Uskumatu, et meie teisest reisist Mehhikosse on möödas juba aasta ja samas tundub nagu oleks möödunud palju rohkem aega. Sest selle aasta sisse on mahtunud nii palju, kaasaarvatud see, et meie Mehhiko pere käis Eestis külas. Dia de Muertose aeg Mehhikos oli minu jaoks nii oluline ja ma ei tahtnud mingi lühikese looga piirduda, sellepärast lükkus see kõik määramatuks ajaks edasi. Aga siin see nüüd lõpuks on – ühe minu SUURE unistuse täitumine! Kõik algas sellest, et istusime Tarieliga kord diivanil ja vaatasime teineteise kaisus Coco multikat. Läbi iluvalusate pisarate kinnitasime siis, et läheme Dia de Muertose ehk hingede ajal kindlasti Mehhikosse. Ja siis äkki juba läksimegi, aga esialgu mitte hingede ajal. Kuid kuna me leidsime sealt endale nii ruttu nii lähedased sõbrad, keda nagunii uuesti külastada tahtsime, siis plaanisimegi oma teise Mehhiko reisi koos USA külastusega just hingedeajale.
Kui istusime USA-s, San Antonios, lennukile, tervitas meid ülireipa häälega piloot Jorje Santana, kes juhatas meie rännaku sisse mehhikopärase rõõmu ja kergusega kuulutades: “Tere tulemast pardale! Siin räägib teie piloot, Jorje Santana, me lendame Mexico Citysse ja kui soovite maha minna, siis praegu on õige hetk seda öelda! Hahahahaaa!” Selline tervitus lõi igal juhul väga lõbusa ja vaba meeleolu. Just selliseks kujunes kogu meie teine reis juba armasaksaanud Mehhikosse, kus me nüüdseks kokku oleme veetnud pool aastat. 7-aastase Mika jaoks on see 1/14 elust ja ta ütleb ikka, et temas on Mehhiko verd.
Maadusime juba tuttavaks saanud Mexico Citys, mida mäed oma kaisus hoiavad ja suundusime Coyoacani, kus meid ootas airbnb. Juba eelmisel korral siin olles, olime elanud väga lahedas mehhiko käsitööd ja kunsti tulvil korteris ning kuna meile seal nii meeldis, siis pöördusime taas tolle korteri perenaise, ameeriklanna G. poole, et üürida sama korter. Perenaine muidugi rõõmustas ja ütles, et seda korterit tal küll enam pole, kuid selle asemel on tal meile veel parem pakkumine – majaosa Coyoacanis. Loomulikult nõustusime, sest Coyoacan on Mexico City üks lahedamaid linnaosasid. See, endine küla nimega “koiottide paik”, on nüüd Mehhiko pealinna ajalooline keskus. Wikipedia andmetel elasid siin kunagi tepanecid, kes liitusid hispaanlastega, et end asteekide eest kaitsa. Nii et 1521-1623 sai sellest Uus-Hispaania esimene pealinn. Coyoacani küla jäi Mexico Cityst sõltumatuks kuni 19. sajandini. Mexico City laienes 20. saj. keskel, võttes Coyoacani enda rüppe ja muutes selle linnalikumaks piirkonnaks. Kuid paljud siinsed majad, väljakud ja kitsad tänavad on tänaseni säilitanud oma vanaaegse paigutuse, oleku ja hõngu, mis teebki Coyoacani nii eriliseks. Samas kui olla vaid selles piirkonnas, ei saa Mexico City olemusest õiget muljet, sest Mehhiko pealinna vibe on hoopis teistsuguse rütmiga kui see ajalooline osa. Coyoacanis võib end kohati tunda nagu mõnes Euroopa vanalinnas, kui mitte keskenduda värvidele, mis on siin kirkamad ja kolonaalstiilis arhitektuurile.
Kui G. majja jõudsime, selgus, et see oli küll igati kena ja ruumikas ning asus vaikse tupiktänava lõpus, kuid selgus, et ka G. pere elab seal tihedalt meiega koos. Olime kuidagi kujutanud, et meil on eraldi korrus ja sissepääs, aga tegelikult olid meie kaks tuba pererahva tubade vahel ja kasutamiseks perega ühine köök. Nii et perenaine, tema abikaasa ja nende väike poeg olid meie uued kaaslased. Kõige kummalisem asja juures oli see, et G. ilmselt polnud oma abikaasat sellisest asjakorraldusest teavitanud, nii et meie esimene õhtu seal oli üsna veider. Aga G. mees osutus sõbralikuks mehhiklasest muusikuks, kes meid alati rõõmsalt tervitas. Nende väike poeg tahtis Mikaga mängida ja vahel see ka õnnestus, kuid ta oli Mika jaoks siiski liiga pisike. Jällegi – arvasin, et ma taolise vähese privaatsusega elukorraldusega me küll ei harju, kuid tegelikkuses harjusime. Tekkisid omad rutiinid. Meil oli pererahvast eraldi vannituba ja söögitegemise ajad said meil ka peagi paika. Nii et me ei seganud üksteist ka köögis. Vahepeal käis perekond ka mägedes või oma maakodus ning siis oli kogu maja meie päralt. Taas huvitav kogemus – sel reisil elasime nii USA-s kui Mehhikos teiste inimestega üsna tihedalt koos. Hiljem, Tulumis, oli meil muidugi privaatne korter.
Kui olime end sisse seadnud, siis hakkas meie Mehhiko pere kohe kultuuriprogrammi eest hoolitsema. Daniela juhtis kogu asja. Ta teadis, et tulime siia, et näha Dia de Muertose pidustusi ning ta pakkus meile kõikvõimalikke erinevaid tegevusi välja. Hiljem selgus, et tal oli meile lisaks veel kolmepäevane reis planeeritud ja nii ta ise, kui ka Mitzy ja Nash olid nendeks päevadeks end töölt vabaks võtnud. Ehk siis – nad kasutasid meiega koosolemiseks ära oma niigi lühikesest puhkuseajast kolm päeva. Mehhiklased saavad aastas kokku 1-2 nädalat puhkust. Nii et oli väga suuremeelne neist selline pühendumine meile. See kolmepäevane reis viis meid kolme eri paika Mexico Cityst väljaspool, aga sellest juba edaspidi.
Esialgu tutvustas Daniela meile Dia de Muertose aja üritusi pealinnas. Nagu meilgi on Halloweenist ja jõuludest saanud pikemaajaline sündmus, milleks valmistumine algab juba kuid varem, nii tähistatakse ka Mehhikos hingedeaega pikemalt kui need reaalsed kolm päeva. Mehhiko traditsiooni järgi pöörduvad 31. oktooberil laste hinged oma perekondade juurde tagasi, 1. november on kõigi pühakute päev ja 2. november kõigi hingede päev. Usutakse, et just siis pöörduvad kõik hinged üheks ööks tagasi oma kallite lähedaste juurde. Saabusime Mehhikosse 19. oktoobril ja juba 22. oktoobril sukeldusime koos siinsete sõprade Daniela, Leonora, Mitzy ja Nashiga Dia de Muertose ühe avaparaadi keskele. Olime nendega enne õhtust süües arutlenud surnute päeva tähenduse üle, et mida see nende perele tähendab. Mitzy ja Daniela seletasid, et nende jaoks on see vaikne peresisene püha. Nad on sel ajal kodus, olles valmistanud selleks puhuks oma surnud lähedastele elutoas altari ja seadnud sinna nende fotod koos lemmiktoitude, lillede ja küünaldega. Süüakse ühiselt ja vaikselt pühadetoitu ning see on nende perel pigem endassevaatamise aeg. Ka taolisel paraadil olevat nad esimest korda. Seda teadsime juba ise, et Hollywood ja James Bondi film on justkui võluväel need muerto paraadid ellu kutsunud, sest enne 2015. aastat, mil “Spectre“ Daniel Craigiga Bondi rollis, linastus, Mehhikos taolisi paraade polnud. Hollywood on võimas jõud – muudab isegi kultuuritraditsioone!
Niisiis paraad. Kuna õhtu alles saabus ja oli veel valge, siis avaldaski meile rohkem muljet see, mis paraadile eelnes. Saime näha ja pildistada kõikvõimalikes muerto-kostüümides mehhiklasi ja ka mõningaid turiste. Daniela lasi Mikale ja Leonorale ka muerto näomaalingud teha, nii et ka meie enda seas olid kaks caraverat, pealuud. Seda maalingut pakuti ka mulle, kui suurimale muerto fännile, kuid ma loobusin, sest tahtsin enne kui ise end kostümeerin, lihtsalt kõrvaltvaataja olla.
Siis me lihtsalt kõndisime ja ahmisime endasse nende kostüümide ja näomaalingute värve ja fantaasiat. Samas kui lastele pakkus suuremat elevust see, et rahva kohal õhus lendasid suhkruvatipilved, millest Daniela neile tükke püüdis ja pihku pistis. See tundus seal olevat normaalne tegevus, sest suhkruvatimüüjad ei pannud pahaks. Mind valdas seda kõike vaadates heaolu ja küllusliku õnne tunne. Sel õhtul siin on isegi õhk magus ja mu laps on õnnelik! Mida muud soovida!?
Siin on aga minu eye-candyd!
Paraad algas juba Mehhiko soojas pimeduses ja väga palju näha ei olnud, peale nende gruppide ja tegelaste, kes kandsid lampe, küünlaid või muid tulesid, sest tänavavalgustusest jäi kostüümide ja uhkete maalingute nägemiseks väheks. Aga lahe oli ikkagi selles möllus ja muusika keskel olla oma kallite sõpradega. Mitzy ja Nash, kelle töökohad asusid siin lähedal – me olime kuldse Vabaduse Ingli kuju juures, kesklinnas – tõid meile töö juurest toolid, et saaksime nendel seistes paremini paraadi jälgida. Lapsi, Mikat ja Leonorat, hoiti ka õlgadel.
Meie esimene surnute aja pidu oli väga meeleolukas. Koju läksime ülevas meeleolus ja röstitud maisi süües. Me olime tõesti siin Mehhikos, selle riigi kõige tähtsama püha ajal.
Vahepeal tegime tööd, jalutasime ümbruskonnas, sõime head Mehhiko toitu, leidsime oma kodu lähedal ühe üliodava taco-koha ja käisime oma armsas Frida pargis. Teel sinna leidsime ühe imelise pruunides toonides seinamaalingu, mille sisse Mika oma riietusega hästi sobitus.
Ja 27. oktoobril ootasid Pedrazad meid juba kella seitsmeks hommikul enda juurde koju, et sõita Mexico Cityst umbes 200 km asuvasse linna nimega Zacatlán. Daniela sõnul olevat seal rohkem ehedust, kui pealinnas.
Hiljem kohapeal olles, saime veel teada, et linnal on ka pikem nimi, mis kõlab eriti lahedalt – Zacatlán de las Mazanas (Õunte Zacatlán). Nagu nimigi ütleb on piirkond tuntud oma õunte ja nendest siidri tootmise poolest.
Zacatlánis oli ka esimene Ladina-Ameerika kellatehas ning linn kuulub algatusse nimega Pueblos Mágicos ehk Maaglised Linnad. See tiitel peaks suurendama turismi erilistesse Mehhiko linnadesse. Olime oma eelmisel reisil külastanud veel üht sellesse programmi kuuluvat linna, San Christobal de las Casas, ja ka see oli väga-väga kaunis linn mägedes. Zacatlán tõesti oli imeline linn ja seal oli mida nautida. Kindlasti oleks seal olnud vaatamist veel ja veel. Aga meie sõbrad olid plaaninud korraliku ringreisi ning meid ootasid veel kaks linna. Aga need mõned tunnid, mil me Zacatlánis olime, lummasid mind.
Esiteks sõime hommikust, varavalges sõitma asudes olime vaid veidi linnupetet võtnud, imekauni vaatega söögikohas. Umbes 76 000 elanikuga Zacatláni linn asus sügava ja järsu oru servadel, selle nõlvadel kasvas mets ja eemal langes alla juga. Vaade oli lihtsalt rabav ning oli ülilahe sellises kohas hommikust süüa. Koos toiduga saada ka hingele kosutust.
Mehhiklased söövad hommikuks umbes samu asju, mida lõunaks ja õhtuks. Nii et nemad sõid suppi ja tacosid, meie valisime pannkoogid ja kohvi. Ning seejärel suundusime imetlema kümnete meetrite pikkust mosaiikmüüri, mis on üks uuemaid ja uhkemaid vaatamisväärsusi selles linnas. See tuhandetest keraamilistest ja klaasist kildudest mosaiiksein on 90 meetrit pikk ja jutustab Zacatláni lugu.
Zacátlani inn asutati 1714. aastal ja tähistas oma 300. juubelit 2014. aastal. Kunstnik Mary Carmen Olveral tekkis idee kinkida linnale selle puhul mastaapne kunstiteos. Mosiiksein valmis 2014 – 2016 aastatel. Vastutavaks kunstnikuks oli ka Trish Metzener-Lynch, kes seadis kokku erinevad pildid ning juhendas paljusid töös osalevaid kunstnikke, kohalikke käsitöölisi ja linnaelanikke, kes kõik selle hiigelteose valmimisele kaasa aitasid.
Hiigelmosaiik koosneb kolmest osast: esimene on pühendatud piiblilugudele, teine peamine linna ajaloole ja eripärale ning kolmas Mehhiko juurtele, esivanematele ja jumalatele. Kõndisime mööda seda tuhandetes värvides kilgendavat, päikeses säravat ja nii paljusid lugusid jutustavat mosaiikmüüri ja see tunne oli lihtsalt imeline!
Kui värviline, kui rõõmus ja kaunis on maailm, kui soojalt paistab päike, kui hästi maitseb see šokolaadimuffin, mis me kaasa ostsime ja kui fantastilised inimesed me oleme endale siin leidnud, kes tutvustavad siin meile seda kõike! See tunne mis mind seal haaras, see ajahetk oli üks minu tipphetki selle reisi jooksul.
Peale selle ilusa seina oli mosaiike puistatud üle kogu linna ja Zacátlan jääbki minu mõttesse kui mosaiigikildudest kokkuseatud linn. Oleks tõesti huvitav teada, kui mitmed tuhandeid keraamilisi kilde seal seinale seatud on. Need kaks järgmist teost on leitud mujalt Zacátlani linnast ja selliseid kauneid teoses kohtas seal igal sammul.
Järgmine unustamatu tunne valdas mind Zacatláni surnuaial. Sain astuda otse traditsioonide südamesse. Daniela rääkis meile enne, et maakohtades on kõik tavad ja elu ehedam kui Mexico Citys. Igal juhul ma tundsin, et mul jalad rohkem nagu hõljuvad maa kohal, kui puudutavad selle pinda. See oli veidi sürreaalne tunne – näha tõeliselt seda, millest nii palju lugenud ja uurinud olen. Surnuaia väravas valvasid mustad kujud, surnud hinged – mees sombreeroga, naine põlvitamas ja koer saba liputamas, kõigil näod naerused. Koju tulemises heldinud näod. Ja ende ümber maapinda katmas miljonid tillukesed peiulille õie kroonlehed.
Kellegi sõrmed olid neid Mehhiko surnutepäeva kõige olulisema lille, cempasuchil`i, õisi peenteks õieebemeteks harutanud ja nendest siis maapinnale pikki helendavaid teeradu puistanud. Need erkoranžid õied, mis alati mu setu vanaema aias õitsesid, helendasid, lõhnasid ja juhatasid siin lahkunud hingedele teed tagasi elavate juurde.
Kogu surnuaed oli asjalikult toimetavaid kohalikke täis, haudade ja hauakambrite vahel oli maas suuri ja väikseid calaverasid, pealuid, ning osadest kokkupanemist ootavad skeletid. Kõikjal kumasid pidulikult hiigelsuured kuhjad peiulilli.
Perekonna hauakambrites seati üles värvilisi papel picadosid, paberlõikeid, ja lähedaste raamitud fotosid. Seal leidus ka toitu, küünlaid ja ringisebivaid lapsi ning koeri. Selles kalmistu pidulikus ettevalmistamises oli midagi nii elurõõmsat ja vaba, üldse mitte sünget ja kurba, et ma tõesti tundsin, kui hea on elada!
Ja kui hea on, et kõik need inimesed, kes on surnud, pole justkui nii lootuseltult kadunud. Et nad on siinsamas liikvel ja alati meiega ning me saame koos nendega tähistada surnutepäeva. Siin surnuaial polnud vale rõõmus olla!
Zacatlán de las Manzanast sõitsime ööbimiseks Tomatláni – õunte juurest tomatite juurde 🙂 Ma sellel pikemalt ei peatu, sest keskendun siin vaid Dia de Muertose sündmustele. Pika postituse meie teisest Mehhiko reisist tegi Tarieli.
Õhtul sõitsime veel lähedalasuvasse Chignahuapani, et võtta osas vee peal toimuvast etendusest. Riietusime soojalt ja Mika sai kanda oma uut Mexico City turult ostetud pontšot.
Etendus oli osa surnuteaja programmist ja järve äärde liikusime pühalik-pidulikus ja vaikses rongkäigus, kõigil osalistel, ka meil, käes topside sees põlevad küünlad. Oli kaunis!
Enne olime imetlenud linna peaväljaku lähedale tehtud peentest värvilistest kividest mandalaid, mis kujutasid Mehhiko mütoloogilisi tegelasi ja jumalaid. Nüüd need pildid elustusid veepinnale ehitatud laval. Lava keskel seisis püramiid, mille ümber kogu tants ja laul keerles. Palju me aru ei saanud, sest kogu lugu käis hispaania keeles, aga põnev oli siiski. Peagi hakkas sadama peent uduvihma ja mina, olles pannud endale selga kõik olemasolevad riided, külmetasin ikkagi 😀 Olime mägedes ja siin langes öösel temperatuur 10-12 kraadini. Daniela kogus peagi seltskonna kokku ja me hakkasime minema. Kuid samal hetkel saigi ka etendus juba läbi ja taevast lõhestasid raketiplahvatused. Koduteel joodeti mulle punšet, mida siin igal nurgal müüdi ja mis on kohalik tulikuum puuviljajook. Väga maitsev ja tõesti – sain sooja kehasse tagasi.
Järgmisel päeval sõitsime Atlixco linna. Selleks laskusime muudkui mägedest alla ja jõudsime taas sooja kliimasse. Sealne maastik oli väga maaliline, kõikjal mäed, kaljud ning peagi nägime ka hiiglaslikku vulkaani. Popocatépetl on kõrguselt (5393 m) teine tipp Mehhikos ja see on aktiivne vulkaan. Popocatépetli, tõlkes Suitseva Mäe, aktiivsus suurenes 1991. aastal ja alates 1993. aastast on selle kraatrist eraldunud suitsu. Mehhiklased rääkisid, et vulkaan purskab tasapisi magmat ka, kuid selles pole midagi ohtlikku. OK, ma tean, et ikka kaldusin Dia de Muertose teemast kõrvale, aga tegevvulkaani oma silmaga näha oli igatahes samavõrd põnev. Eriti lahe oli tutvustada vulkaani oma lapsele. Mika kuulas ja vaatas, silmad suured nii huvist, kui ka hirmust. Tõttasimegi talle seletama, et miskit ohtliku vulkaan, mida hellitavalt ka El Popoks kutsutakse, endast ei kujuta.
Sõitsime pikka aega, aga ikka tundus, et vulkaani suhtes pole me nagu paigast liikunudki. See oli muidugi silmapete ja me jõudsime peagi ilusti Atlixco kuuma pärastlõunasse. Seadsime end hotellis sisse (juba teine hotell reisi jooksul ja me Mehhiko pere keeldus igasugustest meiepoolsetest tungivatest pakkumistest, et meie maksaks). Noh, õnneks siin saan juba update teha, sest nüüd oleme saanud vähemalt osale oma Mehhiko perest Eestis välja teha ja siinseid vaatamisväärsusi näidata. Nii et veidi parem tunne on.
Kui Zacatlán oli ümber oru paiknev linn, siis Atlixco linn oli end keerutanud ümber järsu mäetipu, mille otsas kõrgus kirik. Kogu Atlixco linn oli uhkes surnutepäeva ehtes.
Kõikjal oli palju peiulilledest dekoratsioone, küünlaid ja linna keskväljalikul kõrgusid hiiglaslikud papjeemašeest luukereskulptuurid.
Mulle meeldis siin, mu keha lõdvestus selles rammestavas kuumuses taas. Mägedes olin olnud ilu ja karguse lummusest rohkem pingul, kuid siin sain enda taas lõdvaks lasta ja lihtsalt hõljuda selles pehmes õhus. Selles linnas sõin ka ühe maitsvaima pastaroa kogu reisi jooksul.
Ja õhtul tagasi hotelli jalutades, kutsus ühe juuksuriäri perenaine lihtsalt emotsiooni ajel meie tüdrukud, Mika ja Leonora, sisse ning pakkus, et teeb neile muerto näomaalingud. Tegigi ja keeldus tasust, kuigi seda pakkusime.
Järgmisel hommikul imetlesime hotelli hiiglaslikus parkas kõige suuremaid ja keerulisemaid surnutepäeva ofrendasid, altareid. Väga huvitav oli jälgida lähedalt nende valmistamise üksikasju ja materjale.
Seejärel läksime hommikust sööma, mida pakuti siin hotellis Mehhikole ebatavaliselt, buffee vormis. Siis ronisime mäkke ja siis hakkaski päev õhtusse kalduma.
Atlicxo on Mexico Cityst 150 km kaugusel, nii et mehhiklased ütlesid, et tagasisõit kestab umbes kaks tundi. Tegelikkuses aga sõitsime koju umbes viis tundi. Teel oli väga palju ummikuid, aga üldiselt ongi Mehhikos nii, et kuigi ennustatav sõiduaeg ei tohiks olla nii pikk, siis reaalsuses tuleb varuda aega. Noooh, igal juhul polnud meil miskit muret, kuna olime kaasreisijad. Meie auto roolis oli pereisa Alfredo, teist autot juhtis Mitzy. Väsinud ja muljetest tulvil olime muidugi kõik. Ka teel tagasi nägime palju huvitavat. Näiteks nägime suuri peiulillepõlde, kus inimesed hämarduvas õhtus sirpidega lopsakaid lillesülemeid lõikasid ja need siis saadudena põlluveerele seadsid.
Sealt laaditi lilled autokastidesse ja nii vurasid tohutud oranžid ja tumepunased lillekuhjad Mexico City turgudele. See oli meile eriskummaline vaatepilt, sest Eestis veeti meie lapsepõlves selliselt vaid heina. Lisaks peiulilledele, tutvusime just Atlicxo altaritel ühe uhke justkui tulipunasest sametist lillega. Mehhikos tuntaksegi teda sametlille või lõvikäpana, mis annab väga täpselt tema olemust edasi. Ladinakeelne nimetus on tal Celosia argentea var. cristata, Eestis nimetatakse teda Madal mältashari. Kuid Eestis ma olen seda õit vaid paaril korral näinud, sest ta on haruldane ja meie laiuskraadil kallis lill. Mehhikos laaditi need uhkelt kumavad sametised lõvikäpad samasuguselt lillekoormatesse kui peiulilledki. Oh, külluslik ilu! Nii et teel tagasi mõtlesin lilledele, lahkunud hingedele ja sõnad seadsid end mu peas kaheks haikuks. Mexico Citysse jõudes olime väsinud, kuid väga õnnelikud! Me olime näinud Mehhikot väljaspool suurt linna. Aitäh, kallid, et te meid sellisele reisile viisite!
29. oktoober jõudsime tagasi pealinna, 30. okt. puhkasime ja 31. oktoobril, mida Mehhikos peetakse laste hingede tagasipöördumise päevaks, riietasime end oma väikse perega pidulikesse muerto rüüdesse. See oli olnud algusest peale üks minu unistus ja soov – kostümeerida end lahkunud hingeks, teha fotoshoot ja kõndida siis teiste omataoliste keskel.
Valisime kuupäeva huupi, kuna ei keegi meie mehhiko sõpradest, ega ka meie airbnb perenaine, ei teadnud kuna ja kus “pidu” toimub. Kõige rohkem soovisime, et Mika saaks komme jagada ja vastu võtta, sellest kombest olime ise lugenud. Mehhikos ei käida mitte ukselt uksele, vaid jagatakse ja saadakse vastu komme ja maiustusi tänaval. Kuid enne veel oli vaja valgust püüda ja fotosessioon ära teha. Mehhikos on seda nii lihtne korraldada. Ilusaid taustu leidub igal pool. Iga värvilise maja sein on nagu fotostuudio. Olin sellise koobaltsinise, just sama tooni on ka Frida maja sein, leidnud üsna meie Coyoacani kodu lähedalt, nii et suundusime sinna. Kõik, mis meil seljas oli – riided, lilled, kübarad ja paelad – lõid särama.
Mika kleidi ostsime turult nagu ka Tarieli uhke kübara, mina leidsin oma voogava roosa seeliku ühest tillukesest kasutatud riiete poest, selliseid poode on siinmail vähe.
Lilled ja kotitäie komme tõi Tarieli samuti turult. Kuna Coyoacani keskväljakule suundudes, läks tee meie armsast Frida pargist mööda, siis muidugi astusime ka sinna sisse ja tegime pilte juba tuttavas sammaskäigus ja Frida kuju juures.
Ja siis me jõudsimegi kohale ning oh õnne, siin ootas meid surnute aja kõrghetk. Kogu väljak, mis meie ees avanes, oli tihedalt kostümmeritud, näomaalinguid ja maske kandvat rahvast ning lapsi täis. Noh, ma võin öelda, et minu jaoks oligi see meie muerto aja kulminatsioon, sest olime end temaatiliselt riietanud ja ma tundsin end tõesti osana surnute päeva pidustustest! ÜLILAHE! Ja kui arvad, et enam lahedamaks minna ei saa, siis ulatab üks väike ämblikmehe kostüümis poiss Mikale kommi, ja Mika annab kommi talle vastu. Ning kui ma näen, KUI õnnelik on Mika, siis paisub minu süda veel suuremast õnnest! Tol õhtul klappis kõik ja kõik läks nii nagu soovisime – isegi paremini!
Jalutasime soojas, paitava õhuga õhtus, kesk pidutsevat Coyoacani ja lihtsalt nautisime. Kerge tuul pani tantsima õrnad ja värvilised papel picado paberlõiked ja keerutas üksikuid sügislehti meie jalgade ümber. Ning me rääkisime Tarieliga taas, kui imeline oleks sellises kliimas elada. Kliimas, kus mitte ainult päike ja õhk pole soe, vaid ka inimesed. Mehhiklased tõesti oskavad pidutseda ja elust rõõmu tunda. Kõik olid lahked, naerused ja mängulised. Mika sai oma roosa calavera, pealuukujulise andamite kogumise anuma komme täis, ja oli ülirahul.
Meie Tarieliga kogusime muljeid meeltesse. Lahe oli vaadata USA-st tuleva Halloweeni ja Mehhiko Muertose segunemist. Märkasin, et ma olen üks väheseid, kes on end vana kombe kohaselt mehhikopärastesse rõivastanud ja elavaid lilli juustesse kinnitanud. Sest enamus inimesi siin oli tavariietes ja kandis lihtsalt näomaalingut või vilkuvate tulede, kunstlillede ja pealuudega kaunistatud peavõrusid. Lapsed olid rohkem Pixari kangelasteks kostümeeritud. Mitmed lapsed ja ka täiskasvanud kandsid Coco multika särki või olid end peategelaseks, Migueliks, kostümeerinud. See näitas, et mehhiklased on nende traditsioonidest inspireeritud multifilmi omaks võtnud. Mida on väga hea teada, sest multikas on tõesti üks hingepuudutavamaid nii pildikeele kui muusika poolest. Kuid leidus ka suuri gruppe, kes olid end pealaest jalatallani mingiks tegelaseks muutnud, ehk isegi muusikaga varustanud (pilte neist leiate Tarieli postitusest). Meie juurde astus fotograaf ja palus luba meie pere pildistada. Hiljem rääkis ta meile, et tuleb USA-st ja teeb fotoreportaaži maailma globaliseerumisest, just sellest, mida enne märkasime – Halloween on jõudnud Mehhikosse ja Muerto Ameerikasse ning ka mujale maailma. Mitu korda peatasid mind vanemad mehhiklannad, kes kiitsid mu rõivaid ja lilli mu juustes. Küllap ma meenutasingi neile seda vanemat surnute aja traditsiooni. Ah, kui ilus õhtu see oli!!!
Järgmisel päeval, 1. novembril, käisime kesklinnas. Külastasime üht muerto-teemalist kunstinäitust, kus olid mõned väga muljetavaldavad graafilised tööd.
Seejärel lainetasime koos rahvamurruga, kes kõik olid linna peaväljakule kogunenud. Bondi filmis toimuski see kuulus muerto paraad just sellel väljakul.
2. novembril käisime Danielaga Mehhiko kunstiakadeemia aias, kus toimus suur surnute aja laat. Seal tantsiti, mängiti ja toimus suur disainilaat ning muidugi oli kõikjal muerto altareid.
4. novebril külastasime Mexico City hiiglaslikku lilleturgu. Olime väga rahul, et Daniela seda paika meile soovitas.
Surnute aja lõpetas sel samal päeval toimunud suur paraad, mida kolmekesi vaatama läksime ja seekord ostsime ise tabureti, et midagi näha, sest rahvamurd oli massiivne. Paraad meile väga muljet ei avaldanud, kuid see võis olla juba ka muljete üleküllusest tingitud.
Kokkuvõtteks olen niiiiiiiii õnnelik ja rahul, et üks suur unistus mu elus täitus ja tore oli seda aastatagust reisi teiega ka jagada. Tunne on nagu oleksime alles äsja Mehhikost tulnud. Ilmselt on selline tunne ka sellepärast, et meie kallid Mehhiko sõbrad olid alles siin. Uute kohtumisteni ja elagu Dia de Muertos!
