See suvepäev …

Olime nädalavahetusel oma suve ainsal laadal, keskaja päevadel. Õhtul jalutasime kogu perega vanalinnast Kalamajja auto juurde. Taas oli möödunud üks selle suve kuumemaid päevi ja nüüd oli õhk nii meeldivalt ja pehmelt soe.

Korraga tegi Mika rõõmsa hüppe õhku ja hõiskas: “Terve maailm on seda suvepäeva täis!”

Tõesti just nii see oligi!!! Suur õnnetunne valdas meid kolme.

Ja jälle tajusin, kuidas meie tütrekese kõrval jooksen ka mina väiksena. Elan koos temaga uuesti läbi oma lapsepõlve. Ning see on eriti lahe, sest nüüd olen ma täiskasvanu ja tajun seda kõike eriti teadlikult.

Sellel suvepäeval tegin ma Mikast ka selle pildi. Alles hiljem pilti vaadates märkasin, et olin teda kogemata tabanud hetkel, mil ta on justkui eemal, vaadates iseendasse. On magusvalus mõelda, et tal hakkab olema oma elu, oma mõtted ja otsustused väljaspool meie pereringi. Siis tekib eriti suur tahtmine teda kaisus ja enda lähedal hoida … Aga ma tean, et ta saab ise suurepäraselt hakkama!

Leave a Reply