Mika 6. sünnipäev!

Alustan pildiga, mille ma Mikale sünnipäevaks joonistasin. Igal aastal kingin talle ühe joonistuse teemal, mis oli Mika jaoks kõige olulisem. Nüüd, mil meie tütreke sammus oma viiendast eluaastast kuuenda suunas oli selleks täiesti kindlalt ükssarvik. Mida rohkem see ebamaiselt kaunis olend Mikat võlus, seda rohkem hakkas ta ka mind inspireerima, nii et väga lihtne oli selleks aastaks pilti joonistada.

Mika sai jaaniööl 6-aastaseks. Pidasime pidu kaks korda nagu meil kombeks on, alustades juba 23. juunil, kui läksime koos õhtul Rocca al Mare Vabaõhumuuseumisse jaanitulele, mamma Helgi tuli ka meiega kaasa. Oleme Mikaga erinevatel jaaniõhtutel käinud, aga tule süütamist pole me jõudnud ära oodata. Vabaõhumuuseumi kiigeplatsil süüdati lõke aga juba kl 19 paiku, nii et nägime selle kohe ilusti ära.

Sellel peol oli tore ka see, et ei pidanud olema kogu aeg suures rahvasummas ühel platsil koos, vaid võis jalutada metsa all ja ilusate vanade talumajade hoovides, kus rahvast hõredamalt. Rääkisime Mikale vana aja asjadest ja kommetest, sest ümbrus toetas seda. Ma jutustasin ka neidude kombest korjata seitset sorti lilli jaaniööl jne.

Metsa all kasvasid rohevärsked sõnajalad ja meil polnud oma sõnajalaõit vaja otsidagi – ta oli siinsamas, meiega kaasas.

Käisime ka minu ammu igatsetud kolhoosi-maja vaatamas. Seal tillukestes tubades tungles palju rahvast ja oli lavastastud isegi saunaõhtu koos kartulisalati ja pika lauaga õues. Kõik see oli kibemagusalt tuttav. Oli eriline tunne jaaniõhtul, mis on ühtlasi su lapse sünnipäev, ajas tagasi minna ja talle sellest kõigest jutustada.

Ja muidugi need nii paljud esemed, mis olid kõigis tolleaegsetes kodudes. Kõik väga realistlikult kokkuseatud – suitsukonid tuhatoosis, munakoored köögis kausis ja lasteriided võrevoodil kuivamas. Mika vaatas neid asju ja nii-nii põnev oleks olnud tajuda, millised aistingud temal tekkisid. Saime aru, et temale tundusid need kõik üsna veidrad olevat. Mõne asja olemusest või välimusest ei saanud ta aru. Püüdsime siis seletada.

Piimapukki kohata oli ka nii armas.

Lubasime Mikal sel ööl ka nii kaua üleval olla, kui ta soovis ja vaatasime kolmekesi koju jõudes “Siin me oleme” lõpuni. Järgmisel päeval tegime Mikaga küpsisetorti nagu ka tavaks on saanud ja mamma Helgi tuli külla.

Vahepeal tähistas Mika oma sünnipäeva ka lasteaias ja siis tuligi 1. juuli, mil tähistasime seda suuremalt, koos Mika sõprade ja nende vanematega. Meie Ädala tänava üürikodu juures on ilus sisehoov, seega plaanisime pidu seal pidada. Kuid kuna ilm pööras just sellel päeval tuulisemaks ja jahedamaks, otsustasime kasutada Torela mängutoa ruume. Meid “päästis” tantsu- ja laulupidu, mis sel nädalavahetusel toimus, sest tänu sellele suurele üritusele ei olnud mängutuba nii hõivatud ja saime selle igaks juhuks kinni panna ning seda läkski vaja.

Mika muudkui tuhises ringi võttis lilli ja kingitusi vastu, …

… poseeris isale, …

… ja muidugi kostitas oma külalisi.

Mika oli väga elevil, et ta pidu vahelduseks hoopis toas toimus, sest tema sünnipäevad oleme muidu ju õues veetnud. Sõime-jõime ja siis juba tuligi peojuht, kes Mika palvel oli Elsa. Lapsed mängisid ja möllasid nagu ikka ja Mika oli väga rahul. Tundus, et ka teistel lastel oli tore!

Ja nii saigi meie kallis tütar 6-aastaseks! Oeh, kui suur ta juba on.