Igatsen Haikut!

Kui meie armas Haiku sel kevadel siit maailmast lahkus, siis Mika esialgu ei pööranud sellele väga suurt tähelepanu. Me rääkisime talle ilma keerutamata, et Haiku on surnud, lisamata sinna kontseptsiooni vikerkaaretagusest maast. Ta võttis surma teemat üsna rahulikult nagu lapsed selles vanuses ikka, saamata ilmselt täielikult aru selle lõplikkusest. Vahel ta ikka ütles: “Meie Haiku on surnud?” Aga kui see kõik alles värske oli, siis võis ta vahel ka küsida: “Kus Haiku on?” või “Kuhu Haiku läks?” justkui unustades, et teda enam pole.

Siis tuli periood, kui Mika rääkis nii: “Minu Haiku on surnud. Aga pole hullu, meil on temast pilte!” Sellega mõtles ta, et kui väga suur Haiku igatsus peale tuleb, siis saame pilte vaadata ja teda niiviisi meenutada.

Saabus suvi paljude rõõmude ja tegevustega ning Mika peaaegu ei rääkinudki enam Haikust. Tarieli arvas, et küllap Mika on ikka liiga väike, et meie koera nii palju mäletada. Et ta unustab ta juba peagi täielikult. Kuid mina, kes ma vähemalt oma meelest, mäletan asju juba väga varasest lapsepõlvest, ei tahtnud seda uskuda.

Ja nüüd, sügisel, räägib Mika taas Haikust rohkem. Eriti õhtuti, poeb ta minu juurde, ohkab ja ütleb: “Igatsen Haikut!” Siis me räägime sellest, et on OK kedagi kallist igatseda kui ta surnud on. Ja räägin ka sellest, et Haiku elas meiega pika õnneliku elu ning oli lahkudes vana ja haige. See vist lohutab Mikat, kuid mu enda silmad lähevad seda rääkides tihti märjaks. Nii on – igatsen Haikut!