Oleme nüüd olnud Mehhikos 4,5 päeva ja mõtlesin, et panen kirja esimesed muljed. Nende järgi muidugi ei saa teha mingeid järeldusi – 4,5 päevaga pole võimalik saada aru kohalikust elust ja mõista teise rahvuse omapärasid. Aga siiski mõned mõtted, äkki on kellegile huvitav ja kasulik 🙂
Mehhiklased on sõbralikud. Vähemalt need mehhiklased, keda oleme trehvanud selle lühikese ajaga. Eks muidugi on arusaadav, et turistidesse suhtutaksegi enamasti sõbralikult, kuid olen positiivset suhtumist tajunud ka mujal. Näiteks antakse jalakäijatele teed või siis naeratatakse tihti Mikale.
Väga meeldiv oli ka meie esimene kontakt mehhiklastega. Peale pikka ja väsitavat reisi ning lennusaatjalt üsna terava noomituse saamist (olin küll süüdi, kui peale maandumist julgesin veidi varem rihmad lahti võtta, kuid kas ma just selle pragamise ära teenisin…I doubt it) oli eriti meeldiv, et piirivalvur oli väga sõbralik. Mehel läks päris palju aega meie immigratsioonivormide uurimise ja parandamisega (sisestasin vale lennureisi numbri), kuid ta oli kannatlik, viisakas ja sõbralik.
Kui teenindusest rääkida, siis täiesti eraldi teema on meie esimese peatuspaiga pererahvas Mario ja Patty. Nad on kindlasti parimad host’id, kes meil kunagi olnud. Mario tuli meile lennujaama vastu ja see on tegelikult päris big deal, kui tuled võõrasse riiki (eriti väljaspool Euroopat) ja ei tea peale pikka lendu, kuhupoole joosta ning mingi miljon taksojuhti ründab sind igast suunast 🙂 Olime üsna väsinud ja arvasime, et saame ka ise hakkama, aga Mario pakkus isegi, et võib teha meile väikese tuuri, et näidata ära kandi olulisemad paigad. Meie uues kodus ootas meid laual kingitus: maiustused, tequila ja lapsele mänguasi. See oli väga südantsoojendav! Kui tavaliselt on normaalses airbnb-is olemas kokkamiseks vajalikud põhiasjad – maitseained, suhkur, sool, veidi kohvi ja teed, toiduõli – siis selles kodus olid Mario ja Patty pannud valmis meile lisaks järgmised asjad: puuviljavaagen, mitu karpi küpsiseid ja krõpse ning külmkapis umbes 10 väikest gaseeritud vett, 10 õlut, tosin väikeseid fantasid-cocacolasid, pakk väikeseid jogurteid ja mitu väikest kõrremahla! See oli tõeliset tase! Aga kuulake nüüd – Mario tutvustas meile kodu ja siis ütles: “Te võite mulle alati helistada. Ükstapuha, mis probleemiga, ükstapuha, mis kell – kasvõi kell kaks öösel. Kui olete linnas ja eksite ära, helistage ja ma tulen teile järele või saadan kohe kellegi. Tõesti, ükstapuha kuna ja mis põhjusel – ainult helistage.” Selle peale vajus küll karp lahti 🙂
Kohalik raha on Mehhiko peeso ja kuigi selle rahvusvaheline kood on MXN, siis sümbolina kasutatakse dollari märki $, täpselt nagu ameerika dollari puhul. Seda sellepärast, et mõlemal valuutal on ühised juured: 16-19. sajandil käibel olnud Hispaania dollar. Nüüd oleme juba harjunud, aga esimesel päeval olime veits segaduses, kui poes olid kõikidel hindadel ees $ märgid. Topeltsegadust tekitab see, kui hind on nii USA dollarites kui ka Mehhiko peesodes ja seda kõrvuti ja mõlemal dollari märk ees 🙂 Nii oli näiteks koroonatestmise putkades: kõrvuti hind $90 ja $1700, ainult esimesel all “dll”, teisel “mxn”. “Dll” on siis USA dollar ja siin kasutatakse just sellist lühendit, mitte meile harjumuspärast ja ametlikku koodi “USD”.
Peeso kurss Tavidis vahetades oli veidi alla 22 peeso 1 euro eest, pangakaardiga makstes veidi alla 24 peeso. Kohalikud võivad (aga ei pruugi) võtta vastu ka USA dollareid, eriti jootrahana.
Hinnad – kuigi üldiselt peaks Mehhiko olema odavam kui Eesti, siis siiamaani pole me aru saanud, et kohalik elu oleks kõvasti odavam 🙂 Cancun muidugi on täielik turistikas ja siin vist peaks olema hinnad mõnevõrra kallimad kui mujal Mehhikos. Cancun omakorda jaguneb kaheks: nn Hotel Zone ehk kitsas, kuid pikk rannariba, mis on hotelle, kohvikuid, restorane, ööklubisid ja poode täis pikitud ning nn Downtown ehk tavaline Cancun, kus elavad kohalikud. Meie peatume Downtowni airbnb-s ja meil on niigi odavam korter ja kohalik toit, kuid siiski see pole mingi megaodav.
Toon siis mõned näited hindadest. Toiduhinnad on poes enamvähem võrdsed Eesti hindadega või veidi madalamad. Hetkel olen toitu varunud vaid kohalikus Walmartis, seega ei oska öelda, kas seal on hinnad kallimad või odavamad kui mujal. Üksikud näited sealt: kilo apelsine €0.70, pakk kaerahelbeid €1,23 (kuigi oli ka odavamaid), kilo banaane €0.80, väike karp vildikaid lapsele €2, pool kilo lihapalle €3.40, pool kilo maapähjlivõid €2.2, kätekreem (60g) €2.13, viigimarja marmelaad (340g) €2.1, väike purk herneid €0.42, liiter piima €1, suurem päts saia €1, kilo tomateid €0.80-2.2, väike karp pähkli- ja marjasegu €2.80, pakisupp €0.35, pakk granolat (180g) €1, värsked tükeldatud puuviljad (1kg) €1.71.
Väljas süües – nagu igas riigis – sõltub väga palju sellest, kus sa sööd. Rannakohvikus läks kaks mahla, 2 burritot ja banaanifriikad maksma 24 eurot. Selline suht Eesti hind. Hommikusööki oleme paar korda söönud ühes kohalikus putkas, hind on jäänud (2 täiskasvanut + laps)10-13 euro vahele. Kindlasti odavam kui Eestis.
Kohe selle putka kõrval on aga täiesti hipsterlik burksikoht ja seal läks meil kaks burgerit friikatega, limonaad, jäätis, tee ning gin tonic maksma kokku 35 eurot, mis on täiesti Eesti tase.
Taksosõidud Uberiga läksid maksma €4.5 ja €5.2, pikkused vastavalt 12 ja 9 kilti. See vist mõnevõrra odavam kui Eestis?
Ilm on siin mõõõõõnus 🙂 Öösel alla 19-20 kraadi ei lange ja päeval 24-27, mis sobib mulle suurepäraselt. Pooled päevad on olnud ka vahelduvalt pilves, aga ka see sobib mulle väga hästi. Veidi harjumatu on niiskus, aga ju siis tuleb õppida sellega elama. Eriti niiske on peale vihma. Eile käisime ka ujumas…vesi polnud just päris supp, aga ikka väga soe 🙂
Kui me esimest korda airbnb-sse jõudsime, siis Mariol töötasid tiivikud igas toas ja konditsioneerid huugasid täistuuridel. Need lülitasime ruttu välja, aga pika peale (2. päeval) hakkas öösel väga palav ja nüüd oleme leidnud ideaalse lahenduse – ööseks jätame magamistoa uksed veidi lahti ja paneme elutoas kondika 24 kraadi peale ning siis on magamistubades ka piisavalt mõnus. Päevasel ajal on ka parem nii, kui paned konditsioneeri teises toas tööle ja jätad vahel ukse lahti.
Koroonavastased tegevused on siin üsna populaarsed. Supermarketisse või kaubamajja maskita sisse ei saa, ka väike laps. Seda jälgib hoolikalt turvamees ning hoiab silma peal ka sellel, et sa desotaks sisenemisel oma käsi ja mõõdaks temperatuuri. Väiksemates söögikohtades võivad reeglid olla sama ranged. Meie kodulähedal on üks putka, kus sööme hommikusööki ja sisenemisel on teenindaja kohe desovahendiga vastas. Uhkemas burgerikohas oli uksel eriti fancy kehatemparatuuri mõõtja. Kui kõrvallauas külastaja suundus tualetti, siis administraator kohe tuletas talle meelde, et seda tehku maskiga. Kohalikud suhtuvad reeglitesse väga mõistvalt: maske kantakse kõikjal (paljud ka tänaval) ning korralikult, mitte nagu meil, kus paljud pole kahe aastaga suutnud ära õppida, et mask peab katma ka nina.
Turvalisuse osas pole siiamaani mingeid probleeme olnud ja siin meie kandis politseinikke eriti ei näe, aga nn hotellitsoonis patrullivad rannas täisvarustuses politseinikud. Ja kui ma ütlen täisvarustuses, siis ma mõtlen automaatide ja kuulivestidega tegelasi laigulises vormis, kes näevad välja nagu mingid SWAT-kiirreageerimisrühma politseinikud vms.
Sellised siis esimesed kiired muljed ja tähelepanekud 🙂
[…] Tegin Youtube’i ülevaate Mehhiko hindadest ühe poeskäigu põhjal ja samuti kirjutasin hindadest oma esimeste muljete postituses. […]
[…] Cancuni ja Chan Cehmuyili lendasime Chiapase osariiki. Maandusime kolmeks päevaks osariigi pealinna Tuxtla […]