Urvalind

Joonistan tasapisi edasi ka oma linnuikebana sarja. Läheb veidi konarlikult. Roosamiro oli suur õnnestumine ja see pilt särab juba tänu litsenseerimisele Bradley vihikukaanelgi, kuid järgmised kolm pole nii õnnestunud. Kuid arvan, et olen leidnud ka põhjuse. Roosamiro taust on tume ja lind kerkib seepärast kaunilt ja kirkalt esile. Seega proovin võibolla ka teiste piltide taustu muuta. Seda ma tavaliselt valmis piltidega kunagi ei tee, aga – It`s my party, and I cry if I want to …

Kuid praegu panen siia siiski urvalinnu pildi üles, et jääks verstapost blogisse alles.

Veidi lähemalt sellest linnukesest ka. Armas, justkui karmiinpunast sametmütsikest kandev urvalind (Carduelis flammea), elab Euraasias ja Põhja-Ameerikas ning on Eestis vaid läbirändaja ja talvine külaline. Ometi on talle just siin antud nii palju nimesid – kasesiisike, lepavarblane ja linalind. Ta on väga seltsiv ja tegutseb tihti salkadena. Linnu kohev sulerüü on hallikaspruun ja valkjas. Pildil oleval isalinnul on lisaks punasele „mütsile“ ka leegivärvi rinnaesine, mis emaslinnul puudub. Oma pesa punub ta tundras või mägimaastikul põõsastikku. Urvalinnu menüü on juba ta nimes kirjas – lisaks seemnetele ja putukatele sööb ta hea meelega kase- ja lepaurbi.