Ho Chi Minh!

Oleme nĂŒĂŒd juba peaaegu kolm nĂ€dalat 9 miljoni elanikuga Ho Chi Minhi ĂŒhes moodsas linnaosas elanud ja hĂ”ljume siin vaikselt oma mullis – vĂ€ga mĂ”nus on! Meil on nagu ikka tekkinud oma töörĂŒtm ja Mikal oma mĂ€ngu ja meiega olemise rĂŒtm. Ta on lugemises vĂ€ga tubli ja see aitab meid palju, sest tal on raamatuga huvitav. Praegu loeb ta kĂ”ige meelsamini Miki Hiire koomikseid ja trĂŒkitĂ€htede asemel kirjatĂ€hti.

Üks eriline pĂ€ev, mil sudu oli vĂ€hem ja Ho Chi Minh silmapiirini selgelt nĂ€ha.

Nagu ikka teeme kodus sĂŒĂŒa ja vahel kĂ€ime vĂ€ljas söömas. Toit on siin supermaitsev, hinnad umbes samad, mis Eestis vĂ”i veidi odavamad. KĂ”ik asjad, mis lauda tuuakse on imeilusasti taldrikutele seatud ja kaunistatud, kord oli toidu kĂ”rvale asetatud lootoseĂ”is. Nii et siin sööme tĂ”esti ka silmadega. Pakutakse igat sorti liha ning mereande ja ma ei ole eluski nii palju krevette söönud.

Imemaitsev sushi industriaalhoone ĂŒhes restoranis 


 kust avanes, 


 vaade Ho Chi Minh`i kuulsale jalakÀiate tÀnavale.

Ning siis juuakse siin palju vett. TĂ€na just arutasime Tarieliga kui palju vett joob terve Ho Chi Minh ĂŒhe pĂ€evaga Ă€ra. 9 miljonit inimest joob ĂŒhe pĂ€evaga Ă€ra vĂ€hemalt 9 miljonit liitrit vett. Ilm on siin palav, ei pea ilmaĂ€ppi vaatamagi – kogu aeg on 35 kraadi sooja ja sademeid 0. Me oleme siin olnud juba ĂŒle kahe nĂ€dala ja siiani pole tilkagi sadanud, erinevalt taas Kuala Lumpurist, kus sadas pea iga pĂ€ev.

PÀike paistab iga pÀev!

Lisaks veele juuakse palju magusaid jooke ja kĂ”iksuguseid elektrolĂŒĂŒtidega jooke. Mullivett ei ole, seda leidsime vaid ĂŒhes gurmeepoes ja mulle oli selles napilt. Nii et igatseme seda tunnet, mis tekib kui Eesti mullivett jood – korraks lööb hinge kinni. Muid asju nii vĂ€ga ei igatsegi veel. Hapukoor ja hommikuputrude erinevad helbed on muidugi klassika, mida igatseme. Ahjaa, head juustu tahaks ka. Siin on juust vĂ€ga kallis ja keskmise hinnaga juustu, mida meie ostame, pannakse Eestis vaid burgeri vahele. Teate kĂŒll, selline juust, mille iga leht on eraldi kiletatud ja mida sĂ”ime isukalt 90ndatel 😀 Aga nĂŒĂŒd see tundub kuidagi liiga keemiline. Kuid just ĂŒhel pĂ€eval mĂ”tlesin, et me oleme sellise nomaadieluga saanud juurde justkui mingi ĂŒlitundliku meele, mis igal maal oma lemmikud maitsed leiab ja siis Eestisse naastes, saame kĂ”ik need kodused turvalised maitsed enda jaoks justkui taasavastada.

NĂ€iteks juba ootame Kuala Lumpurisse naasmist (just sealt stardime kevadel taas Eestisse), et neid superhĂ€id rosinakuleid sĂŒĂŒa. Me sĂ”ime neid vist kĂŒmme pakki Ă€ra.

Mitmetel pÀevadel töötame jÀrjest kodus ja ujume vahelduseks vaid oma maja basseinis.

Meie maja bassein.

MÔnedel pÀevadel kÀime linna avastamas ja teisipÀeviti ja neljapÀeviti on Mikal siin tantsutrenn. Selle koha leidsime kohe siiajÔudmise alguses ja see on nii tore, sest Mikale nii meeldib tantsida ja seal saab ka koos teiste omavanuste lastega olla.

Mika Ă”pib uut tantsu. Ta on seal tantsutrennis ka suht imetlusobjekt oma heleda naha ja silmadega. Ikka tahetakse temaga koos pilti teha jne. NĂŒĂŒd ollakse temaga juba rohkem harjunud.

Ja meie saame Tarieliga tunnikese kahekesi olla, mis on ka nii vajalik. Ja selline rutiin loob koduse ja turvalise tunde nii lapsele kui meile. Kuulumise tunne on vist selle nimi.

Just a two of us.

Nagu juba öeldud, elame maja kĂ”ige kĂ”rgemal korrusel, nr 49. Kui elad nii kĂ”rgel, nagu oleme kogenud, pole enam tegelikult vĂ€ga vahet, kas 30, 40 vĂ”i 60. Enam ei taju seda kĂ”rgust, vaade on nagunii hea ja avar ja tunned ennast linnuna, kes kĂ”ike nĂ€eb 🙂 Üllatav on aga see kui kĂ”rgele linna helid tĂ”usevad. Varem arvasin, et sellisel kĂ”rgusel on juba ĂŒsna vaikne, akende kvaliteedist hoolimata. Kuid see pole nii. Siin on umbes samasugused aknad nagu Mehhikos, ĂŒhekordse paketiga ja mitte eriti tihedad, ja siia kostab tĂ€navamĂŒra ĂŒsna korralikult. Kujutan ette kui vali see alumistel korrustel on. Liiklus on siin vĂ€ga tihe ja tundub, et see ei katke iial. Me pole pĂ€ris öösel, kl 2-5 ajal ĂŒleval olnud, kuid kogu ĂŒlejÀÀnud aja kĂ€ib non-stop liiklemine. PĂ”hiliseks liiklusvahendiks on rollerid, mida on tĂ€navatel kordades rohkem kui autosid.

Rollerirahvas. Kesklinnas on vĂ€ga tihe liikulus ja suur mĂŒra, kui tahad midagi öelda, siis tuleb ikka korralikult karjuda.

Meie maja asub piirkonnas nimega Vinhomes Central Park, selle arenduse juurde, mille rajas Vietnami suurkomapnii, Vihomes. See on nagu linn linnas – sellesse suurde ja luksuslikku (ĂŒmberringi tundub linn kaootilisem, muidugi me pole kĂ”ikjal kĂ€inud) kompleksi kuuluvad seitseteist 49-korruselist maja, igaĂŒks kannab eri numbrit. Vaid meie maja on veidi suurem ja nimega Landmark Plus. KĂ”ige kĂ”rgem hoone selles kompleksis on Landmark 81, mis on Vietnami kĂ”rgeim ja kogu Aasia kĂ”rgusel teine hoone nagu eelmises postituse juba mĂ€rkisin. Kohe selle uhke ehitise juurest algab ka promenaadi osa, Vihomes`i suur pluss on kaunis vaade Saigoni jĂ”ele, mille ÀÀrde need kaunid kvartalid ehitatud on.

Vaade Vincomi Central Parkile

Promenaad koosneb rohealadest ja eri stiilis ning fuktsiooniga pargi osadest. Siin on palju sportimisvĂ”imalusi, vaateplatvormid, Jaapani aiake, vĂ€ike golfivĂ€ljak jne. Inimesi on siin igal Ă”htul vĂ€ga palju, eriti muidugi nĂ€dalavahetustel, kui siin peetakse piknikke ja lastesĂŒnnipĂ€evi, tantsitakse ning lennutatakse tuulelohesid. On ikka uhke vaatepilt kĂŒll kui lohed pilvelĂ”hkujate vahel kĂ”rgel-kĂ”rgel taevas hĂ”ljuvad.

Veidi tekkis meil siin ka Stroomi ranna tunnet, kui ninna tungis ĆĄaĆĄlĂ”ki lĂ”hn 🙂 Grillialad on paigutatud eraldi majakestesse, kus lisaks grillile on ka voolav vesi ja kraanikauss, nii et need on nagu vĂ€iksed vĂ€liköögid. Inimesed kogunevad siia just seetĂ”ttu, et Ho Chi Minh pole parkide ja rohealade osas eriti rikas ning siin on vaiksem ja vĂ€hem liiklust kui mujal linnas. Sellesse kompleksi kuulub ka tĂ€iesti eraldatud villade osa (kokku 87 villat). See on vÔÔrastele suletud ala, kuhu pÀÀsevad vaid villade elanikud ja seal on tĂ”esti kaunis ning veelgi rahulikum ja privaatsem. On huvitav kujutada end elamas kahekorruselises villas otse 81-korruselise kĂ”rghoone kĂ”rval, sest torn seisab otse selle “kĂŒlakese” kĂ”rval.

Meie siinse airbnb juures on esmakordne ja lahe see, et hinna sees (50 eurot 1 öö) on ka koristus- ja kĂ€terĂ€ttide vahetamise teenus. Muidu oleme eri kohtades elades ikka ise koristanud ja voodipesu ning kĂ€terĂ€tte ise pesnud, aga siin palun vĂ€ga – nimeta pĂ€ev ja kellaaeg ning koristusbrigaad on kokkulepitud ajal ukse taga. VĂ€ga professionaalne meeskond – kaks noormeest ja ĂŒks neiu. Noormehed vahetavad 1-2-3 voodipesu Ă€ra ja laovad puhtad kĂ€terĂ€tid voodile riita. Neiu peseb seni tualette (meil on siin kaks vannituba) ja pĂ”randaid. Noormehed vahetavad prĂŒgikotte, vĂ”tavad mööblilt tolmu ja ĂŒks noormees peseb kĂ”ik nĂ”ud ĂŒle, olgugi, et me alati peseme need enne nende tulekut Ă€ra 😀 Nad töötavad sĂ”bralikult naeratades ja vĂ€ga vaikselt. Kogu töö on tehtud 30 minutiga. No sellise eluga vĂ”ib tĂ”esti Ă€ra harjuda! VĂ”ibolla veidi tuli sellest ka meie otsus jÀÀda siia veel nĂ€dalaks ajaks, kuigi muidu oli plaanis varem edasi liikuda.

Korrastatud Mika tuba.

Vietnamlased on rollerirahvas. Ho Chi Minhi`s on arvuliselt kindlasti rohkem rollereid kui autosid. Sellest annab kinnitust tĂ€navapilt, aga ka see, et siin on olemas nn rollerimood. Mitmes kohas oleme nĂ€inud tĂ€naval vĂ”i poes mĂŒĂŒdavat spetsiaalset rollerivarustust, alustades kiivritega ning tuulekindlate hĂ”lmikseelikute ja -mantlitega ja lĂ”petades edevate sĂ”rmkinnastega. Vietnamlased on alati stiilsed.

SÔrmkindad, tuulekindlad seelikud ja -peakatted.
Rollerikiivreid on igat sorti ja vÀrvi.

Siin linnas pole ma nĂ€inud maitsetult rĂ”ivastuvaid inimesi. Jah, vĂ”ibolla on nad lihtsalt riides, kuid mitte kunagi maitsetult ja enamus inimesi kannab moodsaid ja hĂ€stiistuvaid rĂ”ivaid. Eelmises postituses juba veidi mainisin ka, et naised kannavad kergeid ja kauneid kleite ning vahel tuhisevad mööda Ă”hulistes seelikutes, stiilsetes jakkides ja siidsallidega daamid rolleritel. Roller pole siin kindlasti asi, mis segaks minemast Ă”htukleidis banketile vĂ”i teatrietendusele. See on lihtsalt transpordivahend ja keegi ei karda end seal mÀÀrida vĂ”i seda et lehviv sall, seelikusaba vĂ”i pĂŒksiviik kuskile vahele jÀÀks.

Eriti efektne kiiver elegantsele kandjale.

Lisaks sellele veetakse rolleritega erinevaid asju alates toolidest, veepudeliplokkidest, redelitest ja lĂ”petades inimestega. Jah, siinne taksoapp Grab, pakub autode kĂ”rval ka rolleri varianti. Tellid rolleri ja see tuleb sulle jĂ€rgi. Juht annab Sulle Grabi logoga kiivri ja minek. Kui tuttavad inimesed ja pered sĂ”idavad ĂŒksteisest kinni hoides ja tihedalt koos rolleril istudes, siis tellitud rolleri puhul istuvad inimesed juhist eemal ja ei hoiagi vĂ€ga kuskilt kinni. MĂ”ni nĂ€pib isegi telefoni ja mĂ”ni eriti peen daam sĂ”idab nagu vanasti naised ratsutasid, istudes rolleri tagaosal kĂŒljetsi, jalad koos vĂ”i ĂŒle pĂ”lve. Eriti avaldab mulle aga muljet hiiglaslike lilleseadete (vahel postamendile kinnitatud) ning lillebukettide vedamine rolleritega. Rolleri kiirus on pĂ€ris suur ja need kaunid Ă”ied, oksad ja kiled, saavad ikka korralikult rĂ€sida, kuid tundub, et kĂ”ik toimib. Kogu siinse liikluse kohta vĂ”iks nii öelda – kĂ”ik toimib, kuigi see tundub kohati ĂŒsna vĂ”imatuna. Oleme nĂ€inud selle aja jooksul nii palju rollereid ja autosid nende vahel, et minu loogika jĂ€rgi, oleksime pidanud juba ka mĂ”nd avariid vĂ”i kukkumist nĂ€gema. Aga Ă”nneks pole nĂ€inud. Ok, ĂŒhel juhil lendas plĂ€tu jalast ja mĂ”ne aja pĂ€rast teine, aga see on nii vĂ€ike kadu.

Selliste lillepostamentidega sĂ”idetakse siin palju ringi. Tavaliselt on need mĂ”elud mĂ”ne ĂŒrituse kaunistuseks.

Veel ĂŒks nupuke rĂ”ivamoest. Vietnamlased kannavad Ă”ues pidĆŸaamasid. Enamasti naised ning enamasti on need atlas-siidist. Ilmselt taas ĂŒks selle maailma paiga eripĂ€ra, sest siidine riie on jahe ja kuumal pĂ€eval keha vastas mĂ”nus. Arutasime Tarieliga, et selle rĂ”ivastuse toomine tĂ€navapilti vĂ”is vĂ€lja nĂ€ha umbes nii, et ĂŒks tĂŒĂŒp lihtsalt tuli oma pidĆŸaamas Ă”ue ning sai aru kui mĂ”nus see on. Kogu keha on tervava pĂ€ikse eest kaetud ning siis hakkasid teised ta eeskuju jĂ€rgima. VĂ€ga cool igal juhul nĂ€eb see vĂ€lja.

Inimeste rÔivad on stiilsed, kerged ja mugavad.

Ho Chi Minhi`s on palju kitsaid maju, ei tea kas sellel on mingi kliimaga seotud pĂ”hjus vms. Kreekas nĂ€gime ka kitsaid maju ja peaaegu kĂ”igil majadel olid markiisid, pĂ€ikese kaitseks. Aga Kreeka majad olid teistpidid kitsad kui siin. Seal oli lai rĂ”du ja selle taga vĂ€iksed toad ning oligi maja otsas. Aga siin on tavaliselt kitsas vĂ€ike rĂ”du maja esikĂŒljel, siis tulevad otsaseina-suurused aknad ja seejĂ€rel pikk karp, ilma akendeta kĂŒlgedel. VĂ”ibolla ongi neil sellised toad, et ainult sellest esiosas olevast aknast tuleb valgust ja siis pikas toas vĂ”i mitmes vĂ€ikses toas on seetĂ”ttu hĂ€mar ja jahedam. See jutt kĂ€ib nĂŒĂŒd vĂ€ikeste majade kohta. PilvelĂ”hkujad ja muud kĂ”rghooned on ikka taolised nagu Euroopaski.

Kitsad majad.

Kui Malasias nĂ€gime Hiina uusaastapidustustel kĂ”ikjal jĂ€nese pilte, kujusid jms, siis siin, Vietnamis, on selle asemel kass. JĂ€nese aasta ongi selle kaheteistekĂŒmnest loomast koosneva sodiaagiringi ainus aasta, mil JĂ€nese asemel on hoopis Kass. Ja seda just Vietnamis, kus erinevalt kĂ”igist teistest Hiina kalendrit jĂ€rgivatest riikidedest on selline loomade vahetus. Seletusi miks see nii on, leidub mitmeid. KĂ”ige tavalisem on see, et sĂ”na “KĂŒĂŒlik” (MĂŁo ~ Máșčo) kĂ”lab vietnami keeles nagu kass ”Kass”. VĂ€ga nummi minu meelest 😉 Ja vĂ€ga-vĂ€ga Ă€ge, et me sattusime Aasiasse just Hiina uusaastal ning just neisse paikadesse, kus seda erinevust nii selgelt nĂ€ha saab.

Siin algas Kassi aasta.

Vietnamlastele, just vaesemale rahvale, kes valged inimesi ehk nii palju ei nĂ€e, meeldib vĂ€ga Mikat puudutada. Kui tema heledaid silmi ja nahka imetleti ka Mehhikos, Kreekas ja Malaisias, siis siin jÀÀb silmailust vĂ€heks ja nad tahavad teda ka katsuda. Eestlastena on selline kĂ€itumine meile vÔÔras ja Mika ning meie ise ka Tarieliga olime pĂ€ris ĂŒllatunud kui Ă”htuhĂ€maruses kesklinnast koju kĂ”ndides sirutusid poodide- ja elumajaesistest soppidest vĂ€lja mitmed tumedad kĂ€ed, kes Mikast kinni haarasid ja teda ĂŒsna hoogsalt nii kĂ€test, kehast kui pĂ”skedest mudisid. RÀÀkisime siis Mikale eri maadest ja eri kommetest, aga julgustasime teda ka vastu puudutama kui ta end ahistatuna tunneb. Paari pĂ€eva möödudes ta ĂŒtles, et on sellega juba harjunud ja talle isegi meeldib see. No kellele ei meeldiks olla korraks superstaar, keda silmadega saadatakse ja kelle poole kĂŒĂŒnitatakse. Sellest tuules puudutasin ka mina ĂŒhe vietnami poisi juukseid, kuna need tundusid nii kohevad, tihedad ja kaunilt lokkis. Eestis poleks ma seda iial söandanud. Aga siin oli see tĂ€itsa ok ja poisike vaid naeratas mulle rÔÔmsalt.

Mika oleks nagu mingi Ônnetoov jumalus vÔi hea haldjas, keda enda Ônneks kindlasti tuleb puudutada, veel parem kaisutada ja pai teha.

Õhk on siin kindlasti saastunum kui Kuala Lumpuris. Me Tarieliga mĂ€ngime sellist mĂ€ngu, et kellele milline Aasia koht kĂ”ige rohkem meeldib. Eks seda saab lĂ”puks kevadel öelda, aga praegu mulle meeldib rohkem Kuala Lumpur ja talle Ho Chi Minh. Eks nĂ€is kas seis muutub. Igal juhul, minu jaoks on Ho Chi Minh liiga hullumeelse liiklusega, mis ei katke ka öötundidel ja eks Ă”hk kannatab selle all. KĂ”ige vĂ€rskemat Ă”hku saab siin tunda Saigoni jĂ”e lĂ€heduses jalutades ja mĂ”nes vaiksema liiklusega linnapiirkonnas. Selles linnas on kĂ”ike palju ja ta on vĂ€ga arenenud ning igati kapitalistliku ĂŒlesehitusega linn. KĂ”ik on justkui super, aga no pole pĂ€ris minu vibe. Kuala Lumpur tĂ”esti kuidagi linkis minuga rohkem.

Kuid selles linnas nĂ€gin esmakordselt elus kasvavaid lootosi. Linnast lookleb lĂ€bi Saigoni jĂ”gi nagu siglev draakon ja muudab saastunud Ă”hku paremaks. Siin serveeritakse vĂ€ga maitsvat toitu vĂ€ga kaunilt. Inimesed on ilusad, peente nĂ€ojoontega, saledad ja ĂŒsna pikad, nii et siin me ei tunne end hiiglastena nagu Malaisias.

Siia tulles kujutasin ette, et siin sĂ”idavad ringi rikshad ja kĂ”ikjal lehvivad punalipud. Aga esimesi pole ĂŒldse ja teisi on vĂ€he. Tegu on arenenud suurlinnaga.
Tarieli rÀÀgib uue sÔbraga juttu. Ei, tegelikult tellib toitu.

KĂŒsisin ka Mikalt kumb linn temale rohkem meeldib. Ta ĂŒtles, et Kuala Lumpur oli parem, sest selle linna nimi kĂ”las nagu kuaala. Ho Chi Minh nii vĂ€ga ei meeldi (oleks Saigon, siis meeldiks rohkem). Teiseks siin inimesed katsuvad teda ja kolmandaks muru on teistsugune. Kuid Mika lisas Ho Chi Minh`i plussiks, et see kĂ”rge torn (Landmark 81) on ilus!

Õnnelik Mika nii isa kui emaga.

Aga mida rohkem ma siin elan, seda rohkem tajun ka selle koha vibe`i. Mulle meeldib vÀga jalutada Saigoni jÔe kaldal, kus kasvavad valgetesse Ôitesse uppuvad plumeriad ehk templipuud, ujuda meie maja basseinis ja lennutada promenaadi pargis tuulelohet.

Templipuu Ôed lÔhnavad imeliselt.

Meeldib pimedus, mis laskub sellele maale igal Ă”htul tĂ€pselt kell kuus ja meeldib vaadata, kuidas koos tulede sĂŒttimisega algab nahkhiirte lennuaeg. Nad on siin suured, peaaegu nagu meie tuvid. Meeldib kĂ”ndida selles suures sumeduses ja kerges Ă”htutuules koos kallitega koju ja heita veel ĂŒks pilk ĂŒle kogu linna, milles vilguvad tuhanded tulesilmad. See on just selline vaade, millest kunagi Tarieliga Tartus elades unistasime. Et tahaks elada kunagi nii kĂ”rgel ja jĂ€lgida linnaelu enda all otsekui peopesal. See unistus on meil nĂŒĂŒd tĂ€ielikult tĂ€itunud. AitĂ€h Ho Chi Minh (Saigon)!

4 Comments

  1. VÔrratu lugemine ja Àgedad/vÔimsad vaated. Korralik dokumentalistika. Varsti on teil paksema raamatu materjal koos:).

  2. Armas Erika, aitĂ€h Sulle heade sĂ”nade eest! RaamatumĂ”te tiksub kuskil kuklas kĂŒll meil 🙂

  3. Oh, kui tore, Helen! Seda on nii hea teada, et mu sĂ”nad lausa rĂ€nnakule kaasa viivad 🙂 AitĂ€h Sulle!

Vasta Helen-leCancel Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. NÔutavad vÀljad on tÀhistatud *-ga