Vist üks sagedasemaid lauseid, mida me Tarieliga Mikale ütleme on: “Palun ära karju!”
Meie tibul on tõesti vali hääl ning tema küll kuskile märkamatult kannatama ei jää, vaid hüüab ikka abi ja seda KÕVA häälega nagu üks lasteaiaõpetaja mulle ütles 😀 Arutlesime Tarieliga, et milles küll asi võiks olla, sest meil endil oli lapsena mõlemal vaikne hääl. Mulle tehti koolis korduvalt märkusi, et rääkigu ma ometi kõvema häälega …
Ühel päeval kelgumäel (jah, see äratundmine tabas mind mõnda aega tagasi), “kuulsin” ma meid korraga kõrvalt. Teised lapsed ja vanemad kelgutasid ja toimetasid üsna tasaselt. Kuid kolm Lipartiat muudkui hüüdsid valju häälega üksteisele soovitusi, ergutusi ja korraldusi. Ning seal mäel ma saingi aru, et küllap me olemegi selline Itaalia perekond, kelle häälenivoo on üsna kõrgele seatud ning kuidas see Mikagi siis end meie, kisakõride, hulgas muidu kuuldavaks teeb kui mitte valju häälega 😀
