Tarieli hakkas umbes kuu aega tagasi Hooandjas tööle. Ja tema äge ülemus, Tuulike, kutsus ta kohe puhkama 😀 Keri saarele oli palutud kogu Hooandja tiim koos abikaasadega. Nii et ka minul oli lahe võimalus kaasa minna. Kord Pealtnägijas tutvustati seda tillukest ja üht Eesti kõige põhjapoosemat saart ning võimalust sinna saarevahiks minna. Nüüd kui võimalus sülle langes, olime väga rõõmsad!
Otsustasime, et Mika jääb seekord vanaema juurde. Need kaks ööpäeva oli esimene kord kui Mika meist nii kauaks eemal oli. Aga vanaema juures ööbimine on Mika jaoks alati põnev ja mõnus, nii et ta oli selle plaaniga väga päri.
Tuulike oli ise saarel juba mitmeid kordi käinud ja rääkis meile sellest vaimustunult. Ta koostas ka korraliku nimekirja, mida retkele kaasa võtta. Nimelt on Keri saar nii tibatilluke – ühtpidi umbes 400 meetrit pikk ja teistpidi 80 meetrit lai – et sinna ei pääse suure alusega, rääkimata mingist regulaarsest laevaliiklusest. Soovijad toimetab kohale Keri saare “avastaja” ja entusiast, Peep Rada, oma väikse kummipaadiga. Teine variant on sõita praamiga Pranglile ja siis keegi vaba paadimees viskab su sealt Kerile ära. Sest Keri ja Prangli vahel on tunduvalt väiksem maa kui Tallinnast, Leppneeme sadamast (18 km) tulles.
Ütlen ausalt, et mind ei vaimustanud see väikese kummipaadiga Läänemerel sõitmine sugugi. Kohe kerkisid pähe mõtted merehaigusest, tohututest lainetest kuni paadiõnnetuse ja merehädani välja. Praegu on selle üle hea naerda, aga siis ei tundunud need üldse ebareaalsete hirmudena.
Igal juhul sõitsime 10. juunil Tarieliga Leppneeme sadamasse ja olime üsna sõnakehvad. See juba ütleb midagi meiesuguste jutupaunikute enesetunde kohta 😀 Sadamasse jõudes läks meie olemine kuidagi rahulikumaks ja hakkasime isegi kõiksugu mereteemalisi nalju tegema. Meri oli peaaegu peegelsile ja päike küttis. Kui paadimees Peet kohale jõudis, asusime end koos Tuulikese perega valmis seadma. Tõmbasime pikkade pükste peale kilepüksid ja selga lisaks dressipluusile ka talvejoped ning pähe villased mütsid. See kõik tundus täiesti ebaloogiline, sest sooja oli 22 kraadi. Aga Tuulike kinnitas, et just nii on vaja. Ja peagi saime me teada, et tõesti ON !!!
Mulle anti paadis ideaalne koht – otse Peebu selja taga. Seal olin tuule eest kõige rohkem kaitstud. Tarieli istus eespool kummipaadi serva peal ja hoidis kinni paadi külge kinnitatud nöörist. Tuulike, Margus ja Katariina istusid samuti eri kohtades paadi servadel. Ja siis me hakkasime sõitma. Peep pani “esimese” käigu sisse, mis tundus mulle kiire, aga mõtlesin, et ok, see on kiire, kuid polegi nii hull. Kuid tal oli varuks ka “teine” käik ja kui paat selle kiiruse sisse sai, ei osanud ma muud teha kui veel kramplikumalt Peebu tooli seljatoe külge klammerduda ja loota, et ma ei lenda tuulega minema. Sest tuul sõna otseses mõttes peksis meid ja tundus, et igast suunast. Kui me hiljem Tarieliga muljetasime, siis tal olid samad tunded 😀
Aga saarele me jõudsime. Kohe paadisillal võtsid meid vastu kriiskavad tiirud, kes innukalt oma pesi kaitsesid. Üsna kohe sai selgeks, et ranna äärt mööda praegu, haudeperioodil, minna ei tohi, et linde mitte asjatult häirida. Kuid kui siiski oli vaja minna, tuli tõsta käsi või mõni taimeoks pea kohale. Tiirud ründavad kõige kõrgemat punkti. Käed tavapäraselt külgedel kõndides oli kõrgeimaks punktiks muidugi pea. Seda sain omal nahal tunda – kerge põnts ühelt linnult tabas mind vastu pead. Kuid mul oli endiselt talvemüts ja jope voodriga kapuuts peas, nii et sellest polnud hullu. Kuid muidugi polnud see mulle kui kerge linnufoobiaga inimesele kõige meeldivam tervitus.
Kuid kõik oli arusaadav, sest see väike saareke on lindudele imehea pesitsuspaik. Mitu linnupesa oli isegi otse peamaja ukse ees nagu hiljem nägime. Siin leidus üks part, kes kõigutamatu rahuga oma mune haudus ja teine, kes oli närvilisem, tõusis korduvalt pesalt lendu kui mõni inimene kogemata ta lähedusse sattus.
Õnneks ootasid meid saare peamaja nurga juures kohe ka saarevahid ja nende tervitus oli siiras ning tõeliselt soe. Meie sealoleku ajal olid saarevahtideks Kristi ja Aivar. Viimane hüüdis mulle, kui lind mind riivas, et tulgu ma julgesti lihtsalt edasi. Sellest sain aru, et olin paadisillale tardunult seisma jäänud. Kristi kallistas meid ja kui me majas Tuulikese juhtimiselt väikest tiiru tegime, siis ütles ta, et tundis meid kui Lucky Laika meeskonda ära, et ta on meie jälgija ja talle väga meeldivad meie asjad. See tegi südame nii soojaks! Olime väga liigutatud, et isegi nii väiksel saarel on meil juba meie tegemistega tuttav inimene ees ootamas!
Nii algaski meie saareelu. Tuulike ja Peep tegid meile saarel ekskursiooni, puhkasime oma miljonivaatega magamistoas (sellised vaated avanevad kõigist sealsetest tubadest) ja siis oligi juba õhtusöögi aeg.
Peamaja ukse ees oli lahe suure laua ja grilliga terrass, kus oli mõnus süüa, merd vaadata ja juttu ajada.
Minu lemmiktegevuseks sai saarel jalutamine ja lihtsalt kõige selle ilu, vee, valguse ja avaruse endasse ahmimine. Saarel jalutamiseks olid nõukaajal valatud betoontee, mis viis ühest saare otsast teise ja sauna juurde.
Lisaks betoonteele olid tallatud mõned rajad sauna ja paadisilla juurde. Oligi kõik. Hein kasvas vabalt ja niitmata, kuid nagu saarel kasvavad väiksed puud ja põõsad, oli ka hein madal ja hõre. Sellist mandril ei kasva.
Samas kasvasid seal metsmaasikad, karikakrad ja mõned peenralilled, mida kellegi käsi sinna istutanud oli. Meie saarel olles, õitsesid tulbid ning kirsi- ja õunapuud. Nii et oli tunne nagu oleksime tulnud uude kevadesse, mis mujal juba mitu nädalat tagasi möödas (olime saarel 10. – 12. juunil). Tuulike ütles, et kuna Keril on alati paar kraadi jahedam kui mandril, siis toimubki kõik paarinädalase hilinemisega.
Arvasin, et sellisel väiksel saarel puhub tuul küll vahetpidamata. Aga seda üllatavam oli täielik tuulevaikus, mis saabus õhtuti ja vahel ka hommikul ning päeval. Valgus oli kõikjal. See helendas taevast, peegeldus veest ja suurtelt heledatelt kividelt. Minu armsaim aeg oli peale päikseloojangut. Siis muutus meri hõbedaseks ja taevas mähkus pehme roosa, hõbeda ja helesinise sumedusse.
Kummaline, et nii tillukesel saarel on nii palju hooneid. Enamus neist pärinevad nõukaajast nagu betoonteedki: tuletorn kõrvalhoonega, kinomaja, paadikuur, puukuur, saun, kaevumaja, elumaja, uus generaatorimaja ja ilmajaam. Lisaks asub saarel mälestusmärk Kaleva postilennukile ja kopteri maandusmisplats.
Üle pika aja võtsin kätte akvarellid. Tuli kohe maalipraktika tunne, selline ärevakstegev tuhin. Otsisin kaua motiivi ja sobivat kohta maalimiseks. Kuid kuna päeval oli kõikjal päike, väga palav ja varju väga vähe, siis maalisin toast õue. Majakas oli minu jaoks igavavõitu. Kuigi hullu saamislooga. Nimelt toodi kogu majaka materjal saarele, nagu ka kõigi teiste hoonete ehitamiseks vajaminev, paatidega kohale. Kuid tänapäeval on meil siiski mootorpaadid, ja see pole nii vaevarikas töö kui 1700 aastatel. Jätsin siiski selle väärika ehitise oma piltidelt välja ja maalisin hoopis väikest saunamaja, mis oli armsalt vildakas, Eesti kõige põhjapoolsem saun.
Järgmise pildi maalisin Keri sabaotsa kandis, kus rannas kivide vahel kasvas mingi ilus roosaõieline taim.
Saare merre keerduval kelmikal sabaotsal oli väikeste kivide keskel väga tore jalutada. Siin polnud tiire, kes meid rünnanud oleks. Kajakad polnud oma pesade kaitses sugugi nii kiivad. Istusime Tarieliga merd vaatama ja alles mõne aja pärast märkasime, et meie selja taga on ilus pilliroost kajakapesa koos ühe munaga nagu täiuslik ikebana. Hiilisime siis ruttu eemale.
Samal ajal kui mina maalisin, vaatasid teised saareelanikud merd, ajasid juttu, jalutasid omaette, lugesid, vaatasid kinomajas filmi (jaa, Keril on ka kino) või tegid süüa.
Nii et kui saarel valitses hinges vaid sulnis rahu ja õnn, siis nii sinna minek, kui sealt tulek osutusid omaette katsumusteks 😀 See on hetk enne merele minekut. Siin pildil on hetk, mil Tarieli ootab, millal hakkame kõik koos sööma viimast pühalikku sööki, Katariina supermaitsvaid pannkooke 🙂 Ja kannudes aurab otse Keri saare peenralt nopitud värske piparmünditee!
Samal ajal muutus väljas tuul üha tugevamaks ja lained vahusemaks. Ootasime peale pannkookide söömist, et ilm paraneks. Kuid seda ei juhtunud. Hakkas hoopis vihma sadama. Peep vaatas murelikult taevast ja merd ning nägin, et isegi temasugusele merekarule see ilm väga ei meeldinud. Lõpuks lõi ta käega ja ütles, et ei saa sellest ilmast sotti, kuid et läki siiski, vaja ju koju tagasi jõuda.
Oli ikka väga hea, et meil Tarieliga oli see esmane paadisõidukogemus olemas, sest kui see oleks olnud meie esimene mereületus, siis oleks see olnud veel hirmutavam 😀 Mina olin kogu meie armsa seltskonna poolt taas nii hoitud, et sain koha taas Peebu laia selja taha. Peep kamandas kõik inimesed paadi tagaosasse, sest ilmselt oli paat niiviisi rohkem tasakaalustatud.
Ja siis läks lahti – meie väike kummipaat, üheksa inimest pardal, hakkas lainetel hüplema nagu metsik hobune. Ikka laine peale üles ja suure hooga lainepõhja kukkudes, niimoodi liikusime me nüüd. Olin muretsenud, et süda läheb suurest loksumisest pahaks, kuid mingit loksumist ei olnud. Olid vaid laineratsu hüpped ja kukkumised ja löögid. Sõitsime lainega risti ja väiksema kiirusega kui minnes. Kuid tuul oli tunduvalt tugevam ja lisaks sellele peksis vihm meile näkku. Väga ruttu õppisin selgeks, et mul tuleb teha nagu Peep mu ees teeb. Kui tema püsti tõusis, tegin seda ka mina ja kui ta istus, siis järelikult oli kõige õigem samuti istuda. Mingil hetkel läks sõit veidi ladusamaks ka. Kuid ma tänasin siiski väga õnne kui me lõpuks vihmahalli Leppneeme sadamasse jõudsime 🙂
Emotsioonid olid võimsad, värvilised ja paljupildilised nagu postitusestki näha! Ja nii-nii tore, et saime lähemalt tuttavaks Tuulikese ja kogu Hooandja meeskonnaga ning muidugi Keri saare endaga.