Meie kolm kodu Ateenas

Elasime Ateenas kaks ja pool kuud ja selle aja jooksul peatusime kolmes erinevas korteris, mis asusid linna erinevates piirkondades. Lapsega reisides oleme aru saanud, et just selliselt saame linnast parema ülevaate, sest tema väiksed jalad on küll väga vaprad, kuid siiski mitte nii nobedad kui täiskasvanu omad. Kolm nädalat ühes paigas olla on meile just paras aeg, et end mugavalt sisse seada, koha ümbrust tundma õppida ja siis sealt edasi liikuda.

Esimene kodu asus Alimose piirkonnas, 700 m Kalamaki rannast ja selle valisimegi just ranna läheduse tõttu esimeseks, sest oli tõenäoline, et septembri lõpus kui Ateenasse saabume, on rannailm. Ja oli ka. Rannas käisime palju – septembri lõpust kuni novembri alguseni, kokku oli meil vist umbes 20 rannapäeva. See reis oli mulle meeldivalt väga veerohke. Veemõnud algasid juba Budapesti spa-des. Nii et sain jaheda Eesti suve ujumatajäämised seekord sügisel ära teha. Vesi on mulle väga oluline ja nii hea meel on, et ka Mika hakkas just Kalamaki rannas veest tõeliselt mõnu tundma ja õppis tasapisi ujumist.

Meie rannalähedane korter asus eramajas teisel korrusel. Alumine korrus oli abiruumide jaoks ja kolmandal korrusel elas korteriomaniku vanaema. Korteriomanik Athrodite käis meid ka tervitamas ja ta tõesti oli just nii kaunis nagu ilu ja armastuse jumalanna. Ta tõi meile hiiglasliku karbi jäätist, kallistas ja imetles Mikat ning palus meid iga kell oma isa poole pööruda kui meil midagi peaks vaja olema. Tema isa, kes tihti maja juures toimetas, Akis, oli üks abivalmimaid inimesi, keda olen näinud. Ta aina pakkus oma abi, olles valmis meid kõikjale sõidutama. Kuid meie nautisime lihtsalt ilma ja randa ega kippunud palavaga kesklinna seiklema. Ta jättis meile ukse taha puuvilja, Mikale mahla jms. Jäid väga armsad ja soojad mälestused sellest paigast.

Akise korter oli suur, koosnedes neljast toast ja köögist. Lisaks kahele magamistoale ja elutoale oli ka väike nn töötuba, millest sai kohe Mika meisterdamise tuba. Kõigil oli oma koht, kus töötada ja omaette olla. Tarieli töötas enamasti elutoas, mina rõdul ja Mika oma toas. Rõdusid oli luksuslikult, lausa viis tükki. Igal toal oli ma rõdu ja köögil lausa kaks tükki.

Akise majas oli plussideks korteri ruumikus, rõdud ja rannalähedus. Kuid miinuseks see, et maja trepikoda lõhnas üsna vängelt mingi diislikütuse järele. Sama lõhna tundsime ka mõnel pool mujal majade juures. Vb tulenes see sellest, et Ateena inimesed armastavad väga rolleritega sõita ja tangivad neid siis kodus vms. Igal juhul poleks see meid väga häirinudki, kui mitte Akis poleks lõhna varjamiseks pihustanud koridori igal õhtul tugevalt roosilõhnalist õhuvärskendajat, mis segunes diisli lõhnaga ja see bukett oli juba vänge. Õnneks korterisse väga ei tulnud, sest tihendasime veidi ust. Veel oli miinuseks pesumasina puudumine, Kreekas pole levinud ka pesumajad, ja nii pesin ma käsitsi pesu nagu muiste.

Igal juhul oli kahju Akise juurest lahkuda – see kodu oli meile kuidagi nii hubaseks saanud. Heade kohtadega ongi nii. Aga samas oli kesklinn siit kaugel ja nii me rändasime edasi Kallithea piirkonda, mis asus kesklinnale juba lähemal. Meie viienda korruse katusekorterist avanesid kaunid ja avarad vaated. Kogu Ateena on väga roheline – rõdud toovad meelde Babüloni rippaiad – ja siin nägi seda eriti hästi.

Ateena majad on sageli astmelised, et võimaldada laiu terrasse ning katusekorterid on seepärast tihti kõige kitsamad ning seda just tubade poolest. Seda oli eriti hästi näha meie vastasmaja puhul, kus katusekorteris elas üksik vana daam. Ta korter oli kitsas, kuid lokkav rõdu ruumikas ja nii minu kui Tarieli emad oleksid sellist päikselist paika eriti hinnata osanud (neil mõlemal on rohelised sõrmed). Ateena vana daam kasvatas oma rõdul oliivipuud, mõnd ronitaime, tomateid ja lilli. Igal õhtul süttis ta rõdul väike latern ja tubades tuled. Vanatädi istus tihti kummuti ees, millel seisis rodu raamitud pilte. Kõik see tundus nii hubane. Hea oli seista soojas õhtus oma terrassil, vaadata tähti ja kujutleda kui mõnusalt tunneb end see vana daam kesk oma armsate pilte ja taimi …

Kallithea piirkonnas oli ka kitsaid kõrvaltänavaid ja väikseid ühe pere elamuid. Just selliseid armsaid ja tillukesi pelgupaiku ma alati suurlinnadest otsin. Mind võlub see kontrast, tekib sürreaalne tunne, et oled kuskil külas või maakohas, kuigi ümber sinu tuksub miljonilinn. Siin kõrvaltänavas on aga nii vaikne ja väikse maja ümber roheline hoov varjuliste puudega.

Meie enda korter oli ka tublisti kitsam kui Akise juures (just maja astmelise ülesehituse tõttu), peale selle oli siin vaid kolm tuba, kuigi terrass korteri ümber oli suur. Kuid meil oli töötamiseks kindlasti rohkem ruumi vaja. Siin, katusekorteris, olime rohkem kokkusurutud. Meie Tarieliga töötasime enamasti elutoas, Mika mängis oma magamistoas.

See oli kummaline juurdeehitatud tuba, näpistatud terrassist ja sellel olid õhukesed seinad ja palju aknaid, veidi nagu Eesti nõukaaegsete suvilate ehituse stiilis. Kuid seal elamise perioodil oli ilm palav ja seega ei läinud too tuba jahedaks. Tuba asus kohe meie magamistoa kõrval. Seega mitte kõige parem paigutus. Lisaks oli siin väga valge. Pimendavad metallkardinad käisid ette vaid kõigis tavatubades, kuid mitte Mika toas. Et valgust vähendada õmblesin linale aasad ja kinnitasime selle kardinana Mika toa suure aknapinna ette. Kuid Kreeka päikesevalgus on väga intensiivne ja seega siin korteris me üle kella kaheksa eriti ei maganud – valgus lihtsalt äratas üles. Veel üheks ööund segavaks asjaks oli taimede kastmissüsteem, mis lülitus sisse öösel kella kaheteistkümne ja ühe vahel. Nii et tihti ärkasin selle peale.

Selles korteris oli üsna hästi varustatud köök. Oli olemas isegi koogivorm, nii et me küpsetasime Mikaga isegi kaks korda leiba ja tegime ahjuõunu ning -pirne. Köögi seinad olid kaetud mõnusalt retrohõnguliste plaatidega ning toiduriistade sahtlit avades leidsin sealt tervituse eestlaselt, kes oli korralikult ja loomulikult eesti keeles ära märkinud köögi kõige teravama noa 🙂 Sel hetkel tekkis mu ajus korraks lühis, et kus riigis ma ikkagi viibin.

Söögi poolest olime Kallitheas üldse väga hästi varustatud. Selle reisi jooksul kujunes meil nimelt nii, et esmaspäev on poepäev st, et Tarieli käib mõnes supermarketis nädalaks ajaks toitu ostmas ja vajaminevaid väiksemaid asju ostame siis jooksvalt. Kohe esimesel esmaspäeval poodi minnes, avastas ta, et kahe tänava kaugusel meie kodust pakib end igal esmaspäeval lahti suur toidu-, riiete- ja majapidamistarvete turg. Läksime uudistama. Selgus, et kogu värske kraam – juurikad, köögi- ja puuviljad ning pähklid-seemned, on supervärsked ja palju odavamad kui poes. Seega kujunes see turg meile kolme nädala jooksul väga mõnusaks toiduostu harjumuseks. Lahe oli veel see, et turumüüjad olid väga lahked. Palju pakuti maitsta ja Mikale kingiti puuvilju.

Kallitheas nägime kuidas veel oktoobri alguses rohelised mandariinid puudel oranžikaks värvuma hakkavad. Me mängisime mahalangenud viljadega tänaval mandariinijalkat ja sellega kaasnes alati mõnus värske mandariinilõhn.

Kui Kallitheast lahkusime, siis oligi üks viimaseid palavaid päevi. 4. nov. käisime veel viimast korda Kalamaki rannas ujumas ja 5. nov. kolisime oma viimasesse Ateena koju, mis asus kesklinnas. Tegelikult oleks ka siit bussiga randa sõita saanud, aga nüüd polnud enam palavust. Nii et kodud ja isegi nendes peatumise ajad said valitud väga täpselt 🙂

See viimane Ateena kodu meeldis meile kõigile kõige rohkem. Arutasime Tarieliga, et see on isegi üks parimaid kodusid kogu meie reisi jooksul – nii ruumide paigutuse, avaruse, valguse, soojuse ja eriti magamismugavuse pärast. Ainuke suur miinus oli siin nõrk wifiühendus. See segas suuresti Tarieli, aga ka minu tööd. Sel korral me just ei küsinud neti kohta ja vb polekski siia kolinud, kui oleks teadnud, et on selline probleem. Aga tagantjärele võin öelda, et ikkagi väga tore, et me need viimased kolm nädalat siin elada saime. Siin oli ikka tõeline suurlinna tulede tunne.

Ja selline imeilus roosa muinasjutumaja oli ka selles piirkonnas. Lihtsalt kõnnid ja kohtad sellist ehitist, siis läheb ikka aega selle vaatlemisega.

Mulle meeldis see tunne kui astud tänavale ja satud kohe inimvoogu, kellegi parfüümipilve või jutukatkesse. Kohvikutest hõljus kohvi ja värskelt küpsetatud saiakeste lõhna. Elu on siinsamas ja korraga toimub hästi palju. Autod sõitsid meie akende alt mööda, mõnedes kõlamas vali muusika. Vahel oli tunne, et oleme Indias, siis jälle et Kreekas või Aafrikas. Linna südametuksed olid just kesklinnas kõige võimsamad ja see oligi nii äge – hoida kätt pulsil. Siin tänavatel jalutades hakkasin taas mõttes laule ümisema. Siin oli hea olla!

Meie tänava nimi oli 28. oktoobri tänav. See on kreeklastele tähtis päev, sest seda peetakse seal justkui võidupühaks ja seda kutsutakse seal Oxi päevaks. Nimelt II Maailmasõja ajal esitas 28. oktoobril 1940. aastal Itaalia diktaator Mussolini Kreekale ultimaatumi lubada neil Itaalia väed sisse tuua. Kreeka vastas aga lakooniliselt: “Oxi!” (“Ei”), mis tegelikult tähendas “Then it is war!” (“Olgu siis sõda!”). Vot sellenimelisel tänaval me elasime ja huvitav oli ka see, et me elasime seal ka 28. oktoobril, Oxi-päeval. Linn jäi siis täiesti vaikseks ja tühjaks, oli isegi veidi apokalüptiline tunne nii vaiksetel Ateena tänavatel kõndida. Peaaegu kõik poed, asutused ja toidukohad olid suletud.

Nii et 28. oktoober oli 28. oktoobri tänaval vaikne päev. Aga muidu oli see üsna tiheda liiklusega tänav. Ööpäevaringselt sõitsid meie akende alt mööda autod, taksod, trollid, bussid ja rollerid, palju rollereid ja mootorrattaid. Nagu eelpool mainitud, siis just viimastega armastavad kreeklased väga ringi sõita. Sõidustiil on üsna hooletu (kiivrit ei kanta) ja kiire ning need masinad teevad rohkem müra kui kõik autod ja bussid kokku. Just suure tänava lähedus oli mulle murekoht, sest arvasin, et liiklushääled segavad me und. Aga kummalisel kombel oli kõik hoopis vastupidi. Me magasime just selles korteris kõige paremini nendest 17st korterist, milles me selle nomaadiaasta jooksul elanud oleme. Aknad olid Ateena kohta üsna head, kuid liiklusmüra oli siiski korralikult kuulda. Akende ees olid ka metall-ribadest katteluugid. Selles korteris olid need automaatsed, piisas nupule vajutusest ja metallkardinad jooksid aknale tihedalt ette laskmata sisse mitte ühtki valguskiirt. Nii saimegi teada olulise asja oma une kohta. Esmatähtis on meile kõigile täielik pimedus magamistoas. Teine tingimus on hea voodi. Ma ei saa magada liiga kõval madratsil ja Tarielile on ebamugav just liiga pehme voodi. Aga selle kodu voodi oli suurepärane. Nii et selle paiga kohta käib küll täpselt mõttetarkus, et – Sa ei pea minema mägedesse, et leida vaikust ega suurlinna, et leida müra – kõik see on su enda sees olemas.

Ma hakkasin lausa ootama aega, mil saan magama minna, sest lihtsalt niiiiiii mõnus oli sügavalt magada. Ma ei ole eriti hea unega ja eriti viimastel aastatel on olnud mitmenädalasi väga kehva une perioode, seepärast oli eriti nauditav kogu see puhkus. Ka Tarieli kiitis seal oma und. Veenvaks tunnistuseks selle kohta on see, et ma magasin seal isegi maavärina üle. Korraks ärkasin maja ja voodi kõikumise peale, kuid siis pöördusin õndsalt oma sügavasse unne tagasi. Mul oli tunne nagu hällitaks keegi suur mind unele. Nii hoituna tundsin end seal.

See kodu oli väga mugav ka ruumikuse poolest, see koosnes avarast elutoast, kahest magamistoast, köögist ja kahest tualettruumist. Nii et meil kõigil oli ruumi töötamiseks ja niisama omaette olemiseks.

Kuna tegemist oli uuema majaga, siis oli see ainus kolmest, kus olid olemas ka radiaatorid ja keskküte, mis lülitatakse sisse kui ühistu vastavalt otsustab. Kogu Ateenas oleku aja oli ilm väga hea ja soe, vaid viimane nädal meenutas juba Eesti sügist. Ja selleks puhuks soovitas koerteri omanik meil konditsioneere kasutada, mida me ka tegime. Need puhusid tuppa sooja õhku ja viisid rõske tunde ära ning soojendasid mõnusalt. Ka köök oli igati hästi toimiva tehnikaga sisustatud, nii et saime kasutada nii tavalist pliiti, ahju kui ka mikrolaine ahju. Vannitoas oli lisaks pesumasinale olemas ka pesukuivati, mis tegi pesupesemise lihtsamaks.

17 airbnb korterit maailma eri paikades on meile näidanud, et enamasti on need kõik üsna ühetaolised. Muidugi väikeste kõrvalekalletega, kuid üldiselt võimalikult neutraalsed, et erinevad inimesed end seal hästi tunneks. Ma ise eelistaksin isegi rohkem eripära. Näiteks Mehhikos leidsime vaid ühe korteri, milles oli kohalikku kunsti ja käsitööd. Nii oli ka Ateenas, kõik korterid olid võimalikult neutraalsetes ja heledates toonides ning anonüümsed, see viimane veel eriti. Kuid väiksed detailid muutsid selle siiski eriliseks. Kasvõi näiteks kaheksa sentimeetrine rohutirts, kes me kolimise esimesel päeval meie akna taha tormivarju puges ja kellele me Mart, nimeks panime.

Kokkuvõttes võin öelda, et valisime endale head ja sobivad kodud ja ideaalselt klappisid ka asukohad arvestades ilma. Iga kolimise puhul merest eemale läks ilm nõksa jahedamaks. Jäime oma Ateena-eluga väga rahule, nautisime kreeklaste viisakust ja sõbralikkust, maitsvaid kohalikke toite ja muidugi valgust ja soojust ning õhukesi riideid ja jalanõusid 😀 Töötasime nende kolme kuu jooksul välismaal edukalt, sest mujal elamine on saanud nüüdseks osaks meie elust, mis on mõnus ja loomulik ning ei tekita enam sellist keskendumist segavat eufooriat. Soe ilm, võõrkeelne kõne ja troopiline taimestik pakuvad vaid meeldivat vaheldust tavapärasele argipäevale. Tunnen, et niimoodi rännates ja eri kohtades peatudes, saame elada justkui mitut elu oma elus, sest kohad, valgus, inimesed, esemed ja ruum meie ümber muutub pidevalt ja nii tajun iseennast üha tugevamalt. Olen justkui iseenda ankur ja see on võimas ning nii äge tunne.

Oleme nüüdseks välismaal elanud kokku kaheksa kuud ning hetkel oleme Eestis. Jaanuaris lähme taas. Seekord Aasiasse ja alustame Malaisiast. Olen vahel enda ümbrust tunnetades hetke mõelnud, et millises riigis ma hetkel olen ja tajunud siis, et tegelikult polegi see oluline, kui end hästi, rahulikult ja mõnusalt tunned. Ja on kaks asja, mis kogu meie perel igal pool maailmas koduse tunde tekitavad. Need on Õnne 13 vaatamine ja pannkookide söömine.