Mai viimasel päeval oli Mikal Kopli lasteaia lõpupidu. Õnneks olid õpetajad seadnud selle peo nii, et enne ja pärast seda on nii lastele kui ka lapsevanematele igasuguseid toredaid üritusi ja tegevusi. Kõik ikka selleks, et lahkumine lasteaiaperest poleks nii järsk. Igal juhul on nüüd juba veidi parem tunne 😀 Aga peo eel ja järel oli südames ikka üsna nukker ja tühi tunne. Justkui oleksin alles sel lahkumist tähistaval hetkel aru saanud, et just nüüd saab läbi üks etapp Mika suurekskasvamise teel ja peagi algab uus.
Kui Mika enda valitud kleidis, ilusa soengu lõputunnistuse ja lillega seal seisis, siis olid temas nagu korraga koos kõik möödunud ajad ja samas oli vaid see praegune ajatu hetk. Need kaunid hetked lasteaia õues jäädvustas AfterImage.
Sellistel hetkedel ongi hea korraks seisatada ja vaadata tagasi, kuidas me siia jõudsime. Kuidas Mika kasvas ja muutus justkui märkamatult beebist mudilaseks ja mudilasest koolieelikuks.
Kuidas Mika kasvas ja arenes koos oma kaaslaste, õpetajate ja meiega. Ja kui hea ja suureks abiks on see kui sinu lapse käitumist ja toimetulekut eri olukordades jälgivad teised inimesed. See on nii väärt tagasiside ja nende suunamised nii olulised. Ning samamoodi Mika lasteaiakaaslaste seltskond ja nende omavahelised suhted ja mängud.
Me kumbki Tarieliga pole lasteaias käinud (ok, Tarieli käis paar kuud) ja meil endal see kogemus puudub. Juba enne Mika sündi arutasime, kuidas see lasteaiata olek meid hilisemas elus mõjutanud on, ning ei jõudnud mingile selgele järjele. Mulle väga meeldis mu lapsepõlv, mille veetsin turvalises pesas vanaema hoole all. Kooli minnes olin veidi kartlik ja omaettehoidev ning kool oli mulle pigem keeruline, nii õppimise kui kaaslastega suhtlemise osas. Tarieli vastupidiselt oli hakkaja ja seltsiv tegelane, kellele kool oli lihtne ja lõbus ning klassikaaslaste keskel oli tema liider. Nii et võibolla sõltub koolis ja ka elus hakkamasaamine ikkagi iseloomust, mitte niivõrd lasteaia-harjumusest ja ettevalmistusest. Kuid lõpuks jõudsime me siiski selleni, et meie laps võiks ikkagi käia lasteaias. Oma pikkade välismaal elamise kuudel oli Mika nagunii palju ja intensiivselt meiega. Nii et ta sai loodetavasti ideaalse kombo lasteaiast ja vanematega olemisest.
Pidu oli ilus, armas ja samas südantkriipiv ja kurku klompi tekitav. Kõiki neid suurekssirgunud lapsi seal meie ees nähes, valdasid mind tuhanded tunded. Kuidas nad nii ruttu nii suureks ja asjalikuks kasvanud on? Kuidas nad juba nii ilusti tantsivad ja laulavad!
Meie ja õpetajad oleme ju kõik samaks jäänud. Või kas oleme? Eks kõik need pidurüüs lapsed on nii palju meid mõjutanud ja kujundanud. Ja siis oli veel tunne, et kogu see lasteaia-aja olid meie selja taga seisnud kolm vankumatut Õpetajat – Eva, Merle ja Ülle. Kindel tunne oli, sest teadsime kogu aeg, et saame nendega nõu pidada ja lapse arengut analüüsida. Kuidas me ilma nende toeta edasi liigume?
Õnneks olid needsamad targad õpetajad plaaninud ja korraldanud kogu asja nii, et peale pidu jätkub tavaline lasteaiaelu veel terve juuni ja pool juulikuudki. Nii et me kõik saaksime selle elumuutusega harjuda.
31. maist on juba palju vett merre voolanud ja lastel-õpetajatel olid vahepeal imetore muuseumikülastus, põnev matk, kohtumine päästeametiga ning palju muud. Mika ütles ühel õhtul õnnelikult õhates, et nii tal on viimasel ajal nii palju toredaid asju iga päev! Tõesti on. Niiviisi läheb nukker ja veidi tühi tunne loodetavasti üle ja süda on peagi valmis uutele ja tundmatutele kooliseiklustele vastu tõttama!
Aitäh imelised Eva, Merle ja Ülle – te olete parimad! Ja aitäh kogu armas Kopli lasteaiapere!