Ho Chi Minh!

Mitmetel päevadel töötame järjest kodus ja ujume vahelduseks vaid oma maja basseinis.

Mõnedel päevadel käime linna avastamas ja teisipäeviti ja neljapäeviti on Mikal siin tantsutrenn. Selle koha leidsime kohe siiajõudmise alguses ja see on nii tore, sest Mikale nii meeldib tantsida ja seal saab ka koos teiste omavanuste lastega olla.

Ja meie saame Tarieliga tunnikese kahekesi olla, mis on ka nii vajalik. Ja selline rutiin loob koduse ja turvalise tunde nii lapsele kui meile. Kuulumise tunne on vist selle nimi.

Nagu juba öeldud, elame maja kõige kõrgemal korrusel, nr 49. Kui elad nii kõrgel, nagu oleme kogenud, pole enam tegelikult väga vahet, kas 30, 40 või 60. Enam ei taju seda kõrgust, vaade on nagunii hea ja avar ja tunned ennast linnuna, kes kõike näeb 🙂 Üllatav on aga see kui kõrgele linna helid tõusevad. Varem arvasin, et sellisel kõrgusel on juba üsna vaikne, akende kvaliteedist hoolimata. Kuid see pole nii. Siin on umbes samasugused aknad nagu Mehhikos, ühekordse paketiga ja mitte eriti tihedad, ja siia kostab tänavamüra üsna korralikult. Kujutan ette kui vali see alumistel korrustel on. Liiklus on siin väga tihe ja tundub, et see ei katke iial. Me pole päris öösel, kl 2-5 ajal üleval olnud, kuid kogu ülejäänud aja käib non-stop liiklemine. Põhiliseks liiklusvahendiks on rollerid, mida on tänavatel kordades rohkem kui autosid.

Meie maja asub piirkonnas nimega Vinhomes Central Park, selle arenduse juurde, mille rajas Vietnami suurkomapnii, Vihomes. See on nagu linn linnas – sellesse suurde ja luksuslikku (ümberringi tundub linn kaootilisem, muidugi me pole kõikjal käinud) kompleksi kuuluvad seitseteist 49-korruselist maja, igaüks kannab eri numbrit. Vaid meie maja on veidi suurem ja nimega Landmark Plus. Kõige kõrgem hoone selles kompleksis on Landmark 81, mis on Vietnami kõrgeim ja kogu Aasia kõrgusel teine hoone nagu eelmises postituse juba märkisin. Kohe selle uhke ehitise juurest algab ka promenaadi osa, Vihomes`i suur pluss on kaunis vaade Saigoni jõele, mille äärde need kaunid kvartalid ehitatud on.

Promenaad koosneb rohealadest ja eri stiilis ning fuktsiooniga pargi osadest. Siin on palju sportimisvõimalusi, vaateplatvormid, Jaapani aiake, väike golfiväljak jne. Inimesi on siin igal õhtul väga palju, eriti muidugi nädalavahetustel, kui siin peetakse piknikke ja lastesünnipäevi, tantsitakse ning lennutatakse tuulelohesid. On ikka uhke vaatepilt küll kui lohed pilvelõhkujate vahel kõrgel-kõrgel taevas hõljuvad.

Veidi tekkis meil siin ka Stroomi ranna tunnet, kui ninna tungis šašlõki lõhn 🙂 Grillialad on paigutatud eraldi majakestesse, kus lisaks grillile on ka voolav vesi ja kraanikauss, nii et need on nagu väiksed väliköögid. Inimesed kogunevad siia just seetõttu, et Ho Chi Minh pole parkide ja rohealade osas eriti rikas ning siin on vaiksem ja vähem liiklust kui mujal linnas. Sellesse kompleksi kuulub ka täiesti eraldatud villade osa (kokku 87 villat). See on võõrastele suletud ala, kuhu pääsevad vaid villade elanikud ja seal on tõesti kaunis ning veelgi rahulikum ja privaatsem. On huvitav kujutada end elamas kahekorruselises villas otse 81-korruselise kõrghoone kõrval, sest torn seisab otse selle “külakese” kõrval.

Meie siinse airbnb juures on esmakordne ja lahe see, et hinna sees (50 eurot 1 öö) on ka koristus- ja käterättide vahetamise teenus. Muidu oleme eri kohtades elades ikka ise koristanud ja voodipesu ning käterätte ise pesnud, aga siin palun väga – nimeta päev ja kellaaeg ning koristusbrigaad on kokkulepitud ajal ukse taga. Väga professionaalne meeskond – kaks noormeest ja üks neiu. Noormehed vahetavad 1-2-3 voodipesu ära ja laovad puhtad käterätid voodile riita. Neiu peseb seni tualette (meil on siin kaks vannituba) ja põrandaid. Noormehed vahetavad prügikotte, võtavad mööblilt tolmu ja üks noormees peseb kõik nõud üle, olgugi, et me alati peseme need enne nende tulekut ära 😀 Nad töötavad sõbralikult naeratades ja väga vaikselt. Kogu töö on tehtud 30 minutiga. No sellise eluga võib tõesti ära harjuda! Võibolla veidi tuli sellest ka meie otsus jääda siia veel nädalaks ajaks, kuigi muidu oli plaanis varem edasi liikuda.

Vietnamlased on rollerirahvas. Ho Chi Minhi`s on arvuliselt kindlasti rohkem rollereid kui autosid. Sellest annab kinnitust tänavapilt, aga ka see, et siin on olemas nn rollerimood. Mitmes kohas oleme näinud tänaval või poes müüdavat spetsiaalset rollerivarustust, alustades kiivritega ning tuulekindlate hõlmikseelikute ja -mantlitega ja lõpetades edevate sõrmkinnastega. Vietnamlased on alati stiilsed.

Siin linnas pole ma näinud maitsetult rõivastuvaid inimesi. Jah, võibolla on nad lihtsalt riides, kuid mitte kunagi maitsetult ja enamus inimesi kannab moodsaid ja hästiistuvaid rõivaid. Eelmises postituses juba veidi mainisin ka, et naised kannavad kergeid ja kauneid kleite ning vahel tuhisevad mööda õhulistes seelikutes, stiilsetes jakkides ja siidsallidega daamid rolleritel. Roller pole siin kindlasti asi, mis segaks minemast õhtukleidis banketile või teatrietendusele. See on lihtsalt transpordivahend ja keegi ei karda end seal määrida või seda et lehviv sall, seelikusaba või püksiviik kuskile vahele jääks.

Lisaks sellele veetakse rolleritega erinevaid asju alates toolidest, veepudeliplokkidest, redelitest ja lõpetades inimestega. Jah, siinne taksoapp Grab, pakub autode kõrval ka rolleri varianti. Tellid rolleri ja see tuleb sulle järgi. Juht annab Sulle Grabi logoga kiivri ja minek. Kui tuttavad inimesed ja pered sõidavad üksteisest kinni hoides ja tihedalt koos rolleril istudes, siis tellitud rolleri puhul istuvad inimesed juhist eemal ja ei hoiagi väga kuskilt kinni. Mõni näpib isegi telefoni ja mõni eriti peen daam sõidab nagu vanasti naised ratsutasid, istudes rolleri tagaosal küljetsi, jalad koos või üle põlve. Eriti avaldab mulle aga muljet hiiglaslike lilleseadete (vahel postamendile kinnitatud) ning lillebukettide vedamine rolleritega. Rolleri kiirus on päris suur ja need kaunid õied, oksad ja kiled, saavad ikka korralikult räsida, kuid tundub, et kõik toimib. Kogu siinse liikluse kohta võiks nii öelda – kõik toimib, kuigi see tundub kohati üsna võimatuna. Oleme näinud selle aja jooksul nii palju rollereid ja autosid nende vahel, et minu loogika järgi, oleksime pidanud juba ka mõnd avariid või kukkumist nägema. Aga õnneks pole näinud. Ok, ühel juhil lendas plätu jalast ja mõne aja pärast teine, aga see on nii väike kadu.

Veel üks nupuke rõivamoest. Vietnamlased kannavad õues pidžaamasid. Enamasti naised ning enamasti on need atlas-siidist. Ilmselt taas üks selle maailma paiga eripära, sest siidine riie on jahe ja kuumal päeval keha vastas mõnus. Arutasime Tarieliga, et selle rõivastuse toomine tänavapilti võis välja näha umbes nii, et üks tüüp lihtsalt tuli oma pidžaamas õue ning sai aru kui mõnus see on. Kogu keha on tervava päikse eest kaetud ning siis hakkasid teised ta eeskuju järgima. Väga cool igal juhul näeb see välja.

Ho Chi Minhi`s on palju kitsaid maju, ei tea kas sellel on mingi kliimaga seotud põhjus vms. Kreekas nägime ka kitsaid maju ja peaaegu kõigil majadel olid markiisid, päikese kaitseks. Aga Kreeka majad olid teistpidid kitsad kui siin. Seal oli lai rõdu ja selle taga väiksed toad ning oligi maja otsas. Aga siin on tavaliselt kitsas väike rõdu maja esiküljel, siis tulevad otsaseina-suurused aknad ja seejärel pikk karp, ilma akendeta külgedel. Võibolla ongi neil sellised toad, et ainult sellest esiosas olevast aknast tuleb valgust ja siis pikas toas või mitmes väikses toas on seetõttu hämar ja jahedam. See jutt käib nüüd väikeste majade kohta. Pilvelõhkujad ja muud kõrghooned on ikka taolised nagu Euroopaski.

Kui Malasias nägime Hiina uusaastapidustustel kõikjal jänese pilte, kujusid jms, siis siin, Vietnamis, on selle asemel kass. Jänese aasta ongi selle kaheteistekümnest loomast koosneva sodiaagiringi ainus aasta, mil Jänese asemel on hoopis Kass. Ja seda just Vietnamis, kus erinevalt kõigist teistest Hiina kalendrit järgivatest riikidedest on selline loomade vahetus. Seletusi miks see nii on, leidub mitmeid. Kõige tavalisem on see, et sõna “Küülik” (Mão ~ Mẹo) kõlab vietnami keeles nagu kass ”Kass”. Väga nummi minu meelest 😉 Ja väga-väga äge, et me sattusime Aasiasse just Hiina uusaastal ning just neisse paikadesse, kus seda erinevust nii selgelt näha saab.

Vietnamlastele, just vaesemale rahvale, kes valged inimesi ehk nii palju ei näe, meeldib väga Mikat puudutada. Kui tema heledaid silmi ja nahka imetleti ka Mehhikos, Kreekas ja Malaisias, siis siin jääb silmailust väheks ja nad tahavad teda ka katsuda. Eestlastena on selline käitumine meile võõras ja Mika ning meie ise ka Tarieliga olime päris üllatunud kui õhtuhämaruses kesklinnast koju kõndides sirutusid poodide- ja elumajaesistest soppidest välja mitmed tumedad käed, kes Mikast kinni haarasid ja teda üsna hoogsalt nii kätest, kehast kui põskedest mudisid. Rääkisime siis Mikale eri maadest ja eri kommetest, aga julgustasime teda ka vastu puudutama kui ta end ahistatuna tunneb. Paari päeva möödudes ta ütles, et on sellega juba harjunud ja talle isegi meeldib see. No kellele ei meeldiks olla korraks superstaar, keda silmadega saadatakse ja kelle poole küünitatakse. Sellest tuules puudutasin ka mina ühe vietnami poisi juukseid, kuna need tundusid nii kohevad, tihedad ja kaunilt lokkis. Eestis poleks ma seda iial söandanud. Aga siin oli see täitsa ok ja poisike vaid naeratas mulle rõõmsalt.

Õhk on siin kindlasti saastunum kui Kuala Lumpuris. Me Tarieliga mängime sellist mängu, et kellele milline Aasia koht kõige rohkem meeldib. Eks seda saab lõpuks kevadel öelda, aga praegu mulle meeldib rohkem Kuala Lumpur ja talle Ho Chi Minh. Eks näis kas seis muutub. Igal juhul, minu jaoks on Ho Chi Minh liiga hullumeelse liiklusega, mis ei katke ka öötundidel ja eks õhk kannatab selle all. Kõige värskemat õhku saab siin tunda Saigoni jõe läheduses jalutades ja mõnes vaiksema liiklusega linnapiirkonnas. Selles linnas on kõike palju ja ta on väga arenenud ning igati kapitalistliku ülesehitusega linn. Kõik on justkui super, aga no pole päris minu vibe. Kuala Lumpur tõesti kuidagi linkis minuga rohkem.

Kuid selles linnas nägin esmakordselt elus kasvavaid lootosi. Linnast lookleb läbi Saigoni jõgi nagu siglev draakon ja muudab saastunud õhku paremaks. Siin serveeritakse väga maitsvat toitu väga kaunilt. Inimesed on ilusad, peente näojoontega, saledad ja üsna pikad, nii et siin me ei tunne end hiiglastena nagu Malaisias.

Küsisin ka Mikalt kumb linn temale rohkem meeldib. Ta ütles, et Kuala Lumpur oli parem, sest selle linna nimi kõlas nagu kuaala. Ho Chi Minh nii väga ei meeldi (oleks Saigon, siis meeldiks rohkem). Teiseks siin inimesed katsuvad teda ja kolmandaks muru on teistsugune. Kuid Mika lisas Ho Chi Minh`i plussiks, et see kõrge torn (Landmark 81) on ilus!

Aga mida rohkem ma siin elan, seda rohkem tajun ka selle koha vibe`i. Mulle meeldib väga jalutada Saigoni jõe kaldal, kus kasvavad valgetesse õitesse uppuvad plumeriad ehk templipuud, ujuda meie maja basseinis ja lennutada promenaadi pargis tuulelohet.

Meeldib pimedus, mis laskub sellele maale igal õhtul täpselt kell kuus ja meeldib vaadata, kuidas koos tulede süttimisega algab nahkhiirte lennuaeg. Nad on siin suured, peaaegu nagu meie tuvid. Meeldib kõndida selles suures sumeduses ja kerges õhtutuules koos kallitega koju ja heita veel üks pilk üle kogu linna, milles vilguvad tuhanded tulesilmad. See on just selline vaade, millest kunagi Tarieliga Tartus elades unistasime. Et tahaks elada kunagi nii kõrgel ja jälgida linnaelu enda all otsekui peopesal. See unistus on meil nüüd täielikult täitunud. Aitäh Ho Chi Minh (Saigon)!