Jungle is massive

Nüüd elame juba neljandat päeva kohas nimega Chan Chemuyil, mis asub Chemuyili küla lähedal. See väike paik omakorda asub Playa del Carmeni ja Tulumi vahel ning siin on rand Xcacel, mida peetakse Mehhiko üheks kaunimaks 🙂 Tänaseks oleme seal rannas juba kaks korda käinud ja see on tõesti ilus! Väga puhas, üliselge vee ja lumivalge peene liivaga. Kuigi tasuline rand (maksab 95 peesot inimese kohta, 4-aastasele tasuta). Rand on avatud 10 – 15:30ni. See, et sissepääs maksab, hoiabki ranna nii metsiku ja puhtana. Keelatud on muusika, alko ja mitte ökoloogiliselt lagunevad päevituskreemid, et kaitsta sealseid loomi. Randa minek oli tõeline metsik kogemus, teel nägime, tänu Mika terastele silmadele laimi värvi madu. Samas oli see palmidest ja suurelehelistest põõsastest ääristatud tee üks ilusamaid ja ei tundunud üldse nii metsik, kui näiteks Urbano Kabah või muu džungel, mida siin näinud oleme ja mis näeb välja rohkem nagu igasugu väätidesse kasvanud tihnik. See rand ja tee sinna oli tõesti nagu filmis.

Kuid mitte ainult sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tahtsin kirjutada kodutundest ja ümberasumise võludest ja valudest. Nende kahe kuuga, mis me nüüd maailma eri paigus ja eri korterites oleme olnud ja elanud, olen ma enda kohta teada saanud, et minul tekib seos selle kohaga, kus ma elan umbes nelja päeva kuni kahe nädala jooksul. Et tekib selline tunne, et see on nüüd minu kodu ja ma tean seda kohta. See on turvaline. Mõne kohaga tekib see rutem (Lissabonis, Estrela linnaosa korteris juba paari päevaga), mõnega läheb kauem. Ka meie eelmises Mehhiko kodus, kust me siia kolime, võttis sisseelamine aega umbes kaks nädalat ja siis tekkiski kahjutunne sealt lahkuda. Kusjuures üheks põhjuseks olid ka sealsed inimesed, ja Mika puhul lapsed, kellesse kiindusime. Kujuneski nii, et me jäime sinna veel üheks nädalaks. Kõik oli mugav ja käe-jala järgi. Ainult et kõik see ümbrus oli meil juba selge ja midagi huvitavat enam vaadata polnud. Mis on meie reisi puhul samas nii oluline 😀 Nii et lõpuks ikkagi suundusime siia džunglisse ja paradiisiranda.

Ja me tõesti elamegi oma pisikeses 3-toalises väikse tagahoovi ja kolme palmipuuga valges majas, millel on sinine rant, otse džungli vastas. St džungel algab kohe üle tee.

Päeval ei saa sellest nii väga aru, kuid kohe kui saabub pimedus, hiilib džungel lähemale lõputu häälteseinana. Tuhanded ritsikad ja muud tegelased siristavad, kriiksutavad, saevad ja piiksuvad. Mika tuba on sisehoovi poole, meie voodi kohal on aga suur aken, mis vaatab otse metsa. Ja öösiti laman ma seal nagu unetu hiir ja kuulan seda helide sümfooniat ning tunnen kuidas niiske jahedus üle meie voogab. Akendel on klaaside asemel klaasiribadest katted, mida soovi korral saab avada, et õhku sisse lasta. Mina õhku sisse lasta ei soovi, pigem sooviks ma aknaid rohkem sulgeda, et mitte liialt palju seda džunglit seal selle taga tunda. Need kolm ööd, mis oleme siin olnud, pole ma suutnud pikalt uinuda, kuigi väsimus on suur. Ma pole kunagi eriti hea uinuja olnud, kuid siin muudab mind see suure metsiku metsa lähedus kuidagi eriti ärevaks. Nii et ma laman ja olen ärev 😀 Update 12.02.22: Täna oli neljas öö siin ja suur kuumalaine (ka öösel 23 – 25 kraadi), magasin esimest korda hästi 🙂 Soojus teeb kõik heaks! Saime koristajatädidelt ka lisateki kui peaks veel jahedaid öid tulema. Ameeriklasest naaber, Jeff, vaigistas mingil moel ka oma närvilise koera, kes esimesel ööl haukus ja teine naaber, onu Charlie (siinse airbnbi pidaja onu), pani muusika ka kella 22 paiku kinni. Muide väga hea muusikamaitse Charlie`l. Ta alustas kõva rokkmuusikaga, vahepeal käis poes, siis improviseeris ise kitarril ja seepeale pani mängima 80ndate rahulikuma lugudevaliku vaiksematel tuuridel. Majadel on väga õhukesed seinad ja aknaklaasid pole ka eriti mürakindlad. Nii, et me isegi tantsisime Tarieliga nende mahedate lugude saatel 🙂 Oli chill õhtu. On juba ka armsaks saanud loodushääled. Siin laulavad kolm lindu, kellele Tarieli on andnud ise nimed: raadiolind, keraamikalõhkuja ja peolekutsuja. Võite siis ise ette kujutada, mis hääli nad teevad.

Nii et jälle sain kinnitust sellele, et ma olen palju rohkem linnainimene kui metsiku looduse nautija. Samas meeldivaid hääli leidsin ka. Lisaks džunglihäältele on kaugusest kuulda ka kiirteehäält. See toob mulle taas Mikitamäe lapsepõlvekodu meelde. Ka seal kuulsin und oodates mitmete majade ja mäekünka tagant Tartu maanteel sõitvate kaubaautode ja kaugliinibusside sõidusuma. Oleme Tarieliga ikka rääkinud oma urbanromantika igatusest, et tahaks ööbida kuskil kõrghoones ja vaada alla suurlinnale. Eriti kujutan ette öist tuledes vaadet. Võibolla saame selle unistuse nüüd teoks teha.

Meie majake on varustatud vaid kõige hädavajalikumaga, samas on sisekujundusega vaeva nähtud. Siin mõnda aega elanud, kuigi pean end üldiselt mittepraktiliseks inimeseks, vahetaksin kauni öösinise unenäopüüdja hea meelega veekeedukannu vastu ja kõik need ilusad vaasid ning mitmed lambid pesumasina vastu 😀 Samas on innustav mõelda, millist rõõmu need lihtsad mugavused taas tekitavad kui need jälle meiega on.

Chan Cemuyilis meeldib mulle veel see, et kogu külake – 240 väikest maja – on ehitatud 2002. aastal, nii et see moodustab kena terviku. Kõik majad on võõbatud erksates ja rõõmsates toonides, just sellised nagu ma kujutasin, et Mehhiko majad olla võiksid, kuid kohalike mõjutuste kõrval on tunda USA mõju. Sest siin elavad enamasti ameeriklased ja kanadalased, seetõttu on maju kohati modernsemaks, kohati kahekorruseliseks ehitatud. Mitu maja on ka müügis, hinnaks umbes 100 000 eurot. Hinnad on siin üldse tõusujoones, sest 20 km eemal asuv Tulum, muutub turistide seas üha populaarsemaks ning see tõmbab ka ümbritsevate piirkondade kinnisvara kaasa.

Cemuyil ise, mis asub siit 1 km kaugusel on aga ehtne Mehhiko küla. Nii et seal on ka hoopis teistsugune vibe. Kõik on kuidagi lihtsalt, soojalt lohakas, seda kõige paremas mõttes. Inimesed on sama sõbralikud ja südamlikud, samas tagasihoidlikud nagu Cancunis.

Jah, ka meie 240-majalises paigas on kõik naabrid sõbralikud, kuid siin on tunda siiski sellist teatavat keep-smiling-olekut. Et nagu oleks soe vaid pealispind. Täna tegime õhtul jalutustiiru ja meiega hakkas rääkima just kohalik mehhiklane, mitte ükski välismaalane.

Kohe meie maja lähedal on ka kaks cenotet – need on nagu kohalikud allikad. Ülipuhta veega jahedad looduslikud basseinid, mis on tekkinud maa-alustest jõgedest. Üks neist asub meie kodust 5 min kaugusel ja koopas.

Vot sellised esimesed muljed, siit paradiisirannalt. Eile maalisin akvarellidega merevaadet palmiga. See tekitas rannavahtides suurt elevust, kaks kolmest soovisid mind koos maaliga pildistada ja kolmas kiitis mu annet 😀 Lained olid täna võimsad ja me Mika ja Tarieliga möllasime mõnuga.

Täna on meil juba viies päev ja korraga ei tundugi džungel enam nii massive 😀 Puiaka!