Hot water every day by the Sun!

Just selline kiri seisab meie esimese Ateena kodu “kasutusjuhises”. Tarieli haaras sellest lausest kohe kinni (nagu ta paljudest kõlavatest sõnadest kinni haarab) ja tegi sellest viisijupiga laulukese. Nüüd kõlabki see minu peas alati tema lõbusa lauluna. Aga päike on nii tõesti igapäevane ja väga-väga ere. Kui Mehhiko ekvaatorilähedane päike oli kuldne, siis siin paistab päike helevalgelt ja lausa külmkargelt, nagu led-lamp muutes värvid erksaks, kuid külmaks. Mehhikos oli kõik nagu läbi kuldse filtri või vanaaegse hõõglambipirni helgine. Alles õhtupoole, umbes paar tundi enne loojumist, ta justkui leebub ja valgus muutub veidi pehmemaks.

Just rääkisime sõbraga, et tunneme siin ennast tegelikult nagu Eestis 🙂 Ainult siin on palju soojem. Sest toit on sarnane eesti toidule (isegi peaaegu musta leiba leidsime) aga maitseroheline on ülivärske ja odav, see on erinevus. Ka kellaaeg on täpselt sama, mis Eestis. Meie kodu asub 700 meetrit Kalamaki rannast, kus me oleme käinud nii palju ujumas, et lugemine on juba sassi läinud. Noh, alates 25. septembrist, peaaegu iga päev. Õhutemperatuur on 23 – 27 kraadi, meie saabumisel oli aga mitu päeva lausa 31 kraadi. Vesi on ka soe olnud ja Vahemeri vahel täis suuri laineid, vahel vaiksem.

Kalamaki rand

Nii et mõnusalt soe on. Rannas on alati kohal oma sinise päikesevarjuga ja raadiost muusikat kuulav Dimitri Albaaniast, kes meid alati rõõmsalt tervitab ja enda kõrvale kutsub. Ta on nagu Kalamaki ranna maskott ja samas on temast saanud natuke nagu meie sõber, kellel alati hea tuju ja kes teeb vees pikki tiire ning nagu kellavärk – jookseb iga päev mitu korda mööda veepiiri edasi-tagasi. Dimitri positiivsus nakatab meid peaaegu alati ja Mika jookseb temaga rõõmsalt koos. Kahjuks rohkem tutvusi pole me siin veel sõlminud. Meie korteriomaniku isa, Akis, käib küll sageli ja pakub, et ta võib meid autoga kuskile viia või toob õunu ning Mikale mahla ja šokolaadi. Kuid meil pole temaga sellist klappi tekkinud. Nüüdseks on see hea hing vist juba loobunud, et me talt midagi paluksime. Viimane kord ta veel üritas ja ütles üsna meeleheitliku häälega: “Ask me something!” Aga eks me olime selleks ka veidi valmis, et Mehhiko reisi edu saab olema raske ületada. Seal tekkisid meil kahe perekonnaga tõeliselt soojad sõprussuhted, mis kestavad. Igal õhtul kui mehhiklased ärkavad, sest neil on siis hommik, lendavad meie FB-postitustele nende südamed, laigid ja kommentaarid ja meie poolt samamoodi. Täna jõudis õnnelikult Mehhikosse kohale ka üks pakk, mille neile saatsime.

Dimitri, Mika ja mina – rannas on alati lõbus!

Oleme elanud siin väga rahulikku elu, võrreldes Budapestiga, kus me käisime linnas ikka päris palju ringi ja avastasime huvitavaid kohti. Siin on meil aga kujunenud väga mõnus rahulik elurütm. Hommikust sööme enamasti avaral rõdul vaatega ümbritsevatele majadele, mäele ja puudele, mille võrades lendavad just hommikuti rohelised papagoid.

Vaade meie rõdult.
Hommikusöök värskes õhus ja parimas seltskonnas.

Siinsed majad on üsna ühetaolised – kõik heledat karva ja varustatud samuti heledate varikatustega, mis varjavad enamasti maja struktuuri ja muudavad selle kuidagi ilmetuks. Võrreldes Budapesti rikkaliku ja põneva arhitektuuriga on see isegi hea, sest muidu käiksime arvatavasti rohkem ringi ja saaks oma tööasju vähem teha.

Tüüpiline maja siin Ateenas, Alimose piirkonnas.

Rohelust on väga palju. Puud ja põõsad – palmid, sidruni-, apelsini-, laimi ja oliivipuud ning bugenvillead – kasvavad kõikjal. Majade hoovides, rõdudel ja kesk kõnniteed. Ongi nii, et kõnnitee keskele on ridamisi puud või suured põõsad istutatud ja sa pead end sealt siis kuidagi mööda nihverdama.

See on üks huvitava arhitektuuriga maja ja näitab hästi, kuidas taimed siin võimutsevad. Veidi nagu apokalüptilise maailma tunne.
Apelsinisalu

Siis on Mikal pool tundi multikate aeg ja meie Tarieliga asume tööle. Mika mängib hiljem üksi 1,5 tundi, siis mängime meie temaga kumbki 30 min ja siis on veelkord tema oma aeg. Vahel käime ka tiiru õues, kas mängu- või trenniplatsil, et end veidi liigutada. Ning juba ongi lõunasöögi aeg.

Mika on sellel reisil korraga palju iseseisvamaks saanud ja oskab oma aega ise juba palju paremini sisustada ning elu endale huvitavaks teha, võrreldes Mehhiko-reisiga selle aasta alguses.

Ka Kreekas on killukesi Mehhikost. Meie noor kunstnik ja andekas meisterdaja-peokorraldaja Mika koos armsate Diego ja Fridaga.

Näiteks mõtles ta ise välja, et teeb meile ühel õhtul romantilise õhtusöögi oma mängutoas ning sulges selle terveks päevaks meie pilkudele, et seal segamatult ettevalmistusi teha. Lisaks meisterdas ta mulle paberist krooni ja kaelakee ning Tarielile tegi lipsu. Meid tuppa viies, sidus meil silmad kinni, et oleks põnevam. Me seletasime talle, et romantiline õhtusöök see siiski olla ei saa, kuna selleks peaksime olema kahekesi, kuid olgu see pidulik õhtusöök. Ja oli väga-väga eriline süüa oma õhtusööki tütrekese kaunistatud toas väikse laua taga, mis rooside ja minu roosilise rätiga kaunistatud. Siin tähistasime ka Lucky Laika 11. sünnipäeva.

Piduuuuu!!!

Oli väga tore. Pärast tantsisime ja sõime magustoitu elutoas. Kuidagi on siin kujunenud ka traditsioon kuulata õhtuti paar muusikapala. Üldiselt minu ja Tarieli lemmiklood ning nende saatel tantsida.

Peale seda kl 15-16 paiku suundume randa, kus päike pole enam nii kõrvetav, aga samas soojendab ikka mõnusalt ja ujume ning mängime kivikestega, Kalamaki rannas on liiva asemel peened kivid, umbes paar tundi.

Puhkepaus ujumuste vahel

Peale seda suundume koju tagasi, vahel teeme kodus ka õhtusöögi, vahel sööme väljas (siin on paar väga mõnusat söögikohta) või võtame tee pealt sooja pitsa koju kaasa. Vahel teeme ka filmiõhtuid koos popcorniga. Enamasti vaatame eestikeelseid filme või Disney multikaid.

Nüüd ongi jäänud viimased päevad selles kodus ja edasi liigume me juba Ateena kesklinna poole. Elame siin veel 1,5 kuud ja seda kahes erinevas airbnb`s, sest oleme aru saanud, et kolm nädalat ühes paigas on meile just sobiv aeg. Mitte liiga pikk, mitte liiga lühike.

Mõnus on siin ja seda kodu jääme kindlasti mäletama just Kalamaki ranna läheduse ja soojade soolaste lainetega. Iga kord kui me randa jõudsime, tekkis hinges mingi selginemine ja rahunemine. Kõik mured või igapäevased sekeldamised muutusid kergeks ja kadusid Vahemere loksumisse.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga