Tuxtla Gutiérrez

Peale Cancuni ja Chan Cehmuyili lendasime Chiapase osariiki. Maandusime kolmeks päevaks osariigi pealinna Tuxtla Gutiérrezesse, seejärel veetsime veidi üle nädala San Cristóbal de las Casases ning siis tulime veel umbes nädalaks Tuxtlasse.

Olivia kirjutab peagi San Cristobalist, aga mina võtan lühidalt kokku, kuidas meile Tuxtla Gutiérrez meeldis.

Tegime ka videokokkuvõtte:

Tuxtlas elab veidi üle 600 000 inimese, seega on see võrreldav Tallinnaga. Tuxtla lennujaam on päris kaugel linnast. Saabusime lennujaama hilja õhtul ja võtsime takso – algul ehmatas hind 370 peesot (umbes 17 eurot) veidi ära, kuid sõidu ajal saime aru, et tee on päris pikk ja hind polegi nii krõbe. Samas paar nädalat hiljem tagasi sõites võtsime Uberi ja see läks koos jootrahaga maksma vaid 240 peesot.

Mehhikos olime seni ööbinud vaid airbnb’des, kuid seekord otsustasime võtta kolmeks ööks hotelli. Palmareca Inn maksis kolmeks ööks 105 eurot ja meil oli suur tuba aiavaatega. See on tõesti väga ilus hotell, kus saab nautida nii vaadet mägedele, kui ka veeta aega imeilusas aias.

Kuna hotellis puudus söögitegemise võimalus, siis sõime need kolm päeva väljas. Ühest küljest on väljas söömine alati tore – ei pea ise toiduaineid ostma, süüa tegema ja siis nõusid pesema. Samas see seab ka teatud piirid – pead korralikku söögikohta otsima, uurima taas võõraid hispaaniakeelseid tekste menüüs (kuigi tunneme kohalikke sööke nüüd juba palju-palju paremini), ei saa valida võibolla neid asju, mida just hetkel soovid söögiks jne jne. Aga siiski õnnestus meil leida mitmeid häid söögikohti. Ühes putkas, kus müüdi burkse ja friikaid, palusime kas äkki on võimalik saada värsket salatit ja daam, kes pidas seda kohta, ütles, et saab muidugi ning noor kokapoiss tegi parima salati, mida oleme Mehhikos saanud. Teises pubilaadses kohas saime head kana ja mõtlesin võtta kõrvale ühe rummikokteili. Kelner ei saanud kuidagi aru, mida ma soovin, kuid lõpuks tõi joogi, kuigi mitte kokteili kujul – rumm oli eraldi pitsis. Naljakas oli see, et kui see sai joodud, siis ta tõi kibekiiresti mulle veel ühe pitsi. Ma seda väga ei soovinud ja puhtalt ma väga ei armasta kanget alkot juua….kuid siis tõstsin pitsi, hõikasin “Slava Ukraine!” ja läinud ta oligi. Ühel hommikul avastasime aga suurepärase hommikusöögikoha, kui sai ülihead juustkukooki.

Ei saa öelda, et Tuxtlas ei käi turiste. See on ikka suur linn ja Chiapas on üsna populaarne turismi sihtkoht. Kuid inglise keelega on siin raske hakkama saada. Vaid üksikud inimesed oskasid inglise keelt ja teistega pidi hakkama saama meie kesise hispaaniakeelse sõnavalikuga, kätega seletades ning kasutades tõlkeäppi.

Samuti ei saa öelda, et Tuxtla jättis mulle kõige soojema tunde. Ei, midagi halba ei juhtunud ja meil oli selles linnas palju toredaid hetki, millest veel ka allpool kirjutan, kuid kui rääkida Mehhikost tervikuna, siis see polnud lemmik paik. Lihtsalt kuidagi selline tunne.

Kui me San Cristobalis ära käisime, siis uus airbnb oli Tuxtla kesklinnas. Meie korterist avanes fantastiline vaade mägedele ja linnale. Üldse kujunes kuidagi nii, et esimest korda nägime väga ilusat vaadet öisele linnale San Cristobalis, siis veelgi uhkemat vaadet Tuxtlas ning lõpuks Mexico Citys avanes meie 20. korruse airbnbst selline vaade, et karp vajus lahti 🙂 Lisaks sellele, et meie korterist oli ilus vaade, saime veel rohkem seda nautida meie airbnb katuselt (omanikud plaanivad teha sinna veel ühe airbnb, kuid praegu olid tööd pooleli ja sai lihtsalt ronida veelgi kõrgemale) ning baarist, mis asus kohe üle koridori.

Selle baariga olid meil suured hirmud, sest airbnb hinnangutes inimesed kirjutasid, et baar asub otse korteri kõrval ja mõni kurtis ka seda, et muusika oli liiga vali. Samas teised jälle kiitsid, et nii tore, et saab kohe head sööki nautida paari meetri kaugusel korterist. Uurisime küll ka omanikelt, kuidas sellega on ja nad kinnitasid, et mingit müra pole. Reaalsuses oli muusikat üsna hästi kuulda, kuid õnneks oli see muusika täpselt meie maitsele ning iga õhtu täpipealt kell 12 muusika pandi kinni ja mõne minuti pärast suleti ka baar.

Aga see baar oli väga-väga tore koht! Esiteks, avanes sealt fantastiline vaade öisele linnale ja mägedele. Seinte asemel olid klaasuksed, mis igal õhtul lükati kokku ja nii sai ruumist pigem suur rõdu. Teiseks, siin olid väga head söögid ja sõbralik (ning ingliskeelne) teenindus, mida nautisime kolmel õhtul. Ning kolmandaks – ja see on väga tähtis moment – sellest sai koht, kus saime esimest korda kogu reisi vältel veeta aega ilma Mikata. Kui Mika oli magama jäänud, siis saime tunnikeseks baari minna ja nautida veidi kokteile, ilusad vaadet ja üksteise seltskonda. Ma kardan, et see jääb ka selle reisi viimaseks selliseks õhtuks ning seda enam oli see väga-väga oluline. Vajasime seda ja nautisime täiega.

Meie airbnb asus Tuxtla kesklinnas. Kahjuks oli just parajasti kõrvaltänava kapitaalremont ja korralik müra ning tolm olid õhus hommikust hilisõhtuni, kuid siiski oli kogu kesklinna elu ja melu meist vaid saja meetri kaugusel. Sama kaugel oli ka kohalik lilleturg, kust saime Mikaga 15 euroga sellise kimbu Oliviale:

Meie korteri läheduses oli mingi valitsushoone ja selle ees midagi peaväljaku moodi. Kolmandal õhtul otsustasime minna jalutama kesklinna ja oma üllatuseks märkasime, et valitsushoone juures oli kuidagi väga palju politseinikke. Jalutasime veel tunnikese ja jõudsime peaväljaku juurde tagasi ning selleks ajaks oli sinna kogunenud mitu tuhat inimest. Toimus midagi demonstratsiooni moodi ja mingi hetk saime aru, et skandeeritakse naisõiguste teemadel. Küsisin igaks juhuks üle osalejatelt, millega tegemist ja sain kinnituse – feminisimiteemaline demonstratsioon. Siis saime ka aru, et sellel päeval oli 8. märts – lillede ja šokolaadi asemel tähistatakse siin naistepäeva palju jõulisemalt.

Skandeerimine läks aina valjemaks ja valjemaks kuni mingi hetk kogu rahvamass vaikis. Süttisid sajad telefonide ekraanid ja kogu väljak mattus täielikku vaikusesse.

Jõudsime veel mõelda, et issand, kui ilus, kui demonstrandid muutusid taas aktiivsemaks ja valjemaks. Ei läinud kaua, kui osa rahvast hakkas lammutama valitsushoone piiret ning paar Molotovi kokteili maandus sealsamas. Otsustasime, et oleme piisavalt näinud ja läksime koju ära. Better safe than sorry 🙂

Järgmisel hommikul pidin minema silmaarsti juurde ja võtsin Mika kaasa, et Olivia saaks rahulikult töötada. Kodutee viis meid mööda peatänavat (mis viib peaväljakuni) ja juba varakult hakkasime märkama, et kuidagi imelikult palju graffitit on tänavaäärsetel majadel. Praktiliselt iga maja oli ära soditud.

Ja siis hakkasid tulema majad, millel olid ka vaateaknad sisse pekstud. Küsisin ühe sellise hoone juures seisva turvamehe käest, et mis siin juhtunud on. “Feministas!” tuli põlglik vastus. Seega tõesti – Mehhikos ei tähista naised 8. märtsi nii nagu Eestis 🙂

Klaasijad said sellel päeval igatahes kõvasti tööd.

Kurb oli näha seda, et tihtipeale olid naised need, kes pidid eelmise päeva demonstratsiooni tagajärgi likvideerima. Ühed naised sodisid, teised naised värvilised seda üle.

Tundub, et see polnud esimene kord, kui selline asi toimus. Või siis vähemalt oli eelnev info olemas, sest mõned hooned – näiteks pangad – olid ilusasti kaitstud vineeriga ja nende vaateaknad jäid terveks.

Järgmisel õhtul suundusime Marimba parki. See pidi olema koht, kus igal õhtul kogunevad kohalikud, et tantsida marimba muusika järgi. Ei tea, kas meil ei vedanud päevaga või on see teema veidi ülehaibitud, aga igatahes sellel õhtul küll keegi eriti ei tantsinud ja ainus muusika, mis pargis kõlas, tuli ühe daami kõlarist. Rahvast oli küll üsna palju ja oli näha, et see on populaarne koht, kuid kohalikud pigem vaikselt istusid pinkidel, nautisid õhtut ja mekkisid snäkke. Mika igatahes arvas, et tema võiks tantsida küll. Võttis ühel kohalikul tüdrukul käest kinni, tiris endaga paviljoni ja hakkas õpetama tantsusamme 🙂

Lisaks Marimba pargile on Tuxtla Gutiérreze üks suurimaid vaatamisväärsusi Kristuse kuju ehk Glorioso Cristo de Chiapas või Cristo de Copoya. Kui olla täpne, siis kuju ei asu Tuxtlas, vaid väikeses linnakeses nimega Copoya, mis asub kohe Tuxtla külje all.

Kuigi Copoyasse saab ka collectivoga (kohalik marsruuttakso – väga populaarne ühistransport), otsustasime Uberi kasuks, sest see oli lihtsam. Teel sinna uurib Uberi juht, kas me tahame vaadata vaid Kristuse kuju või on meil suuremad plaanid Copoyaga. Räägin, et äkki vaatame kohapeal ja hetkel pole veel otsustanud. Uberi juht ütles, et tegelikult pole selles väikeses linnakeses peale kuju vaatamise eriti midagi teha ja pakkus, et ootab meid ära ja toob linna tagasi. Tundus mõistlik.

Juba kaugelt nägime kuju – see on tõesti suur. Enne parklat istus onu, kes küsis piletiraha. Enam ei mäleta täpselt selle hinda, aga see oli mingi väike tasu…äkki mingi paar eurot inimese kohta. Võibolla nad võiks veidi rohkem küsida, sest hiiglaslik parkla on jubedas seisus.

Kuju aluseks ehitatud ruumides polnud midagi huvitavat. Vaid väike restoran, armetu suveniiripood, tasuline WC ning kabel. Peale meid oli kohal vaid üks pere, kes istus restoranis. Ainus asi, mis köitis mu tähelepanu, oli plakat, mis näitas, et kohalik kuju on maailma suurim Kristuse kuju ning isegi 10 meetrit kõrgem kui kuulsaim maailma Kristuse kuju Rio de Janeiros.

Kuju on noor – see valmis 2011. aastal ja ehitati valmis nelja aastaga.

Kuju on suur ja päris lahe, kuid veelgi lahedam on vaade, mis avanes mäelt linnale. Kahju, et ei tulnud õhtusel ajal – oleks saanud veelgi suurema elamuse.

Kui uurida Tuxtla kohta, siis turismi sihtkohtadena mainitakse veel kolme kohta: botaanikaaed, loomaaed ning restoran Las Pichanchas. Jõudsime külastada kõike kolme ja kõigest kolmest jäid head mälestused.

Kohalik botaanikaaed Jardín Botánico Faustino Miranda on tõepoolest meeldiv koht. Seal ei ole küll väga palju eksootilisi taimi, kuid seal oli väga mõnus veeta aega palaval päeval – suured puud andsid kõvasti varju ja tundus, et aias oli paar-kolm kraadi jahedam, kui mujal linnas.

Kohalik loomaed Zoológico Miguél Álvarez del Toro ehk Zoomat (pilet 20 peesot ehk umbes euro) on samuti tore koht juba ainuüksi sellepärast, et seal oli palju jahedam, kui linnas – seda temperatuuri vahet oli lausa füüsiliselt tunda. Kui astusid loomaaiast välja, oli selline tunne, nagu oleks sattunud palju palavamasse ruumi. Jahedust loovad sajad suured puud. Loomaaed kohati meenutabki hiiglaslikku parki või lausa metsa.

Zoomat jättis meile väga positiivse mulje. Mõnedel loomadel olid puurid väiksevõitu ja sellistel juhtudel alati on loomaaias pigem kurb kui tore, kuid väga paljudel loomadel ja lindudel olid head tingimused – suured alad, kus loomad-linnud said vabalt liikuda. Kustutamatu mulje jäi aarade nägemisest. Neil oli lindudest kõige suurem puur (pigem nagu hiiglaslik maja) ja nad vabalt lendasid ringi. Värvilised, suured ja uhked linnud! Teine elamus oli samuti linnuga. Kahjuks ei jäänud nimi meelde, aga ühes puuris oli üks suur lind, kes hakkas meid pingsalt jälgima, kui jõudsime temani. Kui liikusime paar sammu edasi, liikus ka tema. Mika hakkas temaga justkui mängima – jooksis paar meetrit siia, siis jälle paar meetrit tagasi ja lind mängis kaasa. Ka teised inimesed möödusid puurist ja jäid sinna seisma, kuid nendest ei teinud ta välja. Kui lõpuks lahkusime, siis lind kõndis meiega kaasa nii kaugele kui puur lubas ja siis jäi saatma pilguga.

Meeldis ka see, et loomaaeda oli lubatud oma söögi-joogiga. Paljud pered olid tulnud sinna pidama piknikku või lausa tähistama sünnipäeva.

Restoran Las Pichanchas on populaarne koht välisturistide seas, aga samuti ka kohalike ning siseturistide seas. See on vist võrreldav Olde Hansaga – selline klassikaline turistikas, samas kvaliteetne ja annab garanteeritult häid emotsioone.

Restoran on suur ja selles on palju kohti, kuid targem on siiski broneerida laud, eriti kui külastate seda kohta õhtul ja oluline on külastada just õhtul, sest siis on seal ka tantsuetteaste. See algab umbes 20 paiku, nii et meie broneerisime laua endale poole kaheksaks.

Tantsukava oli väga lahe! Muusikat mängisid live’is kaks marimba mängijat ning kokku oli umbes 15 tantsijat, mehed-naised pooleks, kes esitasid umbes 10 tantsu. Vahepeal suheldi ka publikuga ning iga laudkonna käest uuriti, kust nad pärit on. Meie olima ainsad välismaalased ja oli tunda teatud elevust mehhiklaste seas, kui kõlas “Estonia….oooo, Estonia!”. Tantsijatel olid ülimalt ilusad kohalikud rahvariided ning tantsunumbrid naelutasid meie pilgud ainult lavale. Peale etteastet tänati igat laudkonda isiklikult!

Las Pichanchas on lisaks tantsunumbritele tuntud ka kuulsa joogi poolest. Pumpo on kokteil (ananass, viin ja mineraalvesi), mida serveeritakse naljakas (alloleval fotol esiplaanil) taimset päritolu kannus ja iga kord kui seda tellitakse, kõlistab kelner kella ning karjub “Puuuuummmpooooooo!”.

Sellised mälestused Tuxtlast. Linn, mis võibolla ei pruugi olla turistide seas väga populaarne ning ei kujunenud meie reisi kõige armsamaks kohaks, kuid pakkus siiski väga toredaid elamusi!

One comment

Leave a Reply