Olgu kohe öeldud, et meie peres naistepäeva ei peeta, sest kuigi see on rahvusvaheline pidupäev on sel meie jaoks siiski tugev vene ja nõukogude tunne juures. Lilli võib kinkida naistele aastaringselt, mitte vaid selleks ettenähtud päeval ning üldse võiks kõigil naistel aastaringselt tore elu olla. Seega ei pööranud ma sellele päevale ka siin, Mehhikos olles, erilist tähelepanu. Kuid naistepäev tuletas ennast kuidagi kogu aeg meelde.
Hommikul läksime Mikaga jalutama, sest päevaks kerib kuumuse 37 kraadini ja siis on parem toas olla. Olime kõndinud paarkümmend sammu kui meile tuli vastu Alejandro. Mehhiklase kohta pikk mees (enamus siinseid mayade järeltulijad on meist lühemad, nii et tunneme end pikkadena, mida Eestis pea kunagi ei juhtu) viigipükste ja valge triiksärgiga. Ta tutvustas end ja küsis, kust me pärit oleme ning tundis üldse meie vastu huvi. Mehhiklased on väga sõbralikud ja soojad ning samas üldse mitte pealetükkivad, sellepärast see mind eriti ei üllatanud ja vestlesin temaga rahumeeli. Kuid peagi tundus siiski, et mees tunneb rohkem huvi minu kui naise vastu. Ta uuris, kas Mika on mu ainus laps, kiitis, et ta tundub nii täiskasvanulik ja ütles siis, et tal pole lapsi, kuid sooviks, et tahaks elus midagi uut. Siinkohal ma tahtsingi juba öelda, et ma olen abielus ja vaikselt edasi minna. Aga õnneks küsis Alejandro ise, et kus mu abikaasa on. Ütlesin, et kodus ja töötab. Hüvastijätul surusime kätt, mille järel ta mind väga sujuvalt enda kallistusse tõmbas ja kiirelt põsele suudles … 😀 No ja soovisime siis kenasti head aega.
Olin end Mikaga kahekesi kõndima minnes nimme tagasihoidlikult riidesse pannud, mitte seda Frida-stiilis ilusat punast seelikut, mille just ostsin, vaid halli särgi ja lühikesed teksad. Aga olen just siin, Chiapases, tähele pannud, et kui ma ilma Tarielita kõnnin, siis mehed vaatavad mind üsna varjamatu huviga. See pole selline jõllitamine nagu Indias, kuid siiski üsna märgatav. Yucatáni poolsaarel oli palju turiste ja seal ollakse valgete inimestega ilmselt rohkem harjutud. Selles va oligi hea Mikale seletada, et kui meie kahekesi oleme, siis onud võivad meile läheneda ja vb kõik neist pole sõbralikud. Et kui midagi kahtlast hakkab toimuma või onu hakkab meid kuskile kiskuma, siis võib tema teha nii suurt kisa kui jaksab. See viimane meeldis Mikale muidugi eriti.
Lõuna ajal tegelesin ühe San Cristobal de las Casases nähtud ja pildistatud naisekuju uurimisega. Tuli välja, et see kujutab juba 10-aastaselt keraamikaga tegelema hakanud Juliana Lopéz Peréz, kes oli andekas keraamik ja õpetaja kogu oma elu ning Chiapases levinud kuulsate tuvikujude looja. Võimas ja andekas naine. Kuid kummaliselt kombel ei suutnud ma netist leida temast vormitud eheda ja kauni skulptuuri autorit. Igal juhul panin meie Furusato instagrammi pildid Julianast üles, ega mõelnud, et tegin seda just naistepäeval.
Õhtul läksime Mika ja Tarieliga taas linna peale jalutama. Kohtasime seinal Fridat. Mehhikos oleme teda juba kõikjal ja palju näinud, just suveniiride ja muu seesuguse nänni kujul, aga siin Tuxla Gutierrezes veel eriti. Siin on roosat värvi suur hoone, mis on Frida Kahlo hotell. Ja nüüd siis nägime esimest üleelusuurust graffitit. Ja tegime muidugi pilti koos selle võimsa naisega, kes mind nii palju inspireerinud on.
Peale seda käisime linna peaväljakul kiriku kellamängu kuulamas ja vaatamas, kuidas suured puust kujud reas kellatornist välja ja jälle tagasi liiguvad ning kõndisime hiljem hiinalinna meenutavas linnaosas ja vaatasime turulette. Kui me peaväljakule tagasi jõudsime, oli see politsei poolt ümber piiratud ja sinna sisenes parasjagu suur mass naisi. Saimegi üsna ruttu selgeks, et see on feministlik meeleavaldus naistepäeval. Nõuti naistele õigust, näiteks abordi legaliseerimist. Kogu see mass koondus väljakule ja mingil hetkel süütasid nad oma mobiitelefonide lambid ning tehti ilusad vaikuseminutid. Aga siis läks üsna pea mäsuks – naised hakkasid kirkade ja kurikatega peksma linnaväljakul seisva valitsushoone ette püstitatud barrikaade ja mitmed salgad naisi eemaldus sellest mässavast massist, sest nad tahtsid ilmselt rahumeelsemalt meelt avaldada. Ka meie eemaldusime ja liikusime koju tagasi, mõeldes nüüd juba väga põhjalikult naistepäevale ja naiste õigustele maailmas. Nii et sellest kujunes hoopis teistsugune naistepäev kui tavaliselt.
Lõpetasime oma päeva lahedas katuserestoranis, mis asub meie airbnb korterist kohe üle ukse. Ja mis pakub meile luksust astuda otse oma toast restorani. Vaade on seal super – nagu meie akendestki – otse mägisele linnale ja teiselt poolt paistab ka kellatorniga linna peaväljak. Muusikavalik on hea, seda oleme juba koju kuulnud. Lahe on ka see, et nad lõpetavad punk kl 12 õhtul ja siis on öörahu ja vaikus. Nii et ideaalne restoran meil – otse kodus. Sel naistepäeva õhtul sõime seal esmakordselt ja saime teada, et ka toidud on superhead! Nii et lähme sinna kindlasti veel.
Tarieli ja Mika käisid täna kesklinnas ja nägid, et naised olid eile linna ikka korralikult raputanud.
