeriides, siin aga sai neid osta otse kunstniku käest väikesest kioskist.

Mõni töö oli selline, mida oleks tahtnud endale kaasa osta, aga enamasti olid nad liiga suured. Hinnad olid meie jaoks kallid, aga üldiselt olid need väga tagasihoidlikud selliste teoste eest. Allolev kuldne maal avaldas nii mulle kui ka Oliviale enim muljet ja kaalusime tõsiselt selle ostmist, kuid hind 350 eurot jäi meile veidi liiga kalliks. Uurisime kohe ka transpordi hinda ja koos alusraamiga saatmine oleks läinud maksma üle 250 euro. Müüja pakkus torusse pakkimist, kuid tundus, et nii võib maal kannatada saada. Ühesõnaga kaup jäi katki, aga see maal jäi hinge.

Tõesti, ei leidu kaubaliiki, mida Chatuchaki turul ei oleks!

Bangkoki ostukeskused

Kui juba šoppamidest rääkida, siis ei saa kuidagi jätta mainimata Bangkok’i ostukeskusi. Mina pole oma elus nii suurtes ja uhketes ostukeskustes varem käinud. Arvatavasti on ka kõvasti uhkemaid kuskil Lähis-Idas või USA-s või mujal Aasias, kuid minu jaoks oli esmakordne käia nii suurtes ostukeskustes, millel kõrgust 5-9 korrust ning sama palju ka laiust, sest kaubanduskeskus võib koosneda mitmest osast, millest igaüks on mitu korda suurem kui Eesti suurimad kaubanduskeskused. Paljud kaubanduskeskused on ühendatud skytrain võrgustikuga – saad otse poest kõndida rongi peale ilma, et peaksid palava päikese või vihma kätte minema. Mõned kesklinna kaubanduskeskused on ühendatud ka omavahel, mis teeb šoppaja elu eriti mugavaks 🙂

Eraldi tasuks ära märkida ka kaubanduskeskuste sisekujundust. See on moodne ja suurejooneline. Kasutatakse palju suuri installatsioone ja kujunduselemente, mis on julged ja huvitavad.

Mulle väga meeldis, et kaubanduskeskused korraldavad huvitavaid üritusi või loovad unikaalseid meelelahutusvõimalusi. Midagi sarnast pole ma Eesti kaubanduskeskuste puhul täheldanud. Parim, millega Eesti kaubanduskeskus saab välja tulla, on mingi laat vms. Tegelikult meie käisimegi ostukeskustes vaid nende ürituste pärast. Poodlemas ma käisin vaid korra, kui otsisin endale uusi pükse.

Enim avaldas muljet Vincent van Gogh’ile pühendatud näitus nimega “Van Gogh Alive”. Sellel polnud kuulsa kunstniku originaaltöid, kuid selle eest olid loodud äärmiselt ilusad videod ja installatsioonid, mis olid inspireeritud tema töödest või tehtud tema teoste baasil. Kolm piletit läksid maksma 71 eurot, kuid see oli igati väärt seda raha.

Sissepääsu juures näitusele oli lõbus kunstniku päevalilledest inspireeritud skulptuur, mis oli populaarne pildistamise koht.

Esimeses saalis sai lugeda van Gogh’i loomingust ja elust ning teha pilti ruumis, mis oli loodud kunstniku kuulsa teose järgi.

Sealt edasi pääses suurde saali, mis oli näituse põhiosa. Siin jutustati van Goghi elust läbi tema piltide. Meie vaatasime selle 40 minutit kestva loo algusest lõpuni ära. Videoinstallatsioon oli jagatud mitmesse episoodi, igaüks neist oli pühendatud kunstniku teatud eluperioodile. Helitaustaks oli muusika, vahepeal ilmusid ka seletavad tekstid, kuid suurim rõhk oli just van Gogh’i töödel, mis ilmusid suurtele ekraanidele nii ühes tükis, kui ka eraldi fragmentidena. Kusjuures pildid ei ilmunud vaid ekraanidele, vaid ka põrandale ning osa piltidest oli animeeritud – see kõik kokku lõi uskumatult laheda kompositsiooni ja need 40 minutit möödusid täiesti märkamatult.

Sealt edasi liikusime järgmistesse ruumidesse, kus olid erinevatest van Gogh’i töödest inspireeritud väljapanekud.

Paremal fotol saab näha van Gogh’i maalimas perekond Lipartiat 🙂

Eraldi raha eest oli võimalik võtta osa maalitunnist, kus õpetati maalima nagu van Gogh ise 🙂

Üks kaubanduskeskus pakkus palavas Bangkokis talve kogemust. Kui nägin seda reklaami, siis mõtlesin kohe Mika peale. Need meie soojamaa reisid on kindlasti pakkunud talle palju sellist, mida ta Eestis ei saaks kuidagi kogeda, kuid samas on asju, millest ta tunneb puudust. Üks nendest on lumi.

“Ice Magic” talvemaailm oli ehitatud ühe kaubanduskeskuse parklasse. Pilet kahele läks maksma 50 eurot.

Tegin Mikale üllatuse – ütlesin, et läheme kahekesi ühele mänguplatsile ning emme ei viitsi kaasa tulla. Kui jõudsime kohale, siis ta ei saanud ikka veel aru, mis värk on 🙂 Kui meile anti joped ning talvesaapad, siis hakkas midagi koitma, kuid ta ei suutnud ära arvata, mis meid ees ootab 🙂

Nähes kõike seda lund ja jääd, oli ta nii rõõmus! 🙂 Kõlasid väljendid “maailma parim päev” ja “maailma parim issi” 🙂

Jopede ja saabaste rent oli pileti hinna sees. Ma olin võtnud Mikale mitu kihti riideid ja mütsi, aga kindaid meil polnud. Neid sai õnneks osta kohapeal.

Angaaris olid mõned jääskulptuurid ja tegevusteks jääväljak, karusell ning kaks suurt liumäge. Ühest küljest mitte liiga palju, teisest küljest ikka väga muljet avaldav arvestades seda, et väljas oli +38 kraadi ning seal sees oli väidetabalt -15 kraadi. Ma algul ei tahtnud seda külmakraadi uskuda, kuid kui olin veetnud seal 10 minutit, siis juba kahetsesin, et ei võtnud kaasa oma kootud mütsi ja rõngassalli.

Meie pilet lubas meil veeta lumemaailmas kaks tundi, kuid selle aja sisse mahtusid ka kolm soojendamispausi, sest kaks tundi järjest poleks küll seal vastu pidanud 🙂

Soojendame ennast teega. Paremal fotol on näha, mida mu prillid arvavad kiirest temperatuuri vahetusest.

Mõned kohalikud arvasid, et sobiv riietus on miniseelik või T-särk 🙂 Täitsa segased!

Kokkuvõttes jäime Mikaga väga rahule ja olime tänulikud selle võimaluse eest reisida korraks talve. Personal oli väga abivalmis ja viisakas, lumi ja jää olid päris ning ninad olid peale külastust meil punased 🙂

Mina ja Mika külastasime ühes kaubanduskeskuses ka Bangkoki suurimat mänguasjade messi. Tegelikult oli see pigem kollektsioneerimisesemete üritus, kus kujude kogujad said osta uusi esemeid ning kohtuda nende loojatega. Kujud oli väga-väga vinged ja kuigi mina neid ei kogu, siis oleks tahtnud isegi mõne soetada. Õnneks olid need piisavalt kallid (hinnad jäid 30-700 euro vahele) ja seekord jäid ostud tegemata 🙂

Mikale meeldis eriti teha pilte. Nii elavate tegelastega…

… kui ka nendega, mis polnud elus.

Platinum

Tõmbame šoppamise teemale joone alla. Bangkokis on lisaks megasuurtele ja uhketele ostukeskustele ning maailma suurimale turule veel üks kaubandusliik: need on suured kaubanduskeskused, kus müüakse odavamat kaupa. Osa sellest on tuntud brändide võltskoopiad, aga suurem osa on lihtsalt odavam kaup.

Nii palju kui ma aru saan, suurimad neist on MBK ja Platinum. Meie jõudsime viimasesse ja oh my, on see alles keskus 🙂 Kuuele korrusele mahub ära 2000 väikest poodi. Keskust nimetatakse ka Platinum Fashion Mall’iks, kuna põhikaup siin on riided ja aksessuaarid.

Mulle väga meeldis see keskus. Valik oli tõesti meeletu ja siin leidus asju, mida pole varem oma elus näinud 🙂 Kui külastad Platinum keskust, siis arvesta kahe asjaga:

  • see suletakse kell 19.00, seega ära jäta külastamist õhtusele ajale nagu meie 😉 Varu aega ja tule puhanuna;
  • kohapeal käib tasumine enamasti sularahas. Vaid üksikud poed võtavad vastu pangakaarte.

Kui oled šoppamisest tüdinenud, siis suundu Platinumi ees olevale toidutänavale, kus pakutakse taskukohase hinnaga väga maitsvaid sööke.

Wat Arun

Šoppamisest liigume sujuvalt edasi templite juurde 🙂 Esimene tempel, mida külastasime, oli Wat Arun ehk täisnimega Wat Arun Ratchawararam Ratchawaramahawihan. See on üks Bangkoki ja kogu Tai kuningriigi kuulsamaid templeid ja äärmiselt populaarne nii turistide kui ka kohalike seas. Pilet maksis umbes 5 eurot ning lastele oli sissepääs tasuta.

Tempel ehitati 17. sajandil, kuid selle väljapaistvamad osad said valmis 19. sajandil ja sellel ajal tehti ka hulgaliselt restaureerimistöid. Templit restaureeriti taas 1980-ndatel ning viimati aastatel 2013-2017. Templi kesksel kohal on põhitorn ehk prang, mida ümbritsevad neli väiksemat torni.

Tornide kaunistamisel on kasutatud keraamika kilde, mis oli kunagi Hiinast Bangkok’i tulnud laevadel ballastiks. Hullumeselt kaunis dekoor!

Kohalikud armastavad teha templi taustal pilte ja mitte lihtsalt pilte, vaid riietatuna Tai traditsioonilistesse kostüümidesse.

Riideid saab laenutada kohe templi ees.
Paremal fotol munk kutsus Mika endale ligi ja sidus talle randmele käepaela. Ei mingeid keerulisi sümboleid ega religiooni juttu – lihtsalt üks lihtne mõne helmega käepael.

The Grand Palace ja Wat Pho

Kuninglik palee ja Wat Pho tempel asuvad kõrvuti ning seega on mõistlik külastada neid samal päeval, aga varuge korralikult aega 🙂

The Grand Palace on hiiglaslik ala – 218 400 ruutmeetrile mahuvad mitmed templid, kunstisaalid, paleehoone jms. See on olnud kuningliku pere residents alates selle rajamisest 1782. aastal kuni 1925. aastani. Kuigi kuninglik pere ei ela enam siin, viiakse siin jätkuvalt läbi kuninglikke tseremooniaid ja üritusi ning siin paiknevad mitmed kuningliku perega seotud administratiivhooned. Paik on väga populaarne ning on üks Tai kuningriigi enimkülastatavaid vaatamisväärsusi. Pilet paleesse maksis umbes 14 eurot, laps sai sisse tasuta.

Koht on üle mõistuse ilus! Ja kirju 🙂 Seda nii sõna otseses (tailased armastavad kaunistada oma templeid väga värvikirevalt), kui ka kaudses mõttes – hooned ja rohealad on paigutatud alale asümmeetriliselt ning kogu kompleks on pigem kaootilise ning eklektilise ülesehitusega, mis illustreerib selle paiga arengut ning loomist järg-järgult. Kogu see ilu ja värvikirevus paneb ahhetama, kuid mingi hetk ei suuda aju enam ilu vastu võtta. Arutlesime Oliviaga, et selline efekt on vahel ka heades muuseumites – algul ahmid ilu täies mahus sisse, kuid mõne aja pärast vaatad juba tuima pilguga, sest mõistus pole võimeline läbi töötama nii palju uut infot ja detaile.

Kompleksi üks kuulsamaid templeid on Wat Phra Kaew ehk Temple of the Emerald Buddha. Eesti keeles siis SmaragdBuddha tempel. Me olime nii ähmi täis, et ei saanudki aru, et siin on mingi kuulus Buddha kuju 🙂

Üldse on palees väga palju igasuguseid kujusid, mis oma detailsuses ja vormides on uskumatult kaunid.

Väga lahedad olid ka seinamaalingud. Need olid kümneid meetreid pikad ja nende hiidpindade iga ruutsentimeeter oli ülidetailselt maalitud. Rõõm oli näha, et see kunst pakkus huvi ka Mikale. Vaatasime temaga seinamaalinguid pikalt ning arutlesime selle üle, milliseid lugusid see kunst meile jutustab.

Peaaegu iga hoone paleekompleksis on üle võlli kaunistatud väikeste detailidega. Vaatad hooneid kaugelt – ahhetad, tuled lähemale ja ahhetad veelgi rohkem 🙂

Ühe templi juures sai lootosenupuga pritsida pühavett endale pähe ning lähedal avastasime ka koha, kus sai viia lootoseõisi ning viirukeid altarile. Tegime kõike kaasa 🙂

Paleest väljudes tankisime ennast veega ja liikusime jala Wat Pho templi poole.

Tee peale jäid väike turg ning mitmed söögikohad. Mikal oli vaja minna tualetti ja mõtlesime, et proovime saada vetsu kohe esimeses nurgapealses söögikohas nimega Pad Thai Kratong Thong ning siis pärast vaatame, kuhu läheme sööma. Söögikohas aga öeldi, et nendel pole tualetti ning soovitati proovida järgmises kohvikus. Saime seal asjad korda, aga siis mõtlesime, et vaatame veel ringi, kus lõunatame. Lõpuks jõudsime ringiga tagasi algsesse kohta ja kuna see tundus olevat väga populaarne, siis läksime sinna. Omanik tundis meid ära ja vabandas, et ei lasknud meid enne tualetti. Näitamaks oma kahetsust tõi ta kohe meile lauda tasuta paar pudelit vett ning Mikale magusa joogi 🙂 Söök oli muide oivaline, omanik vahel käis ja jagas lastele muusikainstrumente ning lõpus rääkis meile ka, mis värk on vanaproua fotodega seinal – need olid tema vanaema pildid ning ta tegi selle söögikoha tema auks. Kas siiras lugu või väike turundustrikk? Ei tea ega väga hooli, sest sellised söögikohad teevad pai nii kõhule kui meelele 🙂

Söögikohast vaid paari minuti kaugusel on Wat Pho tempel ametliku nimega Wat Phra Chetuphon Wimon Mangkhalaram Rajwaramahawihan. See on Bangkoki üks vanemaid templeid ja oli ehitatud veel enne, kui Bangkokist sai Tai pealinn. Sissepääs maksab umbes 5 eurot, lapsed pääsevad sisse tasuta.

Templi alale mahuvad mitmed hooned, tornid ja kujud ning kui peale palee külastamist on veel mahti seda kõike vaadata, siis kindlasti saab veeta siin pikemalt aega.

Meie tulime Wat Pho’sse põhiliselt lamava Buddha pärast. See on Tai üks suurimaid Buddha kujusid ning tema lamav poos kujutab endast Buddha pääsemist Nirvanasse peale kõiki reinkarnatsioone. Kuju on 15 m kõrge ning 46 m pikk.

Buddha jalatallad on 3 m kõrged ning 4,5 m pikad ning taldade all olev osa koosneb 108 paneelist, millest igaüks sümboliseerib Buddha’t: lilled, tantsijad, valged elevandid, tiigrid jne. Keskel olevad ringid on tšakrad ehk energiapunktid.

Kuju taga oli seina ääres 108 kausikest. Väikese tasu eest sai 108 münti, mida sai asetada kausikestesse ning see pidavat tooma õnne. Muidugi tegime seda Mikaga ära – õnne on alati vaja 🙂

Wat Paknam

Bangkokis on hämmastavaid templeid iga nurga peal. Meie 30-päevase Tai pealinna külastuse ajal jõudsime suurimatest templitest külastada veel Wat Paknam’i, täisnimega Wat Paknam Bhasicharoen. Templi külastamine oli tasuta. See 1610. aastal rajatud tempel on turistide seas tuntud eelkõige kuldse Buddha kuju (Phra Buddha Dhammakāya Thepmongkhon) pärast, mis valmis alles 2021. aastal. Kuju on 57 m kõrge ja 40 m lai ning kujutab mediteerivat Buddha’t. Kuju on kaetud 3 mm vasega ning on sellisena ainus nii suur kuju maailmas, mis on tehtud sellest materjalist. Kuju põhiosa kaalub 588 tonni ning kate 153 tonni – kuju kogukaal on 741 tonni.

Kuju on juba kaugelt näha ning tema särav ning ühtlane pind on täiesti lummav ning mõjub magnetina.

Vaatasime seda kuju vähemalt veerand tundi. Justkui polegi midagi väga erilist – järjekordne Buddha kuju, milliseid nähtud igas suuruses – aga miskit mõjub temas rahustavalt. Ma arvan, et asi on selles värvis ja täiesti siledas pinnas. See on nii ideaalne ja tehislik, et lihtsalt jääd seda vahtima.

Kuju taga asub Phrarathchamongkhon Stupa. Stupa on tavaliselt munkade säilmete hoidmise koht, kus saab mediteerida. Torn on neli korrust kõrge: esimesel korrusel on palvetamisruumid, teisel korrusel on muuseum, kolmandal korrusel on vist samuti palvetamisruumid ning neljandal korrusel on mingi uskumatult lahe kuju.

Kolmandal korrusel oli parajasti pooleli suuremahuline seinamaaling ja me saime näha selle loomise erinevaid etappe. Hämmastavalt ilus töö – millised detailid, värvid ja oskuslikkus!

Neljanda korruse kesksel kohal oli klaasist kuju, mida ümbritsesid dekoreeritud sambad ning laemaaling. Ei teagi, millega oli tegemist, kuid värvid, valgused ja mustrid lõid psühhedeelse ning hüpnotiseeriva tunde. Äärmiselt huvitav!

Golden Dome Cabaret Show

Kui juba kõrgkunstist rääkida, siis ei pääse Tai puhul kuidagi transvestiitide show’dest 🙂 Kõikidel puritaanidel palun nüüd lahkuda, et mitte saada liiga tugevat šokki, muahaha 😀

Väike minu eellugu ka: olles ise heteroseksuaalne, pole mul kunagi olnud midagi teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimeste vastu. Kusjuures mäletan, et tundsin nii juba üsna varajases eas – siis oli küll Nõukogude Liit ja homoseksuaalsus oli keelatud, kuid Hollywoodi filmide (kasvõi “Politseiakadeemia” kuulsad stseenid “Blue Oyster” baarist) ja Läänest pärit muusika (minu lemmikute hulka kuulusid Pet Shop Boys, George Michael, Jimmy Sommerville, Erasure jne) kaudu jõudis see teema ka meieni. Vähe sellest, teistuguse seksuaalse orientatsioonidega inimesed ja nende elud, eneseväljendus ning subkultuur on mulle alati imponeerinud. Näiteks üks mu lemmikfilme läbi aegade on The Adventures of Priscilla, Queen of the Desert.

Teades, et Bangkok on transseksuaalsete inimeste maailma pealinn, ei saanud ma muidugi jätta minemata ladyboy’de show’le. Enne räägin veidi taustast ka. Bangkok’is nägime transsoolisi inimesi igapäevaselt ja mitte glamuursetel kabaree etendustel, vaid need olid täiesti tavalised inimesed: kaasreisijad metroos, teenindajad poodides ja kohvikutes, tänaval vastutulijad. Aga miks on Bangkokis ja kogu Tais nii palju transsoolisi inimesi ja miks on see niivõrd tolereeritud?

Alustada tuleks ajaloost. Nn kolmas sugu on olnud tavapärane Tais juba ammusest ajast. Tai keeles on 18 erineva soo nimetust ja juba ainuüksi filoloogiliselt on sugude mitmekesisus selle maa keeles loonud fooni, kus inimesed saavad ennast identifitseerida enamalt, kui vaid mees ja naine. Kõige varajasemad kolmanda soo mainimised pärinevad 14. sajandist, Tai müüdist nimega Pathamamulamuli. Samamoodi suhtuti tolerantselt antud teemasse paljudes Kagu-Aasia rahvuste kultuurides ja religioonides. Lääne kultuur ja religioon surusid peale aga teistmoodi arusaamad ning kogu regioonis sattus transseksuaalsus põlu alla. Kuid mitte Tais, sest see oli ainus Kagu-Aasia riik, mida ei koloniseeritud. See on väga oluline aspekt: kuigi Tai võttis üle paljud Lääne kombed ja 1932. aastal loobuti monarhismist ning liiguti parlamentaarse riigikorra juurde, on riik ja selle rahvas suutnud säilitada paljud omad kombed.

Erinevate uuringute põhjal jääb transseksuaalsete inimeste osakaal igas riigis 1-3% kanti kogupopulatsioonist. Tais on viidud läbi mitmeid uuringuid, kuid pole jõutud järelduseni, et tailased oleks kuidagi geneetiliselt rohkem kaldu kolmanda soo poole või et selles riigis oleks selliste inimeste osakaal oluliselt suurem. Küll on aga see teema Tais avalik ja mitte peidetud kuhugi vaiba alla ning transsoolised inimesed tunnevad ennast siin turvaliselt – seega nad riietuvad ja käituvad vastavalt oma orientatsioonile igapäevaselt ilma et peaks tundma hirmu. Transsooliste inimeste vastu suunatud vägivald on Tais äärmiselt harv nähtus.

Ladyboys ehk kathoeys saavad Tais tunda ennast vabalt, kuid siiski seadusandlikul tasandil pole asjad nende kasuks reguleeritud. Tais peetakse täiesti normaalseks, kui ladyboy elab koos mehega, kuid samas seaduse järgi ei saa nad kunagi abielluda ning transsooline inimene jääb passis kandma alati seda sugu, millisena ta sündis. Isegi peale sugu muutvat operatsiooni.

Transsooliste inimeste osakaal on üsna suur Tai seksitööstuses ning ka meelelahutusäris. Bangkokis on mitmeid kabareesid, kus esinevad vaid ladyboy’d. Minu sünnipäeval külastasime Golden Dome’i, kus saime osa umbes tunnipikkusest show’st.

Enamus selliseid muusikalisi etteasteid on tegelikult nn lip-sync esinemised ehk keegi ei laula päriselt, vaid liigutakse huuli muusika järgi, mis kõlaritest kostub. Suurem rõhk on esinejate välisel ilul, uhketel kostüümidel ning lavalisel liikumisel.

Kõik esinejad on ladyboy’d ehk mehed, kes on muutnud oma sugu või kannavad naisteriideid. Show ajal võib muidugi mitu korda tekkida küsimus, et “See juu küll pole mees? Vaata kui ilus ta on!” ja vastus on alati “Jah, see on mees” 🙂

Ma nüüd ei oska öelda, kas see on vaid selle show eripära või on üldse Tais (Aasias?) nii kombeks, aga publik tundis ennast üsna vabalt ja vahel aeti omavahel ka juttu. Mõned päevad varem olime ühel jazziõhtul ja kuigi see oli ühtlasi ka söögikoht, siis on arusaadav, et publik ei süvene vaid muusikasse, kuid oli veidi imelik, et seda huvi esinejate suhtes oli nii vähe – ikka rohkem suheldi omavahel, söödi, näpiti telefone. Telefonidest rääkides – Golden Dome’i kabareeetendusel oli täiesti OK, et inimesed salvestasid laval toimuvat oma telefonidega.

Show esimeses osas olid erinevate Aasia riikide rahvuskultuuri numbrid ning lõpu poole oli selline traditsioonilisem kabaree, sekka ka üks naljanumber.

Olgu öeldud, et kui istud eespool ja lava suhtes keskel, vahekäigu kõrval, siis ole valmis selleks, et võibolla saad ka sina show osaliseks 🙂 Aga kartma ei pea, see kõik oli väga lõbus ja ülejäänud publik sai kõvasti nalja.

Mikal oli terve etenduse ajal selline nägu 🙂 Ta jälgis kõike äärmiselt suure huviga ning elas kõigele väga kaasa!

Kui show oli läbi, siis pandi tuled põlema ja esinejad suundusid läbi publiku väljapääsu poole. Me ei saanud veel täpselt aru, mis toimub…

…aga toimus see, et enamus esinejaid kogunes teatri ette, et publik saaks teha nendega pilte. Ütleme nii, et see on võimalus anda esinejatele jootraha. Kogu protsess on väga kärarikas ja meenutab pigem turgu, kus iga esineja üritab sind enda juurde meelitada. Odav trikk on kutsuda enda juurde last aga hoidsime ennast ja Mikat kontrolli all, jälgisime kogu värki, et aru saada, kuidas kõik täpselt käib ja siis lasime teha mõned klõpsud.

Piltidel toimub umbes järgmine: Come, come, make a photo!!! Come, come!!! You, come, make a photo!!! Yes, child, good! Now mama! Mama, come, come, too! Mama, come! Now you, papa, come, too! Papa, come, come!!!
Ja siin me oleme kõik õnnelikud koos! 🙂

Muay Thai – Rajadamnern Stadium

Veel üks asi, mida peab Bangkok’is (või siis üldse Tais) kogema, on muidugi kohalik võitluskunst ehk Muay Thai, tuntud ka Tai poksina. Bangkokis on mitu kohta, kus peetakse võitlusi, kuid kuulsaim neist on Rajadamnern Stadium, kus toimuvad võitlused praktiliselt iga päev. Otsustasin minna üksinda, kuna see ei tundunud olevat asi, mis sobiks 5-aastasele tüdrukule. Nägin küll publiku seas ka lapsi (noorimad olid ehk 7-8 aastased poisid), kuid usun, et see oli õige otsus jätta Mika koju, kuna mehed klobisid üksteist ikka mõnuga. Mehhikos käisime 4-aastase Mikaga vaatamas luchadore, kuid seal on kõik lavastatud ja tegemist pigem show’ga, kui päris võitlusega.

Piletid pole odavad :/ Rajadamnern areenil on kolm tsooni. Ringi ääres maksab pilet umbes 70 eurot. Sa oled küll hästi lähedal, kuid mulle tundub, et need pole parimad kohad – pea on kogu aeg kuklas ja raske on näha kõike ringis toimuvat. Mina valisin nn Club klassi ja sain kohad esiritta – sealt näeb kõike hästi ja saad piletit ostes valida koha. Hind: 50 eurot. Viimane variant on 2. klass, mis maksab 40 eurot. Põhimõtteliselt on see sama, mis minu valitud Club klass, kuid kahe erinevusega: kohad polnud määratud ning paljud inimesed üldse seisid ning seal toimusid kihlveod. Kui esimeses kahes tsoonis oli kohalike ja turistide osakaal enamvähem 50/50, siis teises klassis olid enamasti kohalikud ja kihlveost võtsid osa vaid kohalikud. Nad oli oma tsoonis kogunenud ühte punti ja see oli nagu aktiivne mesilastaru – seal kogu aeg käis tihe suhtlemine, panuste tegemine, hõikamine, telefonidega suhtlemine ning poksijatele kaasa elamine. Rahvast oli igas sektoris üsna palju. Päris 100% täituvus ei olnud, aga väga palju tühjasid kohtasid ka polnud.

Kohad ringi ääres.

Mulle on Muay Thai alati imponeerinud. Mäletan, kui 2000-ndate alguses vaatasin Eurospordist K1 võitlusi, siis sitkemad võitlejad olid minu meelest just Tai poksijad. Nende võime taluda lööke, järjepidev vastase töötlemine (eriti jalgade töötlemine, mis oli eriti ootamatu ja karm tavaliste poksijate jaoks) ning sealjuures väga sõbralik ja empaatiavõimaline suhtumine oma oponentidesse.

Seda viimast nägin ka Bangkokis. Iga matš algas rituaalidega – palvetamine, rituaalsete liigutuste tegemine, väljakule ringi peale tegemine jne. Võitluse ajal olid poksijad halastamatud oma vastase suhtes – jalalöögid pea piirkonda, põlve- ja küünarnukilöögid torso pihta ning tugevad löögid jalgadesse – kuid kohe, kui kõlas kell, olid võistlejad naeratamas üksteisele 🙂 Peale võitu võttis poksija üsna tagasihoidlikult selle vastu ning sellele järgnes vastase nurgast läbi käimine, kus suheldi oponendi ja tema treeneriga, kallistati ja saadi lonks jooki vastase abiliste käest. Mõnel korral nägin lausa seda, kuidas kohe peale võitluse lõppu võistlejad põlvitasid üksteise ees, tänades ja näidates ülimat lugupidavust vastase suhtes. See on väga erinev Lääne kultuurilile omasele suhtumisele, kui peale matši toimub vastase mõnitamine ja parastamine ning enda meeletu eksponeerimine – kogu kehakeelega, aga vahel ka verbaalselt antakse vastasele teada: “Sina oled sitt ja mina olen parim! Haha!” Sellist suhtumist Muay Thais eriti ei trehva ja mulle see väga meeldib.

Veel üks eripära Tai poksi puhul puhul on see, et võitluse ajal mängib muusika ja see ei tule lindilt, vaid elava muusikana. Sarama esitajad jälgivad ringil toimuvat ning muusika intensiivsus dubleerib seda.

Kokku toimus kaheksa matši ja igaüks koosnes viiest 3-minutilisest raundist (kui vastane ei löödud knock-out’i).

Kui pooled matšid olid ära peetud, hakkas suur osa rahvast ära minema. Mõtlesin, et äkki on mingi paus, kuid peagi olid uued võitlejad ringis, publik aga tagasi ei tulnudki. Eriti palju publikut lahkus teise klassi sektorist. Ju siis viimased neli matši ei olnud neile huvitavad. Asi võis olla ka selles, et viimase nelja matši võitlejad olid kõik väga noored. Ühes matšis olid mu meelest lausa lapsed. Uurisin turvamehelt, kui vanad nad on ja sain vastuseks 16, kuigi mulle tundus, et nad olid veelgi nooremad. Võibolla oli asi selles, et noorte matšidel ei tohi kihla vedada ja sellepärast ka publiku leigem huvi.

Alles oli see ala täis kihlvedamisega tegelevate tailastega ja hetk hiljem olid nad kõik kadunud 🙂

Kõik võitlejad olid kohalikud välja arvatud üks Iraani poiss, kes viimases matšis kakles küll kogu hingest, kuid sai siiski tehnilise kaotuse.

Kuna tulin võitlusele üksinda, siis sain katsetada ära ka rolleritaksot ja džiiiises, kui hirmus see oli 😀 Kiirused pole nüüd nii hulluld (50-60 km/h), kuid autode vahel laveerimine, järsk kiirendamine ja pidurdamine ning see tunne, kui hoiad kinni 10 küünega oma istmest selja taga (mitte kõige mugavam poos), ei tekitanud väga turvalisuse tunnet. Kohalikud on sellega harjunud juba lapseeast ja sõidavad rolleritega sama osavalt nagu nad söövad pulkadega, kuid mina põhimõtteliselt terve tagasitee koju palvetasin, et ma sealt rollerilt maha ei kukuks ning et mu prillid ära ei lendaks. Mu nokats, mis oli küll üsna tihedalt peas ning mille noka ma keerasin kukla peale, lendas poolel teel kuhugi Bangkoki pimedusse 😀

MOCA Bangkok

Meie Bangkoki teise kodu lähedal asus kaasaegse kunsti muuseum. MOCA on eramuuseum, mille avas 11 aastat tagasi Tai ärimees Boonchai Bencharongkul. See on korraliku kollektsiooniga (üle 1000 teose) muuseum ja mul on väga hea meel, et külastasime seda – saime korraliku kunstielamuse! Piletid maksid kahele inimesele 15 eurot, lapsele oli sissepääs tasuta.

Teos: Dragonerpanzer
Autor: Wasinburee Supanichvoraparch
Ramayana maskid
Teos: Battle
Autor: Prateep Kochabua
Teos: The Legend of Wang-Na
Autor: Rearngsak Boonyavanishkul
Teos: Churning of the Milk Ocean
Autor: Prateep Kochabua
Teos: vessel…Life
Autor: Sompote Thongdaeng
Vasakpoolne teos: The World, parempoolne teos: Loglyadhamma 2012
Autor: Thongchai Srisukprasert
Teos: The Five-Faced Brahma
Autor: Thongchai Srisukprasert
Teos: Buddha’s Enlightenment 2011
Autor: Thongchai Srisukprasert
Teos: The Impression of Monet’s Waterpond Lillies at Giverny
Autor: Ekachai Luadsoongnern
Teos: Nature of Mind No. 7
Autor: Suporn Kaewda
Teos: Untitled
Autor: Tawee Nangdakwang
Teos: Mirror No. 5
Autor: Amarin Buppasiri
Teos: Art Is Forever
Autor: Arianna Caroli
Vasakpoolne teos: The Old Man, parempoolne teos: Ganesh
Vasakpoolse teose autor: Pradit Tungprasartwong, parempoolse teose autor: Thongchai Srisukprasert
Teos: The Dusk
Autor: Sangiam Yarangsee
Vasakpoolne teos: Monument Of Hope – LOUD, parempoolne teos: Dharma Normal Nature
Vasakpoolse teose autor: Alex Face, parempoolse teose autor: Chairat Sangthong
Teos: Untitled
Autor: Guan Zeju
Teos: Home To Tiepolo
Autor: Luigi Rincicotti
Teos: Father’s Path
Autor: Ekachai Luadsoongnern
Teos: H20
Autor: Widsanupong Noonan

Täiesti eraldi äramärkimist väärivad muuseumi pingid. Tõesti, kui tegemist on kunstimuuseumiga, siis miks ei võiks nii tavalised asjad nagu pingid, olla ka kunstiobjektideks?

Pargid

Igas linnas, mida külastame, üritame leida üles ka kohalikud pargid. Bangkok’i kesklinnas leidsime ala nimega Lumphini Park. See on üsna suur park, kuigi ehk veidi vanamoodne ja väsinud.

Üks suurimaid elamusi, mida siin saime, oli kohtumine varaanidega. Nägime ühte sellist päev varem ühes Bangkok’i kanalis ja pidasime seda väikeseks krokodilliks. Lumphini pargis nägime veel ühte ja siis saime aru, et tegemist oli varaaniga. Siis nägime veel ühte ja veel ja veel…selgus, et varaanid on täiesti tavalised elanikud Bangkok’is ja neid kohtab tihti parkides ja kanalite ääres. Kusjuures kohalikud neid ei salli.

Teine asi, mille poolest see park rõõmu pakkus, oli tasuta sõit vesijalgratastega. Kui aasta varem Mika ei julgenud sellisega sõita Mexico City’s, siis nüüd oli ta väga elevil ja me veetsime mõnusa õhtupooliku tehes luigekujulise vesijalgrattaga ringi peale Lumphini pargi tiigile.

Meie teisele kodule jäi lähemale Chatuchak Park. See on suur ala, mis on tegelikult jaotatud kolme eraldi parki (Wachirabenchathat Park ehk Rot Fai Park, Queen Sirikit Park ja Chatuchak Park), kuid need on omavahel ühenduses ning seal jalutades ei saa küll aru, kust üks park algab või lõpeb.

See roheline oaas on väga populaarne kohalike seas ning meeldis ka meile.

Eraldi kiidusõnu väärivad WC-d, mis olid korralikud ja puhtad eraldi majakesed ja neid trehvas iga mõnesaja meetri järel.

Muidugi kohtasime siin ka meie uusi sõpru – varaane 🙂 Tüübid tegid ennast nii nähtamatuks ja paar korda ehmatasid meid pargiteede ääres.

Park oli väga ilus ja eriti lummav oli aia osa. Naasesime siia meie Bangkok’i reisi viimase päeva õhtul, et teha väike fotosessioon minu tüdrukutest BKK päikeseloojangu kuldses valguses.

Söögid

Neljast Kagu-Aasia riigist, mida külastasime viimase nelja kuu jooksul, avaldasid mulle enim muljet Vietnami ja Tai söögid. Vietnami köök sisaldas üsna palju rohelist – see oli meeldiv üllatus. Tai köögi märksõnaks oli kindlasti teravus ja mis ma oskan öelda – see sobis mulle oivaliselt. Armastame vahel mängida mängu “Kumma sa valiksid?”, kus palume teistelt pereliikmetelt valida kahe valiku vahel ja tavaliselt on need sellised radikaalsed valikud. Kui Mika eile küsis “Issi, kui sa peaksid valima, kas süüa elu lõpuni Eesti või Tai sööki, siis kumma valiksid?”. Olime just olnud Eestis ühe ööpäeva ja selle aja jooksul nautinud üle pika aja kodumaiseid toite, aga ma jäin mõttesse ja ütlesin ausalt, et ega ma ei tea, kuid võibolla tõesti Tai, sest vürtsikad toidud on super.

Minu suureks lemmikuks kujunes Tom yam supp. Olin sellest varem kuulnud, kuid polnud siiani maitsnud. Jah, see on megavürtsikas, kuid lihtsalt fantastilise maitsega! 3-4 euro eest sai tihtipeale nii suure portsu, et seda jagus kahele. Ohh, ma hakkan seda igatsema!

Legalize

Last but Not Least – minu suureks üllatuseks selgus kohapeal, et kanep on dekriminaliseeritud Tais eelmise aasta juunist. Meie teise kodu läheduses nägime kanepipoodi ja ma mõtlesin, et ju mingi ravikanep või müüakse kanepitooteid, millel pole narkootikumidega mingit otsest seost. Mõni hetk hiljem astusid meile ligi kaks neiut, kes pistsid pihku poe flaieri. Astusin paar päeva hiljem ka poodi sisse ning avastasin, et tõepoolest, müüakse marihuaanat 🙂

2018. aastal sai Taist esimene Aasia riik, mis tegi legaalseks meditsiinilise kanepi kasutamise ning 2022. aasta 9. juunil muutus kanepi kasutamine legaalseks. Samal päeval vabastati 4200 inimest, kes olid kanepi kasvatamise ja/või müügi eest vanglas.

Legaliseerimise põhipõhjused on põllumajanduse ja turismi toetamine ning edendamine. Vähem kui aastaga avati Tais sajad kanepipoed.

Hea kanepisõber, kes sa külastad Taid, pea meeles:

  • kanepit tohib kasutada vaid kohapeal. Rangelt on keelatud kanepi sisse- ja väljavedu riigist;
  • kanepit ei tohi osta/tarbida alla 20-aastased, rasedad ning rinnapiimaga imetavad emad;
  • suitsetamine ei ole lubatud avalikes kohtades (poed, kohvikud, templid jne) ning on pigem mõeldud koduse tegevusena.
See joint maksis 4 eurot.

Tõmbasin suitsu sügavalt sisse, vaatasin meie kodu rõdult öist Bangkok’i ja raskus vallutas mu keha. Lõõgastav ja rahustav raskus, kuid samas ka kurb ja melanhoolne, sest juba paari päeva pärast pidime lahkuma siit. Bangkok on imeline ja ma väga tahaks siia naasta! Avastasime palju seda linna, kuid ilmselgelt jäi palju ka nägemata, maitsmata ja tundmata. BKK, ma juba igatsen sind!

5 Comments

  1. Oi kui imeline postitus! Käisin ise 10a tagasi Tais ja Bangkokis olime vaid 2 päeva. Selle ajaga ju ei näe midagi erilist. Nüüd olin nagu koos teiega! Aitäh! Muahh! (Ahjaa- ega te ujuval turul ei käinud?) Ja kumb siis nüüd lemmikum- kas Bali või Tai? (me lugesime Tais olles raamatut “Isiklik tantsija” ja tõepoolest mulle tunduski nii nagu ta seal raamatus seda Tai elu kirjeldas) ehk siis -Bali inimesed tundusid vähem silmakirjalikumad 😉

    • Olivia jaoks oli Bali kindlasti suurem lemmik, mulle meeldis enim Bangkok. Üks on selge – mõlemad väärivad vähemalt veel ühte külastust 😉

  2. […] linn mulle kindlasti hoopis teisiti mõjunud, sellest kuidas Bangkok Tarielile mõjus, saate lugeda tema megapostitusest. Meie aga tulime Bangkoki Balilt. See oli justkui tulemine muinasjutust reaalsusesse. Arvatavasti […]

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga