“Tere, vürst, miks on su silmad
sumedad kui sompus ilmad?…”
Muidugi mõtlesin nendele Puškini luuleridadele “Tsaar Saltaanist”, eriti siis, kui ka oma luigele kuldse krooni pähe seadisin. Kuid enne seda oli lihtne valge luik ikka ja jälle mu mõtteisse ilmunud kui ilu, graatsia ja puhtuse kehastus. Minu lapsepõlvekodus rippus seinal suur õlimaal, mis kujutas tume-tumedat veepinda ja suuri puid taustal ning esiplaanil ujusid kaks valget luike, helendavad kehad veel peegeldumas. Vaatasin seda pilti iga päev ja see on alati minuga – selle keskkonna rahu ja harmoonia.
Olles juba mõnda aega luigele mõelnud, leidsin Türgi kirjaniku Mehmet Murat Ildan`i sõnad, mida oma pildiga edasi tahtsin anda – Even if you enter the dirty water, stay neat like a white swan, eesti keeles Elu tumedatel vetel, jää valgeks kui luik.
Kandkem siis igaüks oma südames seda heledust, mis peegeldub luige sulgedelt tumedale veepinnale.
