Aprill Antalyas

Seda postitust lugedes võite kuulata biitlite lugu “Here comes the Sun”.

Mika kooliotsingute ja osalt ka minu tervise tõttu jäime seekord kauemaks Eestisse. Aga kui mu olek paranes, siis otsustasime siiski kuuks ajaks Türgi ja Antalya kasuks ning olime hetkest, mil meie varbad selle maa pinda puudutasid, üliõnnelikud ja rahul, et just sinna läksime. Tundub, et meie kõigi jaoks oli seal ideaalne kliima ja keskkond üldse. Kui lennujaamast väljusime, võttis meid vastu soe ja pehme õhk, kuiv soojus. Mitte sugugi subtroopiline ega niiske kliima. Antalya kevadilm oli just selline nagu meil Eestis on kõige ilusam suvi – soe, pehme ja tuulevaikne (21-24 kraadi). Tagantjärele võib öelda, et taoline ilm püsis umbes aprilli keskpaigani, siis hakkas juba palavamaks ja õhk ka lämmatavamaks minema. Kuid ikkagi oli see üks ilusamaid kevadkuid mu elus.

Suvi kevades
Kevad oli Antalyas sume ja suviselt soe, kuid samas on selles ikkagi nii palju värskust. Üheaegselt üleüldise õitsemisega, kumasid puudel juba valmis viljad. Apelsinid ja mandariinid annavad seal mitu saaki. Tänavatel müüdi iga päevaga järjest odavamaks muutuva hinnaga maasikaid. Hind langes ja marjad ise muutusid üha suuremaks, punasemaks ja maitsvamaks.

Ostsime ka magusmahlakaid musti mooruspuumarju, mida algul mingit sorti põldmarjadeks pidasime. Kuid mooruspuu marjad on suuremad, piklikumad ja magusmaheda maitsega. Paari nädala pärast ilmusid müügikärudele ornažilt kumavad aprikoosid.

Ilm oli Antalyas terve aprillikuu jooksul lihtsalt super! Kui kõndisime soojal päeval linnas või rannas ja sumedal õhtul olime teel tagasi koju, siis ei kujutanud me kuidagi ette, et Eestis oli samal ajal paks lumi maas, kuigi FB-s kogu aeg nägime neid lumepilte.

Peaks ju olema nii, et inimene on oma siseilma valitseja ükskõik missuguses ilmastikutingimustes. Aga tegelikkuses oleme oma pikkade päiksevalgusereisidel selgeks saanud, et keskkond ning eriti kliima ja valgus, mõjutab meie meeleolu. Üldiselt ja pikaajaliselt. Nii et enne oli see vaid teooria ja arvasin, et mina ülitundlikuna tajun seda, kuid selgus, et ka Tarieli ja Mika on palju õnnelikumad ja teotahtelisemad just soojas kliimas ja kuldses valguses.

Kõik õitses
Peatusime Antalya kesklinnas, 15 min jalutuskäigu kaugusel vanalinnast. Antalya pole puude poolest väga rikas linn, kuid nii palju kui seal siiski puid, põõsaid ning taimevääte leidus – nad kõik olid õitesse plahvatanud ja ajasid ererohelisi lehepungi. Ma polnud kunagi näinud nii lopsakalt ja paljuõieliselt õitsevaid mimoose. Kreekas nägime neid ka, kuid tol ajal oli seal sügis ja õisi üsna napilt. Kuid siin lokkasid suured mimoosipõõsad ning kandsid uhkelt oma külluslikku meekuldset õiesülemit. Mimoosi õiepallid meenutasid peene õietolmu otsekui tuhksuhkruga ülepuistatud moosipalle. Oma mõttes nimetasingi ma neid mimoosipallideks.

Lõhna poolest isegi tugevamalt jahmatas mind kummel. Peaaegu Eesti karikakra mõõtu kreemvalgete õitega kummel kasvas tiheda türgi vaibana kiviklibusel pinnasel moodustades peeni mustreid. Selle lõhn oli lummavalt lapsepõlve kandev. Väiksena kõndisin paljuajalu Mikitamäe õuemurul, kus kasvas samuti palju kummelit, mida oma mõttes nimetasin roheliseks kummeliks, sest selle rohelise õisiku ümber polnud valgeid kroonlehti. Nüüd googeldades selgus, et selle taime nimi ongi lõhnav kummel. Igal juhul Türgis kasvav kummel ei jäänud oma lõhna poolest Eesti sugulasele küll alla.

Metsikult kasvasid siin ka freesiad, mida olin muidu harjunud vaid lillepoodides nägema. Kui olime Antalyas elanud paar nädalat, plahvatasid õitesse bugenvillead ja nende õitevood lainetasid alla mööda majaseinu ning kivimüüre.

Aprilli viimasel nädalal hakkasid õitsema meile juba Mehhikost tuttavad imekaunid lillad jakarandad. Kuigi siinpool maakera olid need puud õrnad ja haprad ning väiksema võraga kui Mehhikos. Kuid nende õhulised õiekobarad olid ikka sama unistavalt violetsed ja kaunid.

Agul
Kohe peale seda, kui Antalyasse jõudsime ja airbnb sõbralik omanik meid meie siinsesse koju juhatas, läksime linna jalutama. Tulime öise lennuga ja mõtlesime, et arvatavasti oleme nii väsinud, et ei jõua samal päeval kuskile minna, kuid üllataval kombel olime kõik lennukis kenasti magada saanud ja nüüd väsimust nagu polnudki. Lisaks elavdas meid õhu pehme soojus, mis meile kogu aeg otsekui pai tegi ja kuldne päike, mida me Eestis olles nii ammu polnud näinud. Seega uitasime oma koduümbruses ringi ja korraga sattusime sealsamas, kesklinnas, justkui külakesse või agulisse. See oli väga kummaline, kuid meeldiv avastus. Uitasime kitsastel ja käänulistel tänavatel, mida ääristasid vanad ning tihti lagunenud, ühe-kahekorruselised majakesed.

Need nägid seljatahajäänud uute, kuid ilmetute kesklinnamajadega võrreldes üsna armetud välja, kuid ometi oli neis midagi nii armsat, sooja ja ajaloohõngulist. Selles vaeses piirkonnas olid säilinud vanaaegsed majad ning nad kandsid oma seintel araabiapäraseid mustreid ja kirju.

Selliste vanade majade akende vahel märkasime kummalisi kumera korvi kujulisi punutisi, mille otstarbe saime teada oma sõbralt – aitäh, armas Maivi! Nimelt tulenes see islamiusu traditsioonist, mis ei luba naisel end katmata peaga võõrastele näidata, kodust väljaspool kannab naine alati rätti. Kuid koduses keskkonnas võib olla katmata peaga. See võrkpunutis lubas naisel end näitamata tänavale vaadata. Seda teada saanud, oli mul kuidagi masendav neid punutisi vaadata ja samamoodi nende kõrval asuvaid aknaid. Viimased olid siis vanasti ettenähtud vaid meestele. Pearäti kandmisest praeguses Antalyas räägin allpool veel.

Siin linnaosas hõljus möödunud aegade hõngu ja lagunemise maalilist ilu. Siin-seal seisid vanaaegsed minaretid, mille ümber pääsukesed oma kiireid lende ja lauluviirge punusid. Eriskummaline oli vaadata sinise taeva taustal elektritraadil istuvat Eesti rahvuslindu ja kohe selle kõrval minaretti kõrgumas taevasse. Nii oma ja nii võõrapärane koos. Mööda teeääri vonklesid madalad luitunud ja varisenud kivimüürid, mida hooletu elegantsiga muutsid erakordseiks kord õrnlillad visteeriaõiekobarad, kord kõrvitsoranžid metsikud freesiad, kord tundmatud kevadrohelised lehtedest ja pungadest pakatavad väädid.

Siinseid käänulisi teid katsid vahel munakivid ja mõni tee, mis viis mahajäetud maja aeda, oli kaetud justkui kreemvalge peenemustrilise Türgi vaibaga. Seal õitses valge suureõieline kummel, mille tugev ja hellalt lapsepõlve kandav lõhn mind lummas. Lummas nii väga, et põlvitasin sellele võrsuvale vaibale ja hakkasin maalima visandit mahajäetud majast, mille metsistunud aias seisis vilju täis mandariinipuu ja mida üha enam ja enam võttis endale tagasi lokkav loodus. Oh, ma oleksin võinud jäädagi sinna kummelilõhnasesse metsistunud paika.

Veel paaril korral meie Antalyas olemise ajal käisime selles agulis veel ringi lonkimas ja iga kord hämmastas meid see miljöö. Tundus, et seal kõndiski ka aeg aeglasemal sammul ja valitses üldine meeldiv minnalaskmistunne. Nendel vaiksetel tänavatel kohatud inimesed piidlesid meid erilise huvita ja keskendusid siis taas oma mittemillegi tegemisse. Mehed istusid tihti niisama oma majakese ees pingil, naised kamandasid lapsi, kes ainukestena rikkusid selle paiga aeglast kulgemist ning sööstsid pääsukestena siia-sinna. See paik oli tihedalt asustatud, kuid leidus ka lapikesi tühja maad, mille oli hoogsalt enda alla haaranud metsistunud põõsad ja umbrohi, millises tihnikus siblisid ja kaagatasid kanad. Mina tundsin seal end justkui lapsepõlvemaal ja hüüatasin rõõmsalt, et lähme sinna – mingi väike rajake paistis selles tihnikus. Kuid üdini linnalaps, Mika, laitis selle idee kohe maha ja hakkaski hiljem seda paika kutsuma “võsaks”. Kui mina nimetasin, et võiksime taas sinna agulisse jalutama minna, siis Mika hüüdis kohe, et tema sinna võssa küll minna ei taha. No igal juhul me käisime seal siiski korduvalt 😀 Vabandust, Mika!

Ühel ristmikul leidasime vana kaunilt kivist tahutud veevõtukoha, mis polnud ilmselt ammu enam töökorras ja mille pragunenud kiviplaatide vahelt pressisid end välja taimevõrsed ja sammal. Kuivalt seisva veekraani all kasvasid lilled. See fontään mõjus nii nagu kogu see paik – koht muinasjutus, kus kõik korraga uinusid ja aeg jäi seisma.

Kodu
Korter oli suurte ja rohkete akendega valgus- ja päikseküllane. See oli värskelt remonditud ja uus airbnb, arvustusi korteril veel polnud ja me võtsime väikse riski. Sest kuigi korter oli ilus ja uus, ei teadnud me, milline on meie vastuvõtja ja korteri peremees, see on peaaegu sama tähtis kui korter ise. Selgus, et meil vedas väga – ta oli väga lahe, abivalmis ja igati vastutulelik. Ta võttis meid ise vastu, kui lennujaamast tulime ja tegi meie olemise mugavaks. Lisaks tegi korteri peremees väga suuremeelse liigutuse sellega, et lubas meil viimasel päeval teha check-out täpselt meile sobival ajal (mida enamus airbnb omanikke ei tee). See tähendas meile palju, sest viimase päeva hommikul lahkumise asemel, võisime seda teha sama päeva õhtul, sest meie lend oli alles öösel. Seega ei pidanud me tervet päeva kottide otsas veetma ja saime rahulikult hommiku- ja lõunasöögi kodus ära süüa, dušši all käia ja rahulikus tempos lennujaama suunduda. See oli mõnus! Suur aitäh, Savas!

Meie kodu asus 5-korruselise maja 4. korrusel ja oli kolmetoaline, lisaks väike aknata köök, kuhu veidi valgust paistis läbi ühe magamistoa seina tehtud aknast. Ja köögis oli millegipärast ka õhušahti avanev aken, mille taga nagu šahtis ikka, pimedus. Aga selle kaudu kuulsime see-eest hästi oma ülemiste naabrite hääli ja saime teada, et meie kohal elab tüdruk nimega Mira 😀 kuna ta ema hüüdis teda tihti. Kirjutan sellest ka allpool, kuid seekord olid meil tõesti õhtuti häälekalt vestlevad naabrid. Kuid me eriti ei stressanud selle pärast, sest oma rikkalikest reisi-kogemustest teame, et paari päeva pärast on kõik uus ja võõras juba kodune ja armas. Loomulikult oli ka seekord nii – sellest kodust oli kahju lahkuda ja tõotasime siia kindlasti tagasi tulla.

Oma Antalya korterisse jõudes, tegime tavapärase ringkäigu kõigis tubades ja tutvusime sealse õhustikuga. Kui oled elanud kolmekümnes airbnb`s, siis käib enda uude ruumi sisseseadmine kiirelt ja mulle on see saanud väga meeldivaks tegevuseks. Me Tarieliga olime siiamaani teinud nii, et ikka ise otsustame, kus on meie ja kus on Mika tuba ja meie tublil lapsel pole midagi selle vastu olnud. Kuid kuna Mika on sirgunud, ja ning hindab asju juba oma maitse järgi, siis tundus aus seekord toad loosida. Nimelt meile kõigile meeldis kõige tagumine magamistuba, see oli suurema aknaga ja avaram ning seal seisis ka väga kutsuv sinisest sametist tugitool. Nii et me viskasime kulli ja kirja ning Mika saigi selle parema toa 🙂 Meie vahva reisisell tantsis rõõmust ja jooksis kohe oma asju lahti pakkima.

Reisidel on väga hea, et kuna pole palju asju ja riideid, siis on ka korda hoida lihtsam. Mika on selles juba väga tubli. Seekord olime talle seitse koomiksikogu kaasa võtnud ja lisaks veel mõned koomiksivihikud, nii et ta seadis need kõik kenasti paika ja peagi istus juba oma toas ja luges.

Elutoa aknad avanesid kahes suunas ja ühelt poolt paistis otse meie aknasse koolihoov. Seal kuulutas tundide algust ja lõppu ilus kitarrimäng ja koos palvekutsungitega sai see osaks meie päevarutiinist. Kooli hoovis saime jälgida ka erinevaid pidustusi, millest üks oli Türgi iseseisvuspäeva pidu. Igal võimalusel mängiti seal Türgi hümni ja huvitav oli näha, et hümnihelisid kuuldes peatusid kõik inimesed tänaval ja seisid auvalves kuni laulu lõpuni.

Meie kodu lähedal leidus ka väikseid ja madalaid maju ning nende ees, tänaval istusid inimesed tihti õhtuti õues. Olid oma toolid kaasa võtnud ja ajasid naabritega juttu. Selline mõnus ja pingevaba miljöö otse südalinnas 🙂

Palvekutsungid
Suurimaks erinevuseks kõigi maailma paikadega, kus me siiani olime käinud, osutusid islamiusu palvekutsungid, mis kõlasid üle kogu linna viis kuni seitse korda ööpäevas. Esimene oli kell 13 paiku, siis 16.45, 18.00, 19.45 ja 5.00. Need kellaajad muutusid pisut sõltuvalt päikesetõusu ja -loojangu aegade muutumisest ning mõnede pühade puhul lisandus vahel mitmeid õhtuseid palveid. Antalyas elades saime aru, et neid palveid lauldakse ühes mošees ja suunatakse üle linna paigutatud sadade minarettide kõikjale. Minarettide küljes oli neli suurt valjuhääldit, sihitud nelja ilmakaarde ja sealt kostev heli oli väga tugev. Kui seisad palve ajal minareti kõrval, siis tekib soov käed kõrvadele suruda 😀 Kusjuures neid võimendatud häälega palveid laulis (ka öösel) mošees alati erinev vaimulik. Saime sellest aru niiviisi, et ühel päeval kõlas palve väga meloodiliselt ja teinekord hakkas laulja lihtsalt palve lõpus köhima või tegi mikrofoniga kogemata mingi kõlksatuse. Kuid esialgu Antalyasse jõues ja neid õhuhäire või hädasignaalina kõlavaid kaeblikke hääli kuuldes, oli asi naljast kaugel. Kuna meil oli seljataga üsna kesise unega kolm kuud, siis oli üks suur soov Türgis end korralikult välja magada 🙂 Kuid juba esimesel õhtul olin probleemi ees, kuidas seda teha, kui vali palvelaul hakkab meid öösiti pidevalt äratama? Minarett koos oma nelja valjuhäädiga asus otse meie vastasmaja kõrval, seega napilt nurga taga ja helivõimsus oli muljetavaldav. Aknad, nagu ikka soojades maades, olid õhukesed ja erilise helisummutuseta. Hiljem linnas liikudes mõistsime, et ega väga palju vaiksemaid elukohti poleks olnud leida ka mujal, võibolla vaid sel juhul, kui aknad on minaretist teisel pool. Kuid jalutades nägime ka selliseid kortereid, mille aknad asusid otse minareti vastas. No ikka väga lähedal. Helivõimsus oli seal arvatavasti ulmeline.

Lisaks osutusid meie sealse airbnb laed õhukeseks, ülemised naabrid aga väga häälekaks, peale selle oli neil kõva kisa tegev väikelaps ning nad armastasid tolmu imeda öö hakul. Kuid minu suureks üllatuseks – ma tõesti ei uskunud, et ma selle kõigega harjun – ma… harjusin selle kõigega. Harjusin magama jääma naabrite jutuvada saatel (arutasime Tarieliga tihti voodis olles, millest neil nii palju rääkida on, sest katkematut juttu jätkus tundideks) ja ärkasime nädala jooksul öise palvuse ajal, kuid suikusime õnneks taas unne. Kuid seejärel juhtus kummaline asi. Igal hommikul vahetasime muljeid, kuidas kumbki meist öist palvust olime kuulnud (Mika ei kuulnud seda muide kordagi – lapse uni on võimas!). Tuli välja, et me kuulsime seda iga päevaga üha vähem ja vähem. Algul arvasime, et vist oligi sel ööl lühem palvus ja et mõnel öö jäi see ehk üldse ära. Kuid nii see muidugi polnud, meie lihtsalt muutusime selle hääle suhtes immuunseks. Ja minu soov end reisil korralikult välja magada, täitus 🙂 Muidugi aitasid mu magusale unele kaasa ka meie pikad jalutuskäigud, palju päikesepaistel värskes õhus viibimist ja uued muljed, inimesed, keel, maitsed ja värvid. Kummaline, et harjusime selle kaebliku palvelauluga niivõrd, et see muutus isegi omamoodi armsaks ja ühel päeval tormasin telefoni juurde, et üht omapärase häälega lauljat salvestada. Tarielile need palvehääled küll nii omaseks ei saanud, kuid ka tema und need enam ei häirinud.

Rätikute varjus
Antalyas valitses naiste riietumise osas skisofreeniline olukord. Islamiusust tulenevalt kandsid osad naised pearätti, osad olid riietunud aga täiesti euroopalikult ja isegi paljastavalt.

Ka rättide kandjate hulgas oli erisusi. Olid need, kes kes kadsid värvirõõmsat või isegi mustriga rätikut (ilmselt mingi hijab`i sidumise variant), mis oli justkui suure juuksekrunni ümber seatud ning jättis kaela katmata, ka nende rõivad olid heledad ja värvilised ning nad kandsid tihti üsna kehakuju järgivat pluusi ja pikki pükse. Seejärel tulid rangemajoonelise rätikinnitusega naised, nende puhul raamis rätik kogu näo, kinnitus oli lõua all ning ka kael oli räti sisse mässitud. Sellise stiili puhul oli pearätt ühevärviline tavaliselt must, beež või valge (peaks olema taas hijab). Need naised kandsid samuti üleni keha katvad riietust.

Nende järel tulid naised, kelle rätik sama rangelt kinnitatud ja kindlasti must ning kattis kogu ülakeha (chador) ja selle all samuti must täielikult keha vorme kattev hõlst. Pealmine hõlst kindlasti peaaegu kandadeni.

Kõige rangem enda katmise viis, mida Antalyas nägime oli burka. See kettakujuline must rõivas langes telgina naise keha ümber maani ja vaid silmade ava jagu sai naine välisõhku oma nahal tunda. Seda viimast nägime siiski vähe.

Ka Malaisias masendas see range riietumisstiil meid, seal ilmselt enamgi, sest Malaisias kandsid rätikuid ka väiksed tüdrukud. Antalya oli selles osas leebem – me ei kohanud siin ühtki tüdrukut sellises suletud riietuses. Kuid kummaline lõhe oli naiste vahel siiski ja kindlasti see kuidagi mõjutas neid. Näiteks võis tänaval ja söögikohtades tihti näha noori sõbrannasid, kellest osad olid kaetud peade ja kehadega, osad täiesti paljastavalt (nabapluusid ja lühikesed püksid) riides.

Vahel märkasime ka perekondi, kus ema ja vanaema olid kaetud ja noorem põlvkond mitte. Ilmselt häiris ka see, et sooja kliimaga riikides tundub eriti karm end üleni rõivasse mässida, sest on ju nii palav. Ja ikka tuleb see tunne, et naine on allasurutud ja oma rõivaste tõttu justkui vangis, samal ajal kui mehed kannavad täiesti läänelikke riideid – tavaliselt T-särk ja teksad. Ning ilu aspekt ka – kui siduda ükskõik kui kaunile naisele rätik pähe ja katta ta juuksed kinni, muutub ta automaatselt 10 aastat vanemaks. Kui teha seda veel prille kandva naisega, siis lisaks sinna veel 10 aastat. Igal juhul ahistav ja kurb oli seda vaadata. Ja muidugi meenusid taas need vanade majade küljes olevad korvilaadsed punutised. Kuid arusaadavalt – usk ja traditsioonid on tugevad ja ehk need naised ise ei tundnud end nii kehvasti nagu mina neid vaadates.

Surnuaed
Igas maailma paigas, kus oleme, piilume võimalusel ka surnuaeda. Seekord asus meie kodu vaid kvartali kaugusel ühest kesklinna surnuaiast, seega seadsime sammud ühel päeval sinna. Väraval meid keegi ei takistanud nagu Mexico Citys, kus mõnele surnuaiale turiste lihtsalt niisama jalutama ei lubatud.

Surnuaed oli peaaegu inimtühi, korra sõitis meist mööda lahtine politseiauto korravalvurid pardal ja korra nägime üht meest haudade vahel kõndimas, muidu oli kõik vaikne. Mitte küll otseses mõttes, surnuaial oli palju puid, mille poolest Antalya muidu väga ei hiilga, ja seal kõlas kõikjal kaunis linnulaul. Isegi sealsed pargid on pigem lagendike ja väljakute päralt. Nii et surnuaed oli vist kõige metsasem koht, mida kesklinna ja vanalinna kandis nägime. Ja linnud tõesti nautisid seda rohelist oaasi.

Oli ilus jalutada hauasammaste vahel, kuulata linnulaulu ja nautida niisket jahedust, mis oli nii meeldivaks vahelduseks linna palavkuivale õhule. Ka siin kasvasid vilju täis apelsinipuud.

Lilli oli haudadel vähe, vaid mõned üksikud hauakohad olid värskemalt hooldatud, enamikud kas tühjad või varustatud üksikute plastlilledega. Leidsin hauakividelt sagedasti sõnaühendi Ruhuna fatiha, hiljem sain teada, et see tähendas – puhka rahus.

Vanalinn ja mererand
Vanalinnas käisime tihti seetõttu, et just sealt jooksis kahte suunda vanaaegne trammitee, mis viis vastavalt soovile, kas paremale või vasemale poole randa. Vasemal pankrannik ja meri all sügaval, …

… paremal jooksis pikk rannariba kuni mägedeni välja. Ja meie käisime hea meelega nii paremal kui vasemal, sest Antalya mereäär oli ilus ja väga hästi ligipääsetav kõikjal.

Trammipilet oli ka mugavalt odav – 30 eurosenti.

Pankrannikult oli huvitav vaadata tagasi linnasüdame poole, mägedele ja merele, sest siit avanesid imelised vaated. Siinpool oli ka palju ilusaid parke ja promenaade, mida mööda me õhtupäikese kullas lõputult jalutasime. Siin oli mere ja uute kõrghoonete vahele jäetud mitmekümnemeetrine pargi ja promenaadi ala. Nii et kogu aeg sai jalutada otse järsaku serval ja nautida imelisi vaateid.

Kahjutundega meenus Tallinna Kalaranna piirkond, kus hoonete ja mere vahele üldse ruumi ei jäetud ja kõik vaated kinni ehitati. Sellelt rannapromenaadilt sai mõnest kohast mööda kaljule valatud betoontreppi laskuda otse järsaku all loksuva mereni.

Ühest pankranniku pargist voolas läbi kärestikuline jõgi, mis kaljuseinalt kosena otse merre langes.

Veidi kesklinnale lähemal, samas kandis, nägime ka oma elu esimest nii suurt millimallikat. Kohalikud noored, kes sealsamas ujusid, ütlesid selle olevat Mother of the Sea nimelise kauni tegelase. No ta oli tõesti kaunis helendav-valge ja umbes selline puuviljade pakkimiseks mõeldud kilekoti suurune, vabandust, kohmaka võrdluse pärast. Meri ja plastik ei tohiks kunagi ühes lauses olla. Igal juhul oli see millimallikas kaunis, kui ta seal üliselges ja safiirsinises laines hõljus.

Hoopis teistsugusel, madalal vette ulatuval rannal käisime vist rohkemgi, sest Mika nautis seal ka suplemist, meie jaoks oli vesi liiga karge. Konyaatli rand oli kaetud, mitte liiva, vaid peene kiviklibuga, mille merelained olid siledaks lihvinud. Taas sarnasus Kreekaga, ka sealne Kalamaki rannariba koosnes tillukestest kivikestest. Konyaatli randa oli uhke siseneda, sinna viis tee, mis serpentiinina järsust mäenõlvast elegantselt alla laskus.

Vanalinnas oli nagu mujalgi Antalyas igal tänaval mingi kindel tootegrupp, mida seal müüdi. Näiteks olid pulmakleiditänav, lambitänav, vääriskivitänav jne. Üks populaarsemaid, just kohalike seas, oli kullapoodide tänav, mis asus vanalinnas otse meie rannatee trajektooril. Nii et me nägime sealt möödudes iga kord, kuidas kohalikud nendes poodides tunglesid ja usinalt sisseoste tegid. Seal nägime tihti suurte rahapakkidega mehi oma naistele kuldehteid ostmas. Tean, et araabiamaades on kulla kinkimine väga levinud, sest seda nõuab komme. Nii et kui naised peavad rätte kandma, siis mehed peavad neile kulda kinkima. Igal juhul olid need ehted meie maitsele üsna võõrad, ehk igavadki.

Vanalinnas müüdi muidugi ka kõike muud, seal asus ka suur ja hästivarustatud käsitööturg, aga sellest juba allpool. Maitsvaid saiakesi, jääjooki, röstitud maisi ja puuvilju sai osta igal sammul. Ja muidugi olid eraldi poed, kus müüdi turkish delight`i ja veel mingit kummalist kreemja halvaa moodi magustoitu, mida me ei jõudnudki proovida, aga nagu väga ei tahtnud ka, sest see tundus ülimagus ja rammus. Kõikjal Antalyas pakuti ka musta teed nendes armsates väikse lillevaasi kujulistes teetassides, mille alla käis tilluke alustass. Seda jõime küll igal pool hea meelega ja mõtlesime, et huvitav, millest see teetassi väiksus tuleb.

Antalya vanalinn koosnes kohati väga kenasti korda tehtud vanaaegsetest majadest, muuseumitest, hamamidest, mošeedest, seal leidus avaraid väljakuid, terrasse, kust sai merele vaadata, sadamast koos rohkete kalarestoranidega, käsitööturust ja muidugi lugematutest minarettidest. Ilus oli seal. Vanalinna tänavad tõusid ja langesid ning me veetsime seal jalutades ja erinevaid vaateid silmitsedes palju õhtuid.

Türgi saun
Suurema osa selle postituse tekstist kirjutasin juba Eestis olles, kuid need Türgi sauna muljed on mul seal värskelt saunast tulles kirja pandud: Kui keha on lõdvestunud, siis lõdvestub ka meel. See tõesti on nii. Päeva esimeses pooles olin veel pinges ja töine, kuid nüüd, peale sauna ja õhtusööki, olen täiesti lõdvestunud ja ka meel on puhtaks saanud. Nagunii armastan sauna väga, aga kui sinna juurde kuulub veel pesemine, massaaž ja Türgi tee, siis on ikka eriti uhke!

Läksime sellisesse hamami, kus meestel ja naistel on eraldi sauna- ja pesuruumid – Tarieli ühele ja meie Mikaga teisele poole. Mika pole kõige suurem sauna-, leili- ja veeprotseduuride armastaja. Aga ka tema jäi oma kogemusega kokkuvõtteks väga rahule ja ta ise oli seal saunas muidugi suur ice-breaker. Kõik naised tahtsid teda põsest näpistada või pai teha. Jahedas sauna eesruumis, kus saunalised puhkasid, valisime kõigepealt oma protseduurid. Soovisime sauna, koorimist ja vahupesu. Õlimassaažist loobusime, sest ma tunnen end peale seda nagu moosipall, Mika nagunii pikemast massaažist ei hooli. Seega summaks tuli meile Mikaga kahepeale 950 liiri ehk 26 eurot.

Türgi saun on väga füüsiline. Olen harjunud, et massööri juurde minnes on meil temaga enne esimest puudutus nagu mingi rituaalne ruum teineteise vahel ja alles siis algab massaaž. Aga siin polnud midagi taolist. Meid Mikaga juhatati suurde kuplikujulise katusega saunaruumi, kus nii seinad kui põrand olid kaetud väikeste keraamiliste ruudukestega. Selle ruumi keskel oli hiiglaslik kettakujuline marmorist lava, mis õhkas kuumust. Auru polnud näha, kuid ruumis hõljus mõnus soojus. Naine, kes meid sinna saatis, võttis meilt sõna lausumata hoogsa liigutusega saunalinad ümbert (jäime ujumisriiete väele) ja viskas need kuumale marmorplaadile. Seejärel võttis ta sama ootamatult kopsikutäie kuuma vett ja viskas selle, taas sõnatult, mulle selga. See oli päris ootamatu ja ajas meid Mikaga naerma. Käeviipega suunas naine mind lavale pikali ja läks ise ära. Mika jäi istuma jahedamale kiviplaadile, mis jooksis mööda seinaäärt ja oli ilmselt mõeldud enda jahutamiseks. Lai kivine lava mu selja all oli mõnusalt kuum ja mu keha hakkas seda soojust naudinguga endasse koguma. Mika laulis eemal viisijupikesi, sealhulgas Eesti hümni ja me kuulasime tema hääle head kaja selles kuppelruumis. Olime sel hetkel ainsad saunalised. Keerasin end kõhuli ja lamasin nii ka… ja hea meelega oleksin lamanud seal palju-palju kauem. Kuid korraga tuli meid sinna toonud naine tagasi ja viis meid teise saunaruumi, mis oli Soome sauna moodi, üleni puulaudisega kaetud ja teistsuguse, kuivema leiliga. Kuid Mikale see nn puusaun ei meeldi ja siis me sinna kauaks ei jäänud.

Kui me sealt väljusime, siis juba tulidki meie juurde kaks ujumisriietes aktiivset naist ja andsid käte abil märku, et me neile järgneks ning viisid meid pesuruumi. Seal pandi meid Mikaga kõrvuti kivist pesuplaatidele esialgu istuma (kasteti veega märjaks) ja siis pikali ning hakati meid üsna hoogsalt masseerima. Mika puhul palusin ma, taas kehakeeles, sest need naised tõesti ei rääkinud pea sõnagi inglise keelt, et talle tehtaks õrnalt massaaži. Võibolla oli see osa protseduurist või mingist nende pesurituaalist, aga kordamööda lõõritasid naised laulujuppe. Tarieli oli mulle enne netist erinevate Antalya hamamide kohta lugenud, et mõned neist, kus naiskülastajate pesijateks on mehed, võib kogu saunaelamus kujuneda liigagi intiimseks. Ta luges naiste kommentaare meespesijatest, kes neile laulsid, end nende lähedale kummardasid ja naljatledes nende kehale musisid jagasid. Need naised tundsid end mõistagi ahistatuna ja sellises olekus ei saa mõnusast saunakogemusest rääkida. Loomulikult ei soovinud ma midagi sellist ja sellepärast valisimegi eraldi hamami. Ka nendes, meie saunanaistes oli midagi joviaalset, lustakat ja familiaarset. Nii et ilmselt on selline vaba olek osa siinsest saunakombest.

Kui meid oli masseeritud, siis võtsid naised suured karedad kindad, umbes nagu pajakindad ja hakkasid meie kehasid nendega nüüd juba täie käelabaga hõõruma – naha koorimine. Ma ei saanudki aru, kas nad lisasid mingit ainet ka või tegid seda lihtsalt märja kindaga, kuid see olu igal juhul uskumatult mõnus!!! Lemmikosa minu jaoks. Tundsin, kuidas kogu mu nahk justkui ellu ärkas ja nagu oleks veri ka kõige peenemates veresoontes mühisema hakanud. Kui püsti tõusin, olin üleni kaetud oma vana naha peenikese puruga. Naised naersid, kallasid meid uuesti sooja veega üle ja võtsid suured valged peenest riidest kotid, mille sisse valasid vahtu. Meid kamandati taas kiviplaadile pikali ja pigistati neid kotte nõnda, et mattusime Mikaga mõlemad vahupilve sisse. Ka see protseduur oli ülimalt nauditav. Kui olime üleni pehme vahuga kaetud, hakkasid naised meid mudima ja töötlesid kogu keha läbi vahu. See oli vahumassaaž mõlemale keha poolele. Kui end selili pöörasin ja naine mu esikülje oli ka ära masseerinud, küsis ta, et kas soovin ka peapesu. Muidugi soovisin! Ta andis mulle šampooni nuusutada ka – see lõhnas nagu lapsepõlv. Ema pesi mu pead just sama lõhna šampooniga, kui seda vähegi saada oli. Igal juhul see oli mu lemmik – “Merevaht”, mis oli banaanilõhnaline.

Siis asuti meid loputama. Mika sai kiiremini valmis ja tema pesija mässis teda juba käterättidesse, kui minu saunanaine mind veel hoogsalt uhtis. Kõik oli juba pestud, kui ta korraga mu ujumispükste värvlist kinni haaras, need mu kehast eemale tõmbas ja mu jalgade vahele kopsikutäie vett viskas, ise samal ajal kelmikalt naerdes ja üht silma kavalalt kinni pigistades 😀 Ka mina naersin ootamatusest ja samas ka sellest elurõõmust, mis nendest saunanaistest hoovas. Kuna nad seisid meile nii lähedal, siis nägin, kui sile ja peaaegu pooritu oli nende hele nahk. Ilmselt tuli see pidevas sauna niiskuses ja aurupilvedes viibimisest. Pomisesin tänades ja lahkudes midagi sellest, et nad on nii noored ja ilusad. Tegelikkuses olid nad minust vast 10 aastat vanemad, kuid nende nahk oli kindlasti noorem.

Sauna ja massaaži soojusest õhkuvatena juhatati meid jahedasse eesruumi tahenema ja pandi meid kiiktoolidesse istuma. Ümber laua istus veel saunast tulnud ja rättidesse mässitud kohalikke naisi. Seinal oli suur teler, mida kõik huviga jälgisid. Parajasti tuli sealt saade kanadest 😀 Meile pakuti karastusjooke, vett või teed, valisime tee ja puhkasime siis seal. Tunne oli väga mõnus ja värske, kuigi mina suure saunalembina oleksin tahtnud, et see kõik oleks kauem kestnud. Just saunaosas oleks tahtnud kindlasti rohkem aega soojuses mõnuleda, nagu ma Praha termaalvete spaas pea terve päeva veetsin. Aga väga lahe ja mahe tunne oli igal juhul, sest nüüd olin ma tõesti päris ehtsas Türgi saunas käinud!

Lõpuks kuivatasin fööniga juuksed ja me Mikaga olimegi valmis. Tarieli tuli mingi 20 minutit hiljem. Tema oli käinud lisaks kuppelsaunale ka puu- ja aurusaunas ja peale seda lasknud endale ka õlimassaaži teha. Nii et tema pakett maksis ühele 1200 liiri ehk 36 eurot. Ta oli samuti oma kogemusega väga rahul ja kiitis ennast masseerinud ja pesnud meest. Too olevat isegi kenasti inglise keelt rääkinud ja kõik olevat meeste poolel väga viisakas olnud. Õlimassaažist oli ta igal juhul rasvane kui potšik 😀 nii et kodus pidi end üle pesema, et seda maha saada.

Igal juhul tuiasime me oma pehmelt lõõgastunud kehadega veidi aega sealsamas kesklinna osas ringi (see hamam asus meie kodust 5-6 min kaugusel), sest seal oli parasjagu turg end tänavale lahti voltinud. Müüdi puu- ja juurvilju ning riideid. Mika leidis endale laheda karuga pihikseeliku ja mina sain kergest riidest ürbi. Koju minnes oli hing kerge ja pea selge. “Käsi kergeks, silm selgeks!” soovis mu setu vanaema, kui ma ta selga olin pesnud ja “Aitümma saunakütjale ja veevedajale!”

Toidud ja küpsetised
Kui Türgi saun oli nauding, siis Türgi toidud olid seda kindlasti! Meile maistesid lihtsalt kõik söögid, mida me Antalyas sõime. Kohe esimese päeval läksime sööma Hüneri nimelisse kohta, mille omanikega, Mehmedi ja Tunaga, tekkis meil päevade jooksul vastastikune sümpaatia. Meie kodu asus selliselt, et kõndisime Hünerist alati mööda, kui tahtsime minna kaubanduskeskusesse või vanalinna. Ja iga kord kui möödusime, tervitasime vastastikku soojalt ja soovisime üksteisele ilusat päeva. Hüner oli avatud muide kella 6 hommikul, kella 3ni öösel. Ma ei tea kuna need mehed magasid, kuid nad nägid alati rõõmsad ja reipad välja. Ja nad olid Mikast võlutud. Iga kord kui me möödusime, lõid nad temaga patsi või kükitasid, et olla tema silmadega ühel kõrgusel ja soovisid talle lahedat päeva või muud sellist. Mikale meeldisid need semud ka. Ta joonistas neist reisi lõpupoole isegi pildid ning andsime need meestele koos oma postkaartidega, millest mehed väga liigutatud olid.

Eelviimasel päeval seal söömas käies, tegid omanikud meile magustoidu välja. See oli imeline vedelat Napoleoni kooki meenutav dessert, mida serveeriti klaasis ning mille põhja olid laotud maasikad. Põhiliselt koosnes see magutoit rohkest keedukreemist, mille peale oli raputatud küpsisepuru. See oli imemaitsev! Ja selle tegid veel paremaks sõbralikud Tuna ja Mehmed, kes meie lauast möödudes alati naeratasid või viipasid.

Ka meie reisi viimasel päeval, enne lennukile minekut, einestasime seal ning kui Mehmed nägi meie reisikotte ja kuulis, et lahkume, kadus ta korraks ning tuli mõne aja pärast tagasi kingitustega Mikale. Neiu sai karvase peavõru, pitsilise peapaela ja uhked juuksekummid. Oh, kui soojaks läheb süda, kui meie lapsele sellist lahkust osutatakse ja kui ta inimestele nii korda läheb! Tõesti kurb oli lahkuda, sest oli tunne, et head sõbrad jäid maha. Lahkusime lennujaama kallistuste ja soojade sõnade saatel.

Hüneri toidud oli Türgi mõistes veidi kallimat sorti (eine kolmele maksis seal umbes 20 – 28 eurot) ja seepärast me ei söönud seal igapäevaselt, vaid einestasime palju MarkAntalya nimelises kaubanduskeskuses. See oli 4-korruseline suur ehitis, mille kõige kõrgemal korrusel olid hiiglaslikud toidutänavad, kus pakuti soodsat sööki. Seal saime kolmekesi vabalt 10 – 15 euroga süüa ja sinna juurde kuulusid veel joogid ning sai. Erinevaid väikseid toidukohti oli seal vast 30 ringis. Üks häid sööke seal (seda müüdi pea kõigis söögikohtades) oli kohalik supp çorba. See on tavaliselt läätse- ja herne püreesupp, vahel vürtsikam, vahel mahedam. Väga maitsev ja odav (umbes 1 euro). Teine traditsiooniline ja maitsev toit oli Türgis serveeritud piklikule alusele mis oli jajagatud kolmeks – pasta (või riis), kanaliha mingis kastmes ja salat.

Antalyas sõime üldse palju kana ja riisi, igasugusel kujul. Ja riisi seal tõesti osatakse valmistada. Mulle meeldisid nii väga need veidi kleepuvad, kuid samas siiski nii mõnusalt sõmerad riisiroad, mida nad nimetasid ploviks. Juba lennukis sõin imemaitsvat riisrooga, mille sees olid omapärased mustad seemned või terad. Ei saanudki aru, mis täpselt, kuid see maitses ülihea! Antalyas sõime plohvi, mis koosnes riisist ja kikerhernestest ning oli kausikujuliseks vormitud. Selle peale puistati peente kanalihakiudude kuhi ning see kõik oli supermaitsev ja odav (üks ports 2-3 eurot).

Taolist plovi müüdi ka valmistoiduna poes – pakist pannile ja imemaitsev (tõesti hästi maitsestatud) plov oligi valmis.

MarkAntalya toidutänaval müüdi ka lahedaid ahjus pehmeks küpsetatud koorega kartuleid, mille sisu hakiti meie silme all pudruks, ja sellesse segati võid, soovi korral riivjuustu, hapendatud salateid, kanaliha jms. erinevaid täidiseid. Meeldiva kartuli sisu said endale ise kokku panna. Need kartulid olid Tarieli suured lemmikud.

Hiina ja Jaapani toitu Türgis palju ei leia, kuid see-eest Itaalia ja Ameerika köök on väga hästi esindatud. Igasugused pitsad ja pastad on väga au sees. Mika vaieldamatu lemmik on kõikjal reisides olnud kolmejuustu-pitsa või ka lihtsalt juustunaan vms. Antalyas sai tema armastatuimaks toiduks toidutänaval avastatud veidi Gruusia hatšapuri pikliku laevukese või silma-kujuline pitsa, mis kaetud rikkaliku juustuga. Nii et tema sõi seda ikka ja jälle.

Leidsime ka värsket kala pakkuvad restoranid, aga need olid veidi kallimat sorti.

Neis kohtades pakuti ka teist toitu, mis Mika pahviks lõi – nimelt Türgi hommikusööki, mis koosneb toredatest väikesest kausikestest kõiksugu erinevate heade asjadega – erinevad juustud, mitut sorti oliivid, singiviilud, väiksed vorstikesed, tomat, kurk, kõiksugu sorti rohelisi salatilehti, prae- või keedumuna ja kõige tipuks mesi ja kreemjas kirsimoos (ülimaitsev!!!) ning imepehmed saiaviilud, millele kõike seda head kuhjata.

Põhilise osa toitudest tegime kodus või käisime sealsamas suurel toidutänaval. Hommikusöögid sõime nagunii kodus, sest me ei viitsinud kohe hommikul välja minna. Tarieli lippas vaid ümber nurga asuvasse saiapoodi ja tõi meile otse ahjust tulnud ja tõepoolest-maailma-parimat-saia. Tavaliselt ostes imevärske, soe ja lõhnav – lihtsalt kutsub kohe hambad sisse lööma. Selle saia koorik on õhuke ja kergelt krõbe, kuid mitte liiga krõbe ning saia sisu on pehme kui vaht. Mitte kunagi nätske, vaid õhuline ja mitte liiga lahja, vaid mõnusalt tummine. See sai maitses meile nii väga, et sõime seda enamasti paljalt, ilma lisanditeta. Ooo, Türgis tehakse jahust imesid! Kui te armastate saiatooteid, siis soovitan kindlasti Türki sõita. Ja kindlasti lisas sellele nauditavust, et selline soe krõbevärske saiapäts maksis vaid 30 eurosenti.

Meie oleme suured saia ja kõiksugu jahutoodete sõbrad. Ja huvitav on see, et me vist tõesti sõime seal kõiksugu maitsvaid küpsetisi nii palju, et Eestisse tulles me vähendasime jahu ja suhkru söömist ning see polnud sugugi raske, sest Eesti sai maitses Türgi oma kõrval lihtsalt üsna mõttetult. Räägin sellest saiast, mida saab poest kilekotis ja viilutatult (vabandust, Eesti pagarikojad). Värske sai on muidugi teine tera, kuid sel on ka kallim hind. Peale selle oli meil vaja kaalu langetada, sest Türgis küll kõndisime 10 000 ja rohkem sammu iga päev, kuid kaal jäi samaks ikka tänu Türgi tublidele pagaritele. Nii et ju meil oli vaja süüa kõiki neid imelisi küpsetisi, et koos Antalya kevadpäikesega talvekoomast välja tulla ning kehale ja vaimule jõudu ja naudinguid pakkuda.

Pagarikodasid oli Antalyas igal sammul ja meie koduteel oli üks, mille püsiklientideks saime kohe reisi algusest peale. Viimasel päeval viisime sealsele müüjannale tänutäheks nende hõrgutiste valmistamise eest oma postkaarte ja tänasime. Tarieli kirjutas isegi türgi keeles tänukaardi. Nii, aga las ma kirjeldan täpsemalt neid Türgi suussulavaid küpsetisi. Need olid kõikjal pagarikodades ühesugused, ilmselt sealsed traditsioonilised maiustused. Minu suurimad lemmikud olid valgest jahust rosinate ja mandlitega ovaalsed küpsised (ülal pildil). Seejärel pruunmõrjast kohevast taignast meeleib ning siis liivataginast torukesed, mille sees viigimarjamoos. Neid kõiki sõime väga palju! Lisaks müüdi ostukärudest igal pool linnas seemnetega ülepuistatud rõngassaiu, vahel olid need pooleks lõigatud ja toorjuustu ning singi ja värske salati lisandiga. Veel müüdi nendes putkades pehmeid kukleid, mis pooleks lõigatud ja mille vahel suur kuhi keedukreemi.

Saiakeste kõrvale kuulus muidugi kohv ja tee. Enamasti võtsin siiski cappuccino, sest head Türgi kohvi ma nagu ei saanud. Ikka oli see mu jaoks liiga lahja või magus ja kuidagi kohvipurune. Võibolla ei sattunud ma heasse kohta. Must tee väikses vaasjas klaasis oli küll alati maitsev! Türklased joovad toidu kõrvale ka palju magusaid karastusjooke nagu mehhiklasedki.

Türgi ja Kreeka
Antalyas olemise ajal leidsime seal palju ühisjooni Kreekaga. Kõikjal infograafikas, kujundustes, suveniiridel ja ehetel kohtasime sini-must-valget head silma nagu Kreekaski. Antalya arhitektuur oli väga Ateena sarnane, palju leidub ilmetuid ja värvivaeseid uusehitisi. Päikesevarje ja markiise oli Antalyas siiski vähem kui Ateenas, kus mingi päikesevari rippus pea iga akna või rõdu kohal. Vahel pakuti Antalyas nagu Ateenaski peale sööki tasuta magustoitu. Palju-palju leidus kõikjal kodutuid kasse, keda küll kohalikud inimesed toitsid ja neile tänavatele pikutamispesi ja kassimaju paigutasid. Hulkuvaid koeri oli ka, kuid vähem. Ateenas täpselt samamoodi.

Lillepoode pole
Antalyas, ma ei tea kas kogu Türgis on ka niimoodi, pole kombeks lilli kinkida. Lillepoode nägime väga vähe. Samas kui ehte- ja vääriskivipoode kohtasime igal sammul. Võibolla kingitaksegi rohkem kulda ja ehteid.

Kuna Tarielil oli meie Türgis-oleku ajal sünnipäev, siis muidugi tahtsime Mikaga talle lilli kinkida. Kuid neid meil ei õnnestunudki leida. Nii et kaunistasime siniste õhupallide ja krepp-paberiga ning meil oli ka confetti. Selliseid sünnipäevaatripuutika poode oli jällegi palju.

Turud
Antalyas oli spontaanseid tänavaturge, mis end kindlal kellaajal ja nädalapäeval tänaval lahti pakivad, kuid leidsime ka ühe statsionaarse turuhoone. Mõlemal puhul müüdi nii puu- ja köögivilja, kui ka riidekraami. Mõned aiasaadused olid jaburalt odavad, näiteks saime hiiglasliku, umbes saunaviha suuruse, salatisületäie 16 eurosendi eest, 1,20 maasikakilo, mais 65 senti, tomat ja greip mõlemad 30 senti kilo jne.

Türgi kaupmehed
Antalyas kogesime väga nauditavaid ostukogemusi. Mitmest käsitöö- ja suveniirituru poest asju ostes (tavapoodides ja näiteks köögiviljaturul sellist suhtlust polnud), saime nii mõnusaid elamusi, et oli tunne nagu poleks saanud mitte ainult ilusat ja kvaliteetset kaupa, vaid ka midagi lisaks. Tundsime end seal käsitööturul tõesti väärtustatud klientide või lausa sõpradena.

Käisime näiteks ühe meeldiva müüja juures ja viisime talle kingiks oma postkaarte, sest lihtsalt nii hea mulje oli temast jäänud. Ostsime temalt eelmisel korral ühe kaelasalli, mida me tegelikult isegi tol hetkel osta ei plaaninud. Kuid ta müüs selle meile nii võluvalt, et me lihtsalt pidime selle ostma. Ta alustas väga vaikselt ja meeldivalt meiega juttu, ise samal ajal patja tikkides. Ta oli kenasti riides ja juhatas meid seejärel ülimalt viisakalt oma poodi sisse. Justkui psühholoogina kopides, millised inimesed me oleme muutus ta jutt hoogsamaks, kuni ta tegi mulle komplimendi ilusa rannamantli kohta, mille ma olin vaid mõni hetk tagasi ühest teisest poest ostnud. Poepidaja ütles veel, et on kade selle teise müüja peale ja tahaks ka ise meile midagi müüa. Tema siiras ülestunnistus murdis olemise vabaks, hakkasime naerma ja ütlesime, et ka meil endal on väike firma ja ka meie müüme oma asju. Hüüdsime Tarieliga peaaegu ühest suust, et ta peaks meile müügimeheks tulema, sest selline kaupmees kuluks meile väga ära. Kiitsime teda ja ta poodi ja ta kiitis meid vastu 😀 Siis ta pakkuski välja kaelasalli, valides rohelise tooni, mis sobis kokku mantliga. Ja mõne hetkega oli sall minu, sest ta tegi meile ka soodustust ja oli nii vaimustuses sellest, et sai meile midagi müüa.

Me Tarieliga lõkerdasime suht kogu selle müügiprotsessi jooksul, sest see kõik oli nii sujuv ja lõbus. Ja tal sellest nii hea meel, et haaras suures tuhinas Mika, keda ta väikseks printsessiks kutsus, endaga kaasa ning palus tal endale tema poest kingiks väike vaibake valida. Selliseid mini-vaipu kasutatakse seal lauakatete vms asjade alusena, Mika hoiab selle oma iPadi. Tänasime ülevoolavalt ja ka tema täna meid ning oli tunne, et oleme kohanud üht kõige sõbralikumat inimest Antalyas. Vahetasime ka kontakte.

Samal päeval tagasiteel koju ostsime Eesti sõpradele kingiks Turkish Delighti karpe ühest turupoest, mille peremees ütles need olevad Antalyas kohaliku brändi poolt valmistatud. Ta kutsus meid poodi sisse. Kaupmehed istuvadki tihti oma mõnede asjadega poe ees väljas ja kliendi saabudes, juhatavad ta sisse kaupa tegema. Valisime veel mõned maistustekarbid ja maksime. Selle käigus küsis poe peremees, kas me teed joome. Jaatasime ning märkamatult oli ta juba mingit pulbrit (mitte teepuru) kahte papptopsi ammutanud ning need poolest saadik kuuma veega täitnud. Kogu poes lahvatas korraga tugev mentooli ja eukalüpti lõhn, mida me nagu käsu peale mõnuga sisse hingasime. “Madam,” kaupmees ulatas mulle aurava teetopsi ja teise Tarielile. Oh, see maitses taevalikult! Nagu sõõm okasmetsa vaigust õhku, hingata oli kerge ja kosutav. Jook maitses magushapult, ergutavalt, veidi nagu kuum piparmündi ja ingverijook, kuigi otseselt neid maitseid ma ei tundnud. Ma olin aasta tagasi Balil ja Bangkokis põskkoopapõletikuga hädas, ja oh kui hea see jook siis oleks olnud. Nii meeldis selle toniseeriv ja ninakoopaid avav aroom ja kargus. Kuigi õnneks nüüd neist hädadest vaba, kuid mõeldes Eesti ilmadele, tekkis soov küll seda pulbrit kaasa osta. Nägin, et ka Tarielile, kes muidu selliseid jooke ei armasta, avaldas see sarnast meeldivat mõju. Müüja jutustas meile samal ajal veel joogi headest omadustest ja pakkis juba korraliku 600 grammise koti meile kaasa. Niiviis meeldivalt ja nagu muuseas ostsime asja, mida meil alguses polnud üldse plaanis osta 🙂

Lahkumisvalu
Ja korraga, eel-eelviimasel päeval Antalyas, tundsime kõik nagu üks mees – lahkumisvalu. Kuidas see tekkis ja miks? Eks meil on ju iga kord natuke kahju lahkuda, paigast, mis on meile armsaks saanud. Uskuge või mitte – kõik paigad saavad omamoodi armsaks. Olgu ükskõik kui kummalised või kiiksuga kohad, kasvavad nad ikkagi südamesse. Kuidagi… sest iga paik, kus Sa oled vähemalt kuu aega elanud, saab osaks sinu DNA-st. Ja loomulikult on raske see osake maha jätta ja edasi liikuda, või siis meie puhul – tagasi oma kodumaale liikuda. Antalyaga aga tekkis meil kõigil tõesti lausa valus tunne südamesse. Arutasime Tarieliga linna õhtustel tänavatel hulkudes, et ka Mika kasvab ja ning kogeb järjest rohkem tundeid, mida täiskasvanudki.

Eks see kõik tuleneb seekord tugevamalt ka sellest, et olime sel kevadel Eestist ära vaid kuu aega (kaks eelmist aastat olime samal ajal neli kuud eemal). Ja peale selle plaanime nüüd kauemaks Eestisse jääda, sest tahame, et Mika saaks kooli rahulikult sisseelada ja kõige selle uue elukorraldusega harjuda.

Oleme Tarieliga jõudnud mõistmiseni, et me oleme reisides ja pikemalt välismaal elades nagu paralleel-reaalsuses. Me ei ela oma riigi argipäevas ega ka selle välisriigi argipäevas, kus me parasjagu oleme. Pääseme välja mõlemast infoväljast. Muidugi oleme suures plaanis kursis maailmas toimuvaga, kuid meie põhitegevuseks on uue kultuuri ja keskkonna avastamise ja selles orienteerumisega. Samas jätkame oma igapäevast tööd, kuid hoopis pehmemas ja soojemas kliimas ning puhkepäevasemas ja rõõmsamas rütmis.

Kui jõudsime Eestisse, seekord polnud me lennukis väga magada saanud (Mika õnneks magas), hakkas lennukis kõlama Beatles`i lugu “Here comes the sun”. Ja see tegi nagu hingele pai, selles oli midagi nii sooja ja lohutavat. Kuigi me ise tulime päikese juurest, aga nüüd lootsime, et päike on viimaks Eestisse jõunud, sest talv oli tõesti pikk ja külm:

“Here comes the sun, doo-doo-doo-doo
Here comes the sun, and I say
It’s alright

Little darlin’, it’s been a long, cold, lonely winter
Little darlin’, it feels like years since it’s been here

Here comes the sun, doo-doo-doo-doo
Here comes the sun, and I say
It’s alright

Little darlin’, the smile’s returning to their faces…”