Kogu lugu on kirjutatud olevikus, sest nagu ikka, kirjutasin seda tükk aega. Hetkel oleme juba Nairobis tagasi. Aga siin saab meie Mombasa seiklustele kaasa elada.
Mombasasse jõudmine on nagu troopilisse paradiisi tulek. Meil on siin imeilus hooviaed, kus kasvavad kõige kaunimad ja lopsakamad puud-põõsad, mida ma siinmail üldse näinud olen. See elamukvartal on hiigelsuur, majad on nimetatud tähestiku järjekorras, niiviisi et AB, AC jne, kuni AU-ni välja. Meie korter asub majas tähtedega CH. Ja kuna kohe meie maja taga on ehitusplats, kus järgmised selle kvartali majad kerkima hakkavad, on selge, et neid maju tuleb siia veel ja veel. Arenduse nimi on Buxton Point Apartments ja sellesse kompleksi kuuluvad ka bassein, korvpalliplats ning mõned laste mänguväljakud, viimaseid on Keenias väga vähe.
Meil veab, sest üks on just meie ilusa aiaga hoovis ja juba mõne päeva möödudes leiab Mika sealt endale ka sõpru.
Meie siinne riviera rutiin on väga mõnus. Ärkame (Mika ärkab siin millegipärast juba kl 7, Tarieli 7:30, mina 8 paiku), siis lähme hommikusoojuses, kui pole veel palavaks läinud ja UV taevasse tõusnud, basseini ujuma.
Peale värskendavat suplust sööme hommikusööki ja hakkame tööle ja õppima ning õhtul, kui suurem palavus taandub, kolame linnas ringi.
Mombasa – Keenia sinine ja valge linn
Mombasa on Keenia suuruselt teine linn ja üks Ida-Aafrika vanimaid asulaid. Selle sadamaid ja rannaliiva limpsib India ookean. Kuna me Tarieliga armastame linnamelu, siis valisime ka Mombasas elamiseks just linnasüdame. Kuigi selgus, et turistid suunduvad enamasti rannapiirkonda, mis jäävad Mombasa saareosast, kus on ajalooline linnakeskus, põhja ja lõunasse. Mombasa saareosa on vaid 15 ruutkilomeetri suurune, kogu linn aga 219 ruutkilomeetrit ja siin elab miljon inimest. Linna algne nimi on araabiakeelne – Manbasa. Suahiili keeles kutsutakse linna “Kisiwa Cha Mvita”, mis tähendab “sõjasaart”, kuna linnas on võimul olnud paljud eri riigid.
Siinne kultuur on segu Aafrika, Pärsia, Araabia, Portugali ja Briti mõjudest. Mombasat tuntakse Keenia sinise ja valge linnana. Googeldades leian, et esiteks sümboliseerivad need värvid India ookeani ja teiseks olevat 2018. aastal toimunud kampaania, värvida võimalikult palju linnamaju valgeks ja siniseks, et meelitada kohale rohkem turiste. Kolmandaks ja ehk kõige loogilisemaks põhjuseks on see, et valge peegeldab tagasi kuuma päikest ega lase majadel ülekuumeneda.
Paljud Mombasa majad on tõepoolest valged, siniste detailide, iluvõrede ja aknaluukidega. Mombasa vanalinnas jalutades võib kogu selle hooletussejäetuse ja kulunud fassaadi all aimata, et see oli kunagi ilus linn. On tunda, et linna on kavandatud ja plaani järgi rajatud. Kõnniteed on laiad, kiviplaatidega kaetud ja siledad (suur erinevus Nairobiga, lähemalt lugeda saab mu Nairobi postitust) ning kvartalite vahel on õhku, sõiduteed on samuti laiad. Kvartalite nurgamajadel on nurk tahu-, mitte teravikukujuline.
Kahjuks ei renoveeri tänapäeva mombasalased oma maju. Vaid mõned pangad, kirikud ja mošeed on korda tehtud. Elumajad ja muud asutused on kehva väljanägemisega – värv kulunud, tahmane ja majaseinad hallituslaigulised. Kõik see näeb armetu välja.
Esimestel päevadel siin kõndides oli veidi apokalüptilise maailma tunne – nagu oleks keegi kauni linna ehitanud, selle eest hoolitsenud, kuid siis lahkunud ja jätnud selle nagu võõrastele või kellelegi, kes sellest ei hooli. Just selline näeb Mombasa kesk- ja vanalinn välja. Vaadates vanu fotosid linnast, on näha, kui kaunis see kõik välja nägi. Värsked sini-valged majad kandsid nime ja aastaarvu oma harmoonilisel fassaadil, mis on nüüd vaid vari olnust.
Mombasa saar India ookeanis oli oma strateegilise asukoha tõttu ajalooliselt oluline kaubanduskeskus. Sajandite jooksul on Mombasa võidelnud paljud välismaiste sissetungijatega. Enne portugallaste sissetungi 14. sajandil, oli Mombasa islamiusklik linn. 1498. aasta oli linnale saatuslik, sest siis jõudis sadamasse portugallase, Vasco da Gama laev, purjedel suured ristimärgid. Sellest ajast on Mombasat valitsenud portugallased, seejärel araablased, siis britid, kuni eelmise sajandi 50ndatel jõuti Keenia iseseisvumiseni.
Linnapildis on näha, et eelmise sajandi 40-50ndatel ehitati palju lihtsa, kuid harmoonilise vormiga funkstiilile sarnaseid maju. See aeg jäi Briti võimu all olemise aega. Nendel majadel on palju kõrgeid ja kitsaid aknaid ning kujunduselemendid fasaadil on lihtsad ja geomeetrilised. Kuna Mombasas on palju islamiusklikke, siis leidub siin ka palju sarnase vormiga maju, mille puhul on lisatud idamaistest mustritest inspireeritud iluvõresid. Need on nii esteetilise, kui ka ventileeriva funktsiooniga.
Vanalinna vanemas osas saab näha traditsioonilist suahiili arhitektuuri. Siin domineerivad kaarekujulised ukseavad ja kaitseks päikese eest on puidust aknaluugid. Samuti hulgaliselt rõdusid ja jahedaid sisehoove.
Kuna meie elame ajaloolises Mombasa saareosas ja käisime vaid paaril korral sealt väljaspool – Nyali rannas, siis võin öelda, et selles osas tõesti on aeg seisma jäänud ja see töötab Mombasa kahjuks. Arvatavasti on väljaspool saart linn rohkem arenenud ja turism paremal järjel, kuid meie seda väga ei näinud. Kahju, sest selleks on kõik võimalused – hea kliima, lokkav loodus ja kaunid rannad.
Kohalikud
Kui vaatan Mombasa tänavapilti, jõuan mõtteni, et enamik siin elavaid inimesi ei saa siit kunagi lahkuda. See on ja jääb nende ainsaks reaalsuseks ja nad ei taju tõeliselt kunagi, et on olemas nii palju muud ja teistsugust. Väga palju on vaesust ja kerjuseid, rohkem kui Nairobis. Tänavatel kõnnime tavaliselt nii kiirel sammu, kui siinne palavus võimaldab, sest kohe kui peatume, astub keegi ligi ja hakkab jälle endale lunchi ostmisest rääkima. Nüüdseks oleme juba aru saanud, et see ongi siinsete inimeste viis, ja seda ka oma kaasmaalastega suheldes. Ja sama normaalne viis on teisel inimesel sellist palvet ignoreerida. Siinsetes inimestes on mingi kummaline segu ükskõiksusest ja agressiivsusest. Nad justkui ründavad prooviks, kui see kohe ei õnnestu, siis kaotavad huvi. Kuid kui nendega veidigi kontakteerud, siis võivad nad olla väga järjekindlad.
Ühel õhtul voodis lamades, mõtlen, et siin pole olnud meil ühtki pikemat kontakti või suhtlust kohaliku inimesega. Kõik, kes meile tänaval “Jambo!” hüüavad, ei hüüa seda kunagi tagamõtteta. Ja see teeb meid nii ettevaatlikuks, et me noogutame või viipame vastu ning tõttame edasi. Kui olemegi kellega vestlusse laskunud, siis jõuame ikka raha-teema või jumalani. Nad kutsuvad meid oma kirikusse vms. Nii et meil pole eriti ka teemasid, millest tahaks nendega rääkida.
Õnneks, erinevalt meist, leiab Mika endale meie Mombasas oleku ajal hoovist sõbrad, kellega mäng kohe lahti läheb – neil selliseid tõkkeid pole. Kuigi siingi on erinevusi. Mika ei mõista vahel, miks üks või teine niiviisi käitub, arutame siis koos ja oleme talle toeks. Kõige äärmuslikum lugu, mis hoovimängudes juhtub, on see, et islami-tüdrukud ütlevad Mikale, et nad ei taha temaga mängida: “Because you are a christian!” Oleme ise ka segaduses ja räägime Mikale kultuurist ja usust ning sellest, kuidas see inimeste kombeid ja käitumist mõjutab. Järgmisel päeval mängivad lapsed taas koos. Ehk oli siin ka vanemate mõju tunda. Ikka on nii, et kui lapsed omavahel mängivad, siis suhtlevad ka vanemad vähemalt mingil määral omavahel, kuid siin seda ei juhtunud. Ma tervitan paari ema, kes oma lapsi mänguplatsil jälgivad, kuid nad vaevu vastavad. Nii et ollakse endassetõmbunud ja naeratusi on ka siin linnas vähe.
Lisaks mõjub ka meie riietus ja katmata pea islamiusulistele kindlasti häirivalt. Samas on siin kohalike hulgas ka palju kristlasi, kes riietuvad tavapäraselt. Mombasas on inimesed lihtsamalt ja traditsioonilisemalt riides ning nn pintsaklipslasi või äriinimeste riietust me peaaegu ei näe.
Postkaarte pole
Kohati Mombasas ja ka Nairobis olles, on tunne, et elu on siin justkui 30 aastat arenenud maailmast maha jäänud, samas mitte kõigis valdkondades, kuid turismis kindlasti. Tundub, et siinsetel elanikel pole piisavalt organiseeritust. Paljusid asju, mis tänapäeval kõikjal olemas on, siin lihtsalt pole. Näiteks muuseumid, galeriid ja ka kõige lihtsam – postkaardid. Need lihtsalt puuduvad. Kui oleme siin mõnedele kohalikele oma postkaarte kingiks andnud, siis nad keerutavad neid mõistmatult käes, olles veidi segaduses.
Kuna me Tarieliga oleme suured postkaardi entusiastid, siis suure otsimise peale me viimaks mõned väääääga tolmused ja umbes 30 aasta vanused postkaardid ühe paberipoe riiulinurgast leiame. Tarieli oli väga nördinud. Minu jaoks on see juba mingis mõttes lahe – need postkaardid seisid seal reaalselt aastaid, tolmusid ja tuhmusid, kuni meie tulekuni. Ostame need ja paneme Eesti poole teele. Eks näis kas ja kuidas Keenia postiteenus toimib. Kaardi saatmine Eestisse maksab 1.50 eurot.
Jeesuse kindlus ja olematud vaatamisväärsused
Mombasa kõige tuntum vaatamisväärsus on 1590ndatel siia portugallaste ehitatud sadama kaitsekindlus Fort Jesus ehk Jeesuse kindlus, mis kujutab endast väga lihtsat suurt halli müüri ja selle sisse jäävat hoovi nagu fotodelt näeme.
Jalutame selle müüri ääres, kuid sisse minna ei raatsi, sest pilet maksab 30 eurot inimese kohta. Siin ongi nii, et kui mingi vaatamisväärsus olemas on, siis maksab see palju ning lisaks püütakse sinult veel mingeid lisarahasid saada.
Kohe Jeesuse kindluse kõrval on 1988. aastal valminud kohvikannu skulptuur, mis näeb samuti kuidagi armetu välja…
Kesklinnas veel ka elevandi kihvade skulptuur, mis ehitati 1952. aastal tähistamaks Inglise kuninganna Elizabethi visiiti Mombasasse. Algselt olid need kihvad tehtud puidust ja neid on kaks, nüüd siis kokku neli ja valmistatud alumiiniumist. Ja sedasama üsna armetut asja peetakse Jeesuse kindluse järel Mombasa kõige suuremaks vaatamisväärsuseks.
Spaa
Kohe siia jõudes, võtab meid vastu subtroopiline kliima, mis on peale Nairobi kuiva päevast soojust ja meeldivat öist jahedust, raskem taluda. Päeval on siin 31-33 kraadi ja öösel 25-27 kraadi sooja, lisaks suur õhuniiskus. Muutume näost õhetavaks ja pidevalt kergelt läikivaks. Nahale mõjub selline kliima väga hästi, väiksed kriimustused kaovad, poorid puhastuvad ja kuivanud nahk muutub siledaks ja pehmeks ilma igasuguste kreemideta. Oleme jõudnud spaasse.
Prussakad
Kuid nagu igal heal asjal on ka sellel kliimal omad miinused. Siin on vastupidiselt Nairobile kõiksugu putukad. Ja mis kõige ebameeldivam – siin on prussakad. Kohe, kui me oma Mombasa korterisse jõuame, sibab ukse alt sisse esimene prussakas ja viibutab oma pikki tundlaid, otsekui meid tervitades. Õnneks on siin samamoodi koristussüsteem, kui Nairobiski ja koristaja on määratud meile käima lausa üle päeva ning tema teeb siis iga kord putukamürgiga tõrjet ja paneb ukse alla tihendi. Lisaks pakime kõik toidud plastkarpidesse ja ei jäta kunagi toitu kuskile lahtiselt seisma. Nii et saime ka prusskatega hakkama.
Relakas ja palvelaul
Mombasa koju jõudes leiame juba järgmisel hommikul end kesk valju mürafooni. Avastame aknast välja vaadates, et ühel pool meie maja, on suur ehitusplats, teisel pool puutöökoda ja mõlemad pooled töötavad müra osas täisvõimsusel.
Kusjuures näiteks tsementi segavad töölised käsitsi ja see ei tekitanud mingit müra, kuid seal möllas siiski palju masinaid.
Tarieli kirjutab kohe korteri peremehele, nii prussakate kui müra teemal. Too vastab viisakalt ja kiiresti, et prussakate osas, saadab ta koristaja, aga müra osas ta ei saa kahjuks midagi teha. Ning et me olime küsinud vaid sõidutee kohta (uurisime Nairobi kogemust arvestades, et ega suur tee meie majast ei möödu). Suurt teed ei ole, kuid ehituse ja töökoja osas ei osanud me tõesti küsida 😀 Ehitus mind nii väga ei häirinud, kuid puutöökojas lõigatakse palju relakaga ja selle kiunuv-puuriv hääl on eluaeg mul luust ja lihast läbi lõiganud ning hambad valutama pannud. Mõtlen, et sellega ma küll ei harju – kuidas saan siin tööd teha ja rahus olla? Leian toa, kuhu see hääl ei kosta ja töötan seal.
Kuid minu üllatuseks – juba järgmisel päeval häirib relaka hääl mind vähem ja ülejärgmisel ei pane ma seda enam tähelegi. Sain taas kinnitust, et kõigega on võimalik harjuda. Eriti kui sa tead, et lahkud sellest paigast.
Võibolla aitab sellele kaasa ka üks teine häiriv asi, nagu valu puhulgi – sa ei saa mitut valu korraga tunda. Nimelt saame öösel teadlikuks ka ühe mošee lähedusest. See asub kohe meie majadebloki kõrval. Nii et islami palvelaul kõlab meile kõrvu neli korda ööpäevas. Kuid umbes neljandal ööl me selle peale enam ei ärka. Palvelaul oli siin iga kord erinev, erinevam kui eelmisel kevadel Türgis olles, ning vahel väga agressiivne loeng või lausumine.
Kuid Mombasa kliima, bassein ja rand meeldivad meile nii väga, et vaatamata nendele helidele, võtame veel neli päeva juurde, et siin kauem aega veeta.
Meie korter on taas kolme magamistoa ja rõduga. Mika jaoks on eriti lahe see, et tal on narivoodi. Aga lõpuks magab ta hoopis baldahiinvoodis. Kuna meil on nii palju magamistube ja voodeid, siis saame soovi korral erinevaid asemeid proovida.
Meie magame siin.
Köök on mugav ja hästi varustatud.
Imelised maapähklid ja moosimuffinid
Leiame siin poest ülihead lilla koorega maapähklid, olgu öeldud, et keegi meist suur maapähklite fänn pole, kuid need on tõesti superhead pähklid! Selliseid pole me varem saanud. Ja neil on naljakas brändi nimi – “Yankee Doodle”. Selle taga on lastelaul, millest sai brittide- ja ameerika koloniaalvägede-vaheline pilkelugu, millest sai bränd.
Veel tehakse siin väga häid küpsetisi. Näiteks meie pere lemmikuiks said siin mõnusalt nätsked mustikamoosiga muffinid. Musta leiba leidsime ka. Nii et küpsetised on tasemel.
Nyali rand
Nyali rand on ilus palmidega ääristatud ja noorte poolt armastatud rand.
Selles rannas on liiv nagu tärklis, ülipeen, valge ja talla all krudisev. Nii peent liiva pole me varem oma jalge kunagi tundnud. Liiv on isegi palava ilmaga meeldivalt jahe. Tuuleiilide mõjul tuiskab liiv kui lumi ja katab meid ning meie asju peene liivakihiga, mis enam nii meeldiv pole.
Käime kolm korda selles rannas, sest nagu randadega ikka, on sinna minek ja tulek paras ettevõtmine. Lisaks suur liiva mahapesemine hiljem kodus 😀 Sõidame randa Tuk-Tukiga umbes 20 min, liikleme üldse palju nende sõidukitega, sest need on mugavad, odavad ja mõnus on lasta soojal tuulel end lahtises sõidukis jahutada. Rand pole õnneks tasuline nagu paljud paradiisirannad maailmas on. Kahjuks on siin üsna palju prügi ja ühes rannaosas ka päris palju teravaid klaasikilde.
Naudime rannas laineid ja värske kookosvee joomist. Eriti tore on jälgida Mikat, kes jookseb ringi nagu väike lind, kaevates liiva sisse auke ja kandes tühjade kookospähkli koortega nendesse vett ja hüüdes aeg-ajalt: “See on maailma parim päev!” Mu süda puhkeb lillena õitsema, tänu- ja õnnetundest, et saame koos nii ilusaid hetki veeta.
Reisil olemine on meie jaoks nagu lapsepõlv. Nii palju on siin neid esimesi kordi. Näiteks kaamliga rannas sõitmist polnud me planeerinud ega isegi sellest mõelnud, kuid järsku oli see kuninglik loom meie ees ja pakuti sellist seiklust. Kaameli uhkelt laial turjal kui toas õõtsudes, ütlesin Tarielile, et see polnud isegi minu to do listis ja nüüd on see juba tehtud.
Templipuu õite lummuses
Olen nii õnnelik ka selle üle, et juhuslikult just selle majadebloki valisime, kus meil on kõige ilusam hooviaed, mille roheluses igal hommikul ja õhtul kümblen. Siin kasvavad templipuud ning minu lemmikumad palmidest – lehvikpalmid.
Väiksed templipuud on eriti armsad, sest pääsen ligi astudes kohe nende värskeid, kookosvalgeid ja mangokollase südamikuga õisi nuusutama. Veel õitsesid seal aias talinelkide ja kobarnelkide sarnased lilled, mis mööda maad roomasid ja oma õienuppe päeva jooksul kindlas rütmis avasid ja sulgesid. Ülikaunid õied ja nii kirkad värvid!
Ja kui ma millestki vaimustuses olen, siis ma ikka olen. Nii et võite ette kujutada, kui palju aias neid templipuid imetlemas, nende õisi nuusutamas, neid silitamas ja pildistamas käisin. Palju! Väga palju!
Ja just need taimed, nende lehtede värskus ja õite külluslikkus olidki minu jaoks Mombasas kõige imelisemad. Korduvalt tekkis soov end lilledega võrdselt kauniks teha ja Tarielil pildistada lasta, mida see hea hing ka tegi.
Hüvasti, Mombasa!
Mombasa on meie Keenia-reisi kuurortiosa ja hoopis teistsugune kui pealinn Nairobi. Kuid selles paigas oli midagi metsikut ja raskepärast. Just siin tundsin esmakordselt kõigi meie reiside jooksul väsimust. Mitte kliima ja kauni looduse tõttu – sellest ei saa ma iial isu täis ja lihtsalt naudin iga sekund. Kuid seda väsimust tekitas siinne kummaline ja äkiline rahvas. Just sellest, et me ei saa nendega normaalselt suhelda, vaid peame end hoidma ja kontrollima ega saa päris lõdvaks lasta.
Aga ma olen väga rahul, et me Mombasas olime! Nii saime Keeniat ja selle võimsat ning lopsakat loodust rohkem näha ja tunnetada ning muidugi oli mõnus end India ookeani kasta!
