New York, I love you …

Selle blogipostituse pealkiri oli mul juba lennukis valmis mõeldud. “New York, I love you …” on LSD Soundsystemi lugu ja see jätkub nii. “New York, I love you, but you bringing me down …” Mõtlesin lennates siia, et kumba moodi ma pealkirja kirjutan – kas pool lausest või terve. Nüüd tean … Las olla pool, aga tegelikult olen bändiga nõus. See on vastuoluline linn. Ta vaimustab oma suuruse ja võitluslikkusega, kuid ka masendab nende samade omadustega.

Mõtlesin, et hakkan kohe esimesel New Yorgi päeval kirjutama, et kõik tunded oleksid võimalikult värsked. Eile õhtul saabusime, aga siis läksime otse magama, nii et täna oli esimene täispäev siin linnas. Linnas, kuhu ma olen tahtnud tulla kogu oma teadliku elu, sest vahel tundub, et kogu tõeline elu toimub just siin.

On kummaline tulla paika, mida sa justkui väga hästi tunned, sest oled seda näinud nii paljudes filmides, sarjades ja dokumentaalides. Meie airbnb asub Brooklynis, paigas, kust Brooklyni Bridgeni on umbes 10 kilomeetrit, mille juurde me ka täna jalutame. Mõtlesime, et teeme rahuliku sisseelamise päeva, et ei sukeldu kohe Manhattani pilvelõhkujatevahelisse maailma.

Esimene jalutuskäik Brooklynis.

Aga üldiselt jah, selles linnas elame ja oleme teistmoodi kui tavaliselt. Viibime siin vaid nädal aega, sest elu siin on lihtsalt nii kallis. Nii airbnb, mis on vaid üks tuba, jagatava köögi ja tualettruumiga (nädal maksab sama palju, kui meie tavaline kuu mõnes muus paigas). Ka toit on kallis. Aga kuna me oleme New Yorgist nii palju unistanud, siis tahtsime siia ikkagi kindlasti tulla. Nii et me seekord ahmime seda linna, mitte ei võta rahulikult nagu tavaliselt.

Esimene päev

Esimese päeva jalutuskäik on mõnus, pikk, kuid rahulik, vahepeal sööme, ostame mõned riided ja Mikale meisterdusasju. Tagasi tuleme õhtul metrooga. Niimoodi näeme ja tajume linna rohkem kui sellest kohe läbi sõites. Kõndides muutub meie ümbrus – väikestest viilkatustega majadest said punastest tellistest laotud majadega kvartalid, neist neoklassitsistlikud hooned, neist sarnases ehitusstiilis kõrghooned ja siis kerkibki meie ette Brooklyn Bridge ja sellest teisel kaldal kõrguv Manhattan. Siin on juba uued pilvelõhkujad ja vasakut kätt kauguses kõrgumas Vabadussammas.

Esimesed muljed Brooklyni piirkonnast on, et see on siiski üsna väike ja kehvapoolse tunnetusega linnaosa, kus elavad peaaegu ainult mustanahalised. Ameeriklased ei olegi sellised keep-smiling-tüüpi inimesed, kes kohe rõõmsalt kontakti otsivad, nagu olime kuulnud ja nagu eeldasime. Inimesed on pigem endassetõmbunud ja ei otsi silmkontakti, vaid paar inimest pööras täna Mikale tähelepanu. Mehhiko ja Aasia kogemusega Mika ütles päeva lõpuks, et ta sai vaid neli komplimenti, lisades, et nägi ka nelja oravat.

Ahjaa, vahepeal kõnnime ka läbi ilusa Brooklyni Prospect pargi, mis on hiiglaslik. Sööme supermaketist ostetud õuna-kaneeli muffineid ja joome kohvi. Kusjuures ka Tarieli, kes kunagi ei joo kohvi, võtab paar lonksu ja ütleb, et maitsed sobivad üllatavalt hästi kokku.

Vaatleme tiigis kividel ja puuokstel päevitavaid kilpkonni ja hanesid. Õpetan Mikale kolm uut taime – hõlmikpuu, iileksi ja plataani puud.

Haned Prospecti pargis

Brooklyni sild meeldib – on lahe seda võimsat vanaaegset konstruktsiooni vaadata ja samas sealt avanevaid vaateid nautida. Kihvt ja teistmoodi on, et kui tavaliselt on jalakäijate jaoks eraldatud ala silla ääres, autodega ühel tasandil, siis siin on see kohati väga mõnusalt lai ala, mis kõrgub 5 meetrit autode kohal. Nii et on ruumi ja rahu seal olemist nautida. Taoline lahendus on üsna ebatavaline, sest enamasti on jalakäijatele jäetud kitsad kõnniteed silla äärel.

Reljeef sillal, Brookylini silla sõidukite muutumine ajas.

Brooklyni sild on hübriidne tross-rippsild, mis ulatub üle East Riveri Manhattani ja Brooklyni linnaosade vahel. Brooklyni sild oli esimene üle selle jõe ehitatud kindel sild. Avamise hetkel oli see maailma pikim rippsild (täispikkusega 1,8 km pikk). Algselt nimetati seda silda New Yorgi ja Brooklyni sillaks või East Riveri sillaks, kuid ametlikult nimetati see 1915. aastal ümber Brooklyni sillaks. Sild valmis aastal 1875 ja on pühendatud Emily Warren Roeblingi mälestusele, kes aitas oma abikaasal Washington A. Roeblingil silla ehituse lõpule viia oma isa John A. Roeblingi plaanide järgi.

Jalutame tagasi koju, ilm on muutunud lausa suviselt soojaks ning me teeme kohe esimesel päeval rekordarvu samme – peaaegu 30 000 – et New Yorgis oleks ikka võimalikult palju meie jalajälgi.

Meie kodukant on madalate majadega linnaosa. Esimesel õhtul taksoga lennujaamast siia saabudes olime Tarieliga isegi pettunud – mis mõttes ei olegi suuri maju. Nagu mingi külake siin väikeste, üsna ilmetute majakestega tänavad. Meie elupaik asub Flatbushi linnaosas ja siinsed kvartalid koosnevad pea eranditult punasest tellistest majadest.

Meie kodutee.

On olemas ka meie meelest geto-laadne osa Flatbush Gardeni kvartal, meenutab Tallinna Lasnamäe mitmekorruseliste majadega magalarajooni ja selle tsentris seisab ööpäevaringselt sisselülitatud tuledega politseiauto ning paar politseinikku on valves korvpalliplatside servas, kus käib kampade kogunemine, mängitakse palli ja õhus hõljub kanepisuits. Mida hiljem me koju saabusime, seda rohkem oli seal rahvast ning seda tugevamad hääled ja vibratsioonid õhus. Nii et sellest paigast tuleme me alati üsna kiirelt läbi.

Flatbush Gardeni rajoon.
Kohalikud elanikud.

Teine päev

Sõidame metrooga Manhattanile ja sukeldume pilvelõhkujate maailma. Meil on mõttes mitmeid maju ja paiku, mida siin näha, seega tõttame. Alustame Central Pargist. Sisenme sinna MoMA kunstimuuseumi poolt küljest ja leiame pargi väravast kaunistatud hobukaarikud, täpselt sellised, millega Big Carriele “Seks ja linnas” järele tuli. Hobusesõnniku lõhn hõljub muide kõikjal selles hiiglaslikus pargis.

Siin on palju maast kerkivaid siledaseljalisi ja päikesesooje kivinõlvakuid, millel on mõnus istuda ja kaasavõetud madariine süüa. Mika tahab kõigil neil ronida, sellepärast liigume pargis üsna aeglaselt ringi. Leiame mitmeid väikseid veekogusid ja ühe kitsa kärestikulise oja ning üsna metsiku pargiosa. Igal juhul pole park selline nagu ma seda ette kujutasin ja filmides näinud olen.

Vahemärkus – New Yorgi tänavatel ei kõnni kõrgmoodi või ka üldse ekstravagantset välimust armastavad inimesed. Vastupidiselt filmides ja ajakirjades nähtule. Elegantselt ja huvitavalt riietatud inimesi me selle nädala jooksul peaaegu ei näinud. Aasias ja Euroopas kohtasime neid igal juhul rohkem.

Lõpuks, kui liigume tagasi, leian küll sellise pargiosa, mida olen filmides näinud ja see kuidagi rahustab. On mingi õrn seos minu mõtte ja selle koha vahel. Seejärel jõuame tagasi umbes samasse kohta, kust enne alustasime ja vot seal on huvitav vaade rohelisusest, kivinõlvakust ja taamal kõrguvad pilvelõhkujad.

Siis ma veel ei tea, ei taibanud enne üle vaadata, et üht neist pilvelõhkujatest maalis Frida Kahlo. Just selle sama päeva hommikul rääkisin Tarieli kuidas kõrghooned ja kõrged sillad tekitavad minus kõhedust, sest need on paigad, kus sooritatakse enesetappe. Rääkisin talle, et Fridal on maal “Doroty Hale`i enesetapp” ning et seal kujutab kunstnik üht New Yorgi kõrghoonet. Kuid ma ei vaadanud sel hommikul seda maali, muidu oleksin Hampshire House, mille ees seisime, ära tundnud.

Dorothy Hale oli Ameerika näitleja. Pärast seda, kui tema abikaasa autoõnnetuses hukkus, oli tal paar ebaõnnestunud suhtet ja ta karjäär läks allamäge. Dorothy sattus rahalistesse raskustesse ning elas oma sõprade toel. 1938 aastal, 20. oktoobri õhtul korraldas ta lähematele sõpradele peo, öeldes, et ta läheb pikemale reisile. 21. oktoobri varahommikul sooritas ta enesetapu, hüpates oma New Yorgis asuva luksuskorteri sviidi aknast alla. Tal oli seljas oma musta värvi lemmikkleit ja rinnale kinnitatud väike kollastest roosidest kimp. Doroty Hale oli elust lahkudes vaid 33-aastane.

Dorothy Hale

Clare Boothe Luce, kes oli Dorothy lähedane sõber ja ka moeajakirja “Vanity Fair” väljaandja ning Frida Kahlo suur austaja, tellis Kahlolt peaaegu kohe peale nende ühise sõbra surma 400 dollari eest “recuerdo” (mälestus)portree. Clare kavatses selle kinkida Dorothy leinavale emale. Ta eeldas, et Frida Kahlo maalib Dorothyst tavalise portree, mille saab kamina kohale riputada. Kuid kui Clare maali 1939. aasta augustis lahti pakkis, oli ta šokeeritud. Ta tahtis maali hävitada, kuid sõbrad veensid teda seda mitte tegema.

See maal on üks Frida šokeerivamaid. Ta oli detailselt dokumenteerinud Dorothy surma ja kirjutanud maali alla veripunaste tähtedega: “New Yorgis 21. oktoobril 1938 hommikul kell 6.00 sooritas Dorothy Hale enesetapu, heites end Hampshire’i maja aknast alla. See maal on tema mälestuseks. Autor Frida Kahlo.” Clare ei teadnud, millises meeleseisundis Frida seda maalides viibis. Ka Fridal endal olid sel perioodil suitsiidsed mõtted, sest ta oli just Diegost lahutanud.

Hampshire`i maja ja Frida maal.

Elan selle kauni näitlejanna elu kurva lõpu tugevalt läbi, nii netist loetu kui Frida maalitu kaudu ja see raputab mind korralikult läbi. Kirjutan neid ridu New Yorgi öös ja see kõik on nii dramaatiline, valus ja samal ajal kohutaval kombel ka kaunis. See linn, see maja, see ajahetk ning need mineviku-inimesed on mulle kuidagi nii käegakastutavad ja samas nii küündimatult kauged. Tunnen eriti tugevalt, et hooned ja kohad püsivad, kuid inimesed mööduvad.

Edasi jalutame tol päeval Chrysler Buildingu juurde. See sarjas “Seks ja linn” mulle nii armsaks saanud art deco stiilis maja, paneb mind alati rõõmsalt kilkama, kui teda hiljem linnas teiste pilvelõhkujate vahelt silman. Enne seda kohtume veel Rockefeller Centeriga ja järsku – seal ta seisab ja sädelebki! Oh, ma olen pimestatud ja natuke nagu unenäo tunne on, et usun ja ei usu ka, et siinsamas ta ongi. Käegakatsutav. Ja ometi meeldib mulle enim just tema teemantina sädelev tipp, mille teevad nii eriliseks väiksed kolmnurksed aknad. Ahhh, iludus! Samas on kummaline see, et kui vaadata hoonet lähedalt ja alt, mõjub see üsna raskepäraselt. Ja kui Tarieli küsib, et kas ma tahaksin ka sinna sisse minna, siis ma eitan. Kummaline, peaksin tahtma ja sellest kõigest rohkem teada saada. Kuid mina tahan teda imetleda vaid kaugusest, sest just nii mõjub ta kõige õhulisemalt ja elegantsemalt. Kaalume Empire State Buildingusse minekut, sest sealt näeksime Chrysler Buildingu teemantsäravat tippu hästi. Aga Mika jalad löövad juba tuld ja nii me otsustame siiski koju minna. Tugev isakaru, Tarieli, tassib meie tütrekest suure osa sellest teest kätel.

Esimene kohtumine.

Chrysler Building oli oma 319-meetrise kõrgusega maailma kõrgeim teraskarkassiga telliskivihoone (muide, väga paljud vanad New Yorgi kõrghooned on just telliskivihooned). Ta oli seda 11 kuud pärast valmimist 1930. aastal. Kõrguse osas käis Chrysler Buildingu ja Empire State Buildingu vahel tihe võistlus.

Chrysler Building linnaruumienne ja nüüd. Kõrguste vahed on nii palju muutunud tema kahjuks.

Chrysleri hoone kujundas William Van Alen ja oma nime sai see ühe algse üürniku, autotööstuse juhi Walter Chrysleri järgi. See on valmistatud müüritisega täidetud terasraamist, millel on dekoratiivne metallkate. Hoone nurkadest ulatub viiel korrusel välja ligikaudu viiskümmend metallornamenti, mis meenutavad gooti stiilis katedraalide veesüliteid. Mõned neist on 1929. aasta Chrysleri radiaatorikorkide koopiad, mõned on kotkad, mis viitavad Ameerika rahvuslinnule.

Hoone valmimise ajal olid hinnangud sellele vastakad, seda peeti ebaoriginaalseks, ümberpööratud mõõkkalaks jms, kuid tänapäeval on nii arhitektid kui tavainimesed arvamusel, et Chrysler Building on üks New Yorgi romantilisemaid pilvelõhkujaid ning temast on saanud art deco arhitektuuristiili ikoon kogu maailmas.

Kolmas päev

On väga soe, päikseline ja tuulevaikne päev, seega sõidame praamiga Vabadussammast vaatama. Kui erinevaid emotsioone võib kogeda taolisel päikselisel päeval – nii ülevoolavalt õnnelikke ja sulneid, kui ka ängistavaid ja kurbi, viimastest hiljem. Veetsime peaaegu terve selle imeilusa päeva Vabadussamba juures, Liberty saarel.

Teel Libery saarele.

Oh, kui palju olen vaadanud selle kolossaalse neoklassitsistliku naise kuju pilte, näinud seda filmides ja kunstis, aga on ikka hoopis teine tunne sõita ta juurde praamiga. Näha, kuidas talle lähenedes ta ikka suurema ja suuremana mu ette kerkib. Mind tõmbavad suured kujud, seda te juba teate. Kuju kunstnikuks on prantsuse skulptor Frédéric Auguste Bartholdi ja selle metallkarkassi ehitas Gustave Eiffel. Ausammas avati pidulikult 28. oktoobril 1886. aastal.

Skulptuur on inspireeritud Rooma vabadusjumalanna Libertasest. Ta hoiab parema käega pea kohal tõrvikut ja vasakus käes on tal USA iseseisvusdeklaratsioon. Katkine kett ja köidikud lebavad tema jalge ees, meenutades Ameerika kodusõjale järgnenud orjuse kaotamist. Kujust sai vabaduse ja Ameerika Ühendriikide ikoon, mida peeti meritsi saabuvate immigrantide tervituse sümboliks.

Kujust pidi selle püstitamise ajal saama ka majakas. Kuid kui tõrvik ausamba avamise õhtul valgustati, tekitas see vaid nõrga sära, mis oli Manhattanilt vaid vaevu nähtav. Bartholdi soovitas kuju kullata, et suurendada selle võimet valgust peegeldada, kuid see osutus liiga kulukaks. Ameerika Ühendriikide tuletornide juhatus võttis 1887. aastal Vabadussamba üle ja lubas paigaldada seadmed, mis suurendavad tõrviku mõju – pingutustele vaatamata jäi kuju öösel praktiliselt nähtamatuks. Kui Bartholdi 1893. aastal USA-sse naasis, püüdis ta asja parandada, kuid tulutult. Tõrviku kuju ja leeki on mitmeid kordi muudetud ja praegu on selle esialgne kuju taastatud.

Tõrviku areng läbi aegade ja katsed seda erksamaks muuta.

Sõjad Euroopas ajendasid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ulatuslikku väljarännet Ameerika Ühendriikidesse. Paljud põgenikud nägid kuju saabudes New Yorki ja nii muutus see justkui vabasse maailma pääsemise sümboliks. See seos tugevnes veelgi, kui lähedal asuval Ellise saarel avati immigatsiooni vastuvõtu keskus. Miss Libertyst sai “pagulaste ema”. Kuju muutus kiiresti maamärgiks.

Kuju juurde viib praegu praam ja külastaja maksab praamipileti hinna (kolmele inimesele kokku 58 eurot). Monumendi juurde eraldi sissepääsutasu ei ole. Kõik praamid, mis viivad külastajad tagasi Manhattanile, teevad peatuse ka Ellise saarel, kes soovib, saab ka seda külastada.

Mika ja Manhattani (vasakul) ning Brooklyni (paremal) panoraam.

Meie võtame mõnuga aega ja naudime lisaks Vabadussamba vaatlemisele ja pildistamisele ka Manhattani ja Brooklyni vaateid, mis siit üle vee nii kaunilt kätte paistavad.

Jalutame ringi, vaatame kuju igalt küljelt, näiteks selja tagant polnud teda kunagi näinud ning käime vahepeal kohvikus söömas.

Paremal all kuju originaaltõrvik.

Külastame ka suveniiripoodi ka ning siis siirdume siis Vabadussamba taga asuvasse parki ehitatud muuseumi juurde. See on nagu sattumine teise, veelgi tüünemasse maailma. On tunne nagu lapsepõlves vanaema juures maal. Muuseum on ehitatud väikse nõlvaku sisse ning selle katusel kasvavad metsiku väljana kollane kuldvihm ja väiksed lillad sügisastrid.

Tee, mis viib muuseumi katusele, mis on üks suur lilleväli.

See on justkui hiigelsuur niit kesk New Yorgi lahte ja selle kohal kumisevad meeuimas mesilased. Päike langeb just sellise õhtuse längus nurga alt, mis on nii soe-soe, kuid enam mitte nii kõrvetav. Kuldne valgus. Seda sumedat meekuldset rahu häirivad vahel vaid safiirsinise taeva all aeg-ajalt lähenevad ja kaugenevad helikopterid, mis kasutavad samuti ära ilusat ilma, et soovijatele linnulennult Manhattani ilu näidata.

Kujutage seda magusat lõhna ja suminat.

Kui päev veel rohkem õhtusse vajub, asutume sellelt mahedalt saarelt taas praamile, mis viib meid Ellise saarele. See on õhust vaadatuna kandiline ja osaliselt tehissaar, seda laiendati 11 hektarini, täidis saadi laevade ballastist ja New Yorgi metroo esimesest liinist välja kaevatud materjalist. Praegu on saar C-kujuline, mille kirde- ja edelaküljel on kaks võrdse suurusega maamassi, mida eraldab endine parvlaevasadam. Algselt oli seal kolm eraldi saart. 1920. aastatel täidis kindlustati puitvaiade ja võresüsteemiga ning hiljem ümbritseti betoonist ja graniidist mereseinaga.

Vaade Ellise saarele Vabadussamba pjedestaalilt.

Ellise saar on vanast ajast oma looduslike omaduste poolest tuntud kui Kajakasaare ja Väikse austrisaarena. Viimase nime sai ta 1630. aastal kui hollandlased ostsid ja asustasid saare Uus-Hollandi osana. Sealse austririkkuse tuules korraldati seal uhkeid piknikke ja pidusööke. Tõendiks sealse vaba aja veetmise kohta on 18. saj keskel saarele kerkinud ärihooned. Väikse austrisaare omandas 1774. aastal Walesist pärit kolonisaator, New Yorki elanik ja kaupmees Samuel Ellis. Ta üritas saart üheksa aastat hiljem edutult maha müüa. Ellise surma järel kuulus saar mõnda aega tema järeltulijatele, kuid läks siis tükk tüki haaval New Yorgi ja New Jersey valdusse.

Väike saar oli 80 aasta jooksul sõjaväelaste käsutuses. Sinna ehitati sõjalisi kindlustusi, mida küll vaja ei läinudki, kuid mille eesmärk oli olla eelpostiks suurlinna kaitsel. Peale seda, alates 1855. aastast on Castle Clintoni, uhke nelja torniga hoone saarel, kasutatud nn sisserändejaamana. Just selle kaudu on Ellise saar meile tänapäeval tuntud. Seda on nimetatud ka Pisarate saareks.

Ellise saarel, sisserändejaama ees.

Kui me selle Vabadussamba juures lahkume ja praam meid vahepeatusena Ellise saarele viib, mõtleme, et muidugi lähme ka seda saart vaatama. Kuid kui mu jalg selle saare pinda puudutab, tabab mind mingi kummaline äng ja kurbus ning ma tahan sealt võimalikult ruttu ära saada. Sealsesse imeilusasse hoonesse, praegusesse Immigartsioonimuuseumisse, kust olnud läbi käinud nii paljud sisserändajad (Wikipedia andmetel 8 miljonit inimest), astumine, ei teinud seda tunnet kuidagi paremaks. Kindlasti mängis rolli ka nähtud film, kus üks haige immigrant aina ootab ja ootab pääsu nendest lõpututest jahedatest kahhelpõrandaga koridoridest. Kuid ta ei pääsegi sellelt saarelt ja sureb sealses haiglas.

Muidugi mõjutab mu tundeid see teadmine. Kuid kui seista Ellise saarel nii, et immigatsioonikeskus jääb su selja taha, siis vasakut kätt avaneb Manhattani uhke siluett ja paremal võimas Vabadussammas, siis märkad, et oled nende kahe vahel ja vee tõttu oled mõlemast eraldatud. On tunne, et Miss Liberty, kes su teed siia vabasse maailma juhatas, on sulle nüüd selja keeranud – Ellise saarelt näeb vaid tema selga. Oled saarel justkui lõksus, ega pääse liikuma.

Ajavahe ja uni

Tavarütmis olles olen ma üsna kehv uinuja. Kuid siin on päevad nii tihedad ja täis nii paljut põnevat, et ma uinun minutitega oma tavapärasel ajal veidi enne südaööd. Ja magan ilusti kella 8ni välja. Väsimust ja uimasust samas enne voodisse minekut ei tunne, vastupidiselt tavalisele. Võin tavarütmis olles enne pikali heitmist väga uimane olla, aga niipea kui mu pea patja puudutab, olen ärkvel.

Mika ja Tarieli uinuvad samuti kiiresti nagu tavapäraseltki. Mika sätime me ikka ettenähtud 21:30 magama, aga Tarieli uinub siin samuti 22 ja 23 vahel. Muidu poleks ju hullu, aga nad mõlemad ka ärkavad liiga vara, seega ei saa nad 8 tundi täis magada. Ja niimoodi nüüd juba kolmas öö. Tarieli on kogu aeg kella 5 paiku üleval ja passib siis voodis, et meid mitte segada. Mika ärkab 6 ja 7 paiku, mida tavarütmis kunagi ei juhtu. Ei tea kas see saab olla ajavahest tingitud. Üldiselt peaks see ju paari ööpäevaga paika minema. Oeh, ma loodan, et nad saavad oma pika une ikka tagasi. Mina igal juhul olen oma kehvast uinumisest neil päevil vaba ja see on nii värskendav!

Neljas päev

Täna käime samuti pika tiiru Manhattanil. Alustame Faltiron Buildingust, mis on võimas kolmnurkse põhiplaaniga kõrghoone. Hetkel on ta kahjuks tellingutes, aga tema uhket vormi saab ilusti näha. Seejärel suundume Greenwich Villagesse, kus asub “Seks ja linna” sarja (1998–2004) armastatud peategelase, Carrie Bradshaw, korteri fassaad Perry Street 66, kuigi tema aadress on märgitud Upper East Side’il.

Üks tüüpiline Greenwich Village tänav.

Manhattanil on üldiselt üsna vähe rohelust, kuid selles linnaosas ääristavad teid kõrged puud, enamasti plataanid ja hõlmikpuud, mis on New Yorgile omased. Rohelisus siin on loogiline, sest Greenwichi nimi pärineb Groenwijckist, mis tähendab hollandi keeles “roheline piirkond”. Enamik Greenwich Village’i hooneid on keskmise kõrgusega, 19. sajandil ehitatud ja ühele perele mõeldud ridaelamud. Taolised majad on teravas kontrastis Manhattani kesklinna kõrghoonetega.

20. sajandil oli Greenwich Village tuntud kunstnike ja boheemlaste linnaosana ning LGBT-liikumise tulipunktina. Praegu on see hipsteritele, kunstnike, näitlejate ja kirjanike poolt armastatud piirkond. Siin elab palju staare. Greenwich Village on läbinud kommertsialiseerimise ja sealsed kinnisvarahinnad on väga-väga kõrged.

Leiame Carrie trepi kenasti üles. Ja oh, kui lahe tunne see on! Seista sealsamas, kus su armastatud kangelanna on nii palju kordi seisnud ja trepist üles oma koju läinud või siis mõnes oma ülimoodsas outfitis hommikul välja tormanud, vallutama New Yorki ja kõigi inimeste südameid. Carrie on mind isiksuseks kujunemisel nii palju aidanud ja inspireerinud. Tema olek, stiil ja muidugi ta kirjutatud read elu ja suhete kohta. Mu pulmakleit oli inspireeritud Carrie lepatriinumummulisest Pariisi kleidist.

Carrie Pariisis ja mina Tarieliga meie pulmapäeval.
Carrie trepil.

Ja seal ma siis seisingi Carrie koha peal nii nagu mitmed ja mitmed teised naised seisavad enne ja pärast mind ja lasevad oma meestel teha lõputult pilte, püüdes välja näha sama hooletult elegantne kui Carrie.

Lahe on, et ka Tarielile on see sari armas ning ta vaatas ja vaatab seda sama suure huviga kui mina. Kui Mika oli alles beebi ja Tarieli andis mulle öisteks imetamisteks jõudu sellega, et lasi mul õhtul tund-paar varem magama minna, võttes ise beebi-Mika kätele, suigutas unne ning vaatas siis niimoodi laps kätel mitu osa “Seks ja linna”. Ja niimoodi kõik 6 hooaega ja 94 osa järjest.

Mõtleme ka nendele “vaestele” inimestele, kes seal majas elavad, nägimegi üht härrat tuppa minemas. Küllap on keeruline, kui mingid võõrad inimesed su akna all pidevalt pilte teevad. Ja trepi kaitseks on astmete ette tõmmatud nöör, mille küljes ripuvad sedelid palvega mitte astuda trepile ning olla vaiksed ja austada majaelanike privaatsust. No meie lärmi ei teinud, peale minu vaikse vaimustushüüatuse 😀 Ka inimesi ei olnud seal maja ees liiga palju, kõik viisakas ja meeldiv.

Carrie tänav.

Siit kõnnime edasi High Line Park`i, mis on 1,45 miili ehk umbes 2 kilomeetrit pikk, endisele rongiliinile ehitatud park. See, kohati kõrgete puude, kohati rippuvate põõsaste ja muu taimestikuga kitsas roheline tee lookleb kaunilt keerdudes, tõustes ja langedes läbi Manhattani, pakkudes oma pinnalt imelisi vaateid linnale, jõele ja kõrghoonetele.

High Line`i pargi algus.

Kunagi 2008. aastal (pargi ehitamist alustati 2006. ja alates 2009. aastast avati järk-järgult) kui me Tarieliga veel Tartus elasime, näitas ta mulle sellest samast pargist lahedaid fotosid. Tol ajal oli see maailmas üsna ainulaade park. Mäletan seda tunnet, kui vaatasin tookord neid pilte, et see on midagi väga-väga erilist ja ägedat, kuid samas ka nii kauget. Ja nüüd olin ma siin, sellesamas pargis, koos oma kalli ja meie lapsega – võimas tänutunne ja joovastus vuhiseb üle minu – ja ma võin seda kõike kogeda! Vahel on tunne, et seda kõike on nii palju korraga tunda ja hoomata. Väga-väga kihvt! Peale selle olen veel kantud Greenwich Village`st saadud imelisest emotsioonidest.

Raudteeliikluse vähenemise tõttu New Yorgi keskraudteel jäeti see liin 1980. aastal praktiliselt maha. 1999. asutati selle säilitamist ja taaskasutamist avaliku avatud ruumina mittetulundusühing Friends of the High Line. New Yorki kuulsused osalesid raha kogumises ning linnapea Michael Bloomberg teatas High Line’i plaanitavast pargist 2003. aastal.

Alates 2009. aasta juunis avamisest on High Line’ist saanud Ameerika kaasaegse maastikuarhitektuuri ikoon. High Line’i edu on inspireerinud linna kogu Ameerika Ühendriikides vananenud infrastruktuuri avalikuks ruumiks ümber kujundama. Pargist sai turismiatraktsioon ja see ajendas kinnisvaraarendust naaberpiirkondades, tõstes marsruudil kinnisvara väärtust ja hindu. 2019. aastaks kaheksa miljonit külastajat aastas.

Pargi ümber on väga lahedat uut arhitektuuri.

Park on tõesti lahe. Vanad raudteeliiprid jooksevad mööda seda endiselt, kuid nüüd kasvavad nende vahel ja ümber taimed ning kõndimiseks on kohati puuplaatidest, kohati betoonist tee. Pargis on ka sinna orgaaniliselt sobituvad pingid, laiemad istmumisalad lugemiseks või piknike pidamiseks ja astmelised vaateplatvormid. Tõeliselt mõnus roheline liin keset Manhattani melu.

Minu kallikesed!

High Line park viib meid välja Hudson Yardsi moodsa arhitektuuri ja linnaruumiga ümbrusse.

Ulmeline arhitektuur, tunne nagu ski-fi filmis.

Sealt liigume edasi Time Square`le. Teel sööme esmakordselt 99-sendise pitsalõigu, mida kirjeldati, et on igal pool, kuid meie näeme neljandal New Yorgi päeval esimest korda. On väga korralik lõik, võtame kaks tükki ja purgi Coca Colat ka nagu kord ja kohus. Väga maitsev!

Time Square võtab meid vastu helendavate ekraanide, rahvamassi ja mõnede üsna kulunud välimusega Disney tegelastega, kes muidu värsket õhku hingavad, kuid kui last näevad, siis ruttu maski üle pea tõmbavad. Nendega küll pilti teha ei taha, kuidagi armetud on ja jooksevad parves kohale. Nii et sa ei saa Mikiga eraldi pilti, ilma et sinna roniks ka Minnie, Spiderman ja Elsa 😀 Aga näeme korraks ära ka siinse klassiku – Naked Cowboy ning King Kong on lahe!

Sisenemine Time Squari`le.

Kuid kõige rohkem avaldab meile muljet üks stiilselt hullumeelse välimuse ja käitumisega naine, kes liigub ringi ja võtab aeg-ajalt poose lihtsalt häälitsedes ja ajades seejuures oma hiigelsuure värvitud suu ülilahti. See näeb väga pilkupüüdev välja ja tema on ainus, kellele raha anname. Ka on ta ainus, kes oma esinemisega tõesti pingutab ja vaeva näeb.

Viies päev

Kogu päev sajab vihma ja on kohati lausa tormituul. Töötame, joonistame, maalime, mängime kaardimängu, vaatame Netflixi ja tellime õhtul hiina toitu. Mõnus päev!

Koduidüll.

Kuues päev

Taas vihmapäev ja MoMA külastus. Otsustame MET`i asemel MoMA kui kaasaegsema kunsti muuseumi kasuks, kuid ausalt öeldes on nii maja kui näitused veidi pettumus. Paar uut kunstnikku leian enda jaoks ja muidugi on tore näha Fida Kahlo, Andy Warholi ja Jackson Pollocki mõnd tööd, mida pole varem originaalis näinud, kuid üldmulje jääb kuidagi kesiseks. Pilet on täiskasvanule 25 eurot, laps tasuta.

Kahlo
Pollock
Warhol

Lahe oli vahel ka MoMA aknast välja vaadata ja nautida vaateid pilvelõhkujatele, mille tipud kadusid vihmapilvedesse.

Vihmane New York – vaade MoMA aknast.

Paar uut kunstnikku, kelle enda jaoks avastasin. Aga pean ütlema, et MoMA`s nähtu jäi Balil ja Bangkokis nähtule alla.

Stettheimer
Dickinson

Edward Ruscha on 85-aastane California popkunstnik, kes siiamaani maalib. MoMA 6. korrusel oli tema elutöö näitus.

“Annie, Poured from Maple Syrup”, 1966
“Painkillers, Tranquilizers, Olive“, 1969

Pärast muuseumikülastust lähme jooksuga läbi vihma lähedalasuvasse Mehhiko söögikohta, kus pakutakse väga maitsvaid mehhiko bowle. Ja magustoiduks saame Dunkin Donutsist ülihäid doonitsaid. Minul on kõrvitsa oma ja see on lihtsalt niiiiiii hea!!! Veidi nagu pehme ja nätske glasuuritud piparkook – just selline nagu mulle maitseb! Nii, nüüd on ametlik – ma kirjutasin toidust suurema vaimustusega kui kunstist 😀 Aga eks see näitab lihtsalt, mis sel päeval rohkem mõjus.

Seitsmes päev

Uncle Peter, nagu me meie airbnb peremeest kutsume, sest ta ise nimetab end Mikaga rääkides just nii, viib meid täna välja sööma. Peale seda kaubanduskeskusesse ja ta tahaks viia ka kinno, kuid hetkel pole kavas lastele sobivat filmi. Ta ütleb, et valib oma klientide hulgast, kellega rohkem aega veeta. Tal on siiani olnud 265 külalist ja meie oleme 12ndad, kelle ta välja valis. On eriline tunne ja nagu alati, kui kohalik inimene meiega rohkem suhtleb, oleme väga rõõmsad, elevil ja tänulikud. Uncle Peter on väga chill, positiivne ja naeruhimuline mees, kes pärit ühelt Kariibimere saarelt, kuid juba 40 aastat siin, Brooklynis, elanud. Tal on neli täiskasvanud last ja ta peab paari airbnb maja ning tegeleb kinnisvaraga. Mika saab temalt kiirelt tiitli, My little Angel, ja Peter kingib talle papist kohvrikese kaheteistkümne Miki-raamatuga. Ta saab meilt kingiks vastu postkaarte.

On armas olemine ja me sööme Mika valikul taas Mehhiko söögikohas, kus on hiiglaslikud portsud. Muide, esimest korda on need nii suured, meie siinoleku aja jooksul.

Peter ise on just nii sõbralik ja avatud nagu me kujutasime, et kõik ameeriklased on. Lahkume tänu ja kiiduavalduste saatel ning Peter from Brooklyn, ootab meid iga kell tagasi ning lubab meile sama raha eest järgmisel korral mitmetoalise elamise. Seekord olime kõik ühes toas. Oleme väga rahul, et tema juurde sattusime.

Peter ja meie.

Kaheksas päev

Meid ootab ees 1300 km ja 19 tundi rongisõitu Chicagosse. Lahkume vihmaselt hõbehallist New Yorgist, mille pilvelõhkujad kaovad udupilvedesse ja oleme õnnelikud, et nägime päiksepaistelist ja selge türkiistaevaga New Yorki, sest just selliselt tahan teda mäletada. New York, I love you …

3 Comments

  1. Oi kui armas pulmapäevapilt! Sex ja linn oli ka minu 1 suur lemmiksari. Pean ütlema, et mul kangastus teie postitusega ikkagi Stingi lugu- oleksin vist ka nagu tulnukas NY-s 🙂
    Väga lahe, et ikka viitsite oma muljeid jagada… Aitäh! Muahh!

    • Armas Helen! Aitäh heade sõnade ja lugemismuljete jagamise eest! Stingi lugu sobib kaaa ideaalselt. Just! Üks mu suuri lemmikuid!

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga