Mulle meeldisid väga need kaks nädalat, mis me veetsime oma Budapestis. Seal on väga palju väga ilusat arhitektuuri ja me tiirutasime seal linnas nii palju ringi kui jaksasime. Esimese nädala ilmad soosisid seda eriti, meie saabudes oli sooja lausa 31 kraadi.
Maja linna Pesti poolel, kus asus meie sealne kodu oli umbes 120-aastane.
Nautisin sealsed kõrgeid lagesid, rosettkaunistusi laes ja hubaselt sooja ning kriiksuvat kalasabaparketti. Meie sealses magamistoas oli väga pehme ja paks põrandavaip. Sellel on nii hea võimelda ja niisama kõndida, tunda et justkui vajud selle sisse.
Ja korteri perenaine Orsi, kes elas kohe meie vastaskorteris, oli vooditesse seadnud maailma pehmeimad padjad tekid ning voodiriided. Nii et tundus, justkui magaksime pilve sees. Mika just niimoodi ütleski.
Üldse oli Budapest justkui pehme pai nii kehale kui vaimule, sest see on ainus pealinn maailmas, kus leidub tervistavat termaalvett. Spa-sid on palju ja need asuvad ajaloolistes hoonetes, ehk need on seal olnud juba ammu. Mina hõljusin termaalvees, suikusin kuumaveevannides ja lõõgastusin sealsetes saunades lausa kahel korral. Tarieli oli kahjuks tõbine (nohu ja köha) ja nii ei õnnestunudki temal sellest veemõnust osa saada. Ka Mika ei olnud siis veel “hüljes” – hiljem Kreekas ta muutus selleks. Nii et ma lõõgastusin uhkes üksinduses ja kui ma esmakordselt sealt veest tõusin, siis Tarieli imestas ja ütles, et mu nahk nagu helendaks. Üldse ütles ta selle olevat nagu photoshopitud, ühtlane, sile ja siidine. Muudkui kippus mind silitama 😉 Ise tundsin ka, et nahk on väga pehme ja ütlane ning isegi mingid väiksed põletikulised punnid olid õlgadelt kadunud.
Kaks nädalat Budapestis olid mõnusad, saime nii puhata kui ka tööd teha. Järjest rohkem tekib tunne, et FOMO (Fear of missing out) hakkab kaduma ja asenduma JOMO`ga (Joy of missing out). Oli täiesti ok jäädagi vahel mitmeks päevaks oma Budapesti kodu seinte vahele ja käia vaid kõrval pagariäris head kohupiimakooki ostmas. Linn elas ja tuksles me ümber kogu aeg, aga me ise valisime, millal lasime end sellel kaasa haarata. Ma suutsin keskenduda – joonistada ja ka kiireid akvarelle teha. Hea rütm tekkis.
Siin veel mõned kohad ja hetked, mis mind Budapestis puudutasid.
Meile meeldisid need kaks nädalat Budapestis, teise nimega Vee Linnas. Oli väga armas olemine ja muidugi tahaks sinna tagasi, et veel ja veel selles imelises termaalvees kümmelda!