Songkran – Tai Uus Aasta

Täiesti uskumatu, aga juhtus nii, et tähistasime just neljandat korda aastavahetust 🙂 Esimene oli Tallinnas, siis Malaisias tähistasime Hiina Uut Aastat ning kolmas kord oli Balil, kui tähistasime Nyepi‘t. Ja nüüd siis neljas aastavahetus, seekord Tai Uus Aasta ehk Songkran. Tahaks öelda, et see kõik oli meil nii planeeritud, kuid tuleb tunnistada, et seekord oli saatuse käsi mängus ja meil lihtsalt vedas, kui tegime reisiplaane ja panime kuupäevi paika.

Mina olen igatahes äraütlemata õnnelik, et see kõik nii läks, sest ma polnud kunagi kogenud neid pidustusi ja kui Hiina Uuest Aastast olin varem kuulnud, siis teistest ma isegi ei teadnud midagi.

Kes tahab, saab Songkraniga tutvuda allolevas videos:

Kes armastab rohkem lugeda ja vaadata fotosid, siis siin on sisu teile:

Songkrani tähistatakse buddistliku/hindu päikesekalendri järgi 13-15. aprillil. Vahel kestavad pidustused isegi kauem, peaaegu terve nädala. Pidustustel on mitu tahku. Vanemad inimesed külastavad templeid ja kogu tseremoonia on rahulik ja vaoshoitud. Valatakse vett Buddha kujudele ja ka vanurite kätele, paludes nende õnnistust.

Nooremad inimesed peavad kolmel päeval non-stop veesõda. Lugesin kuskilt netist, et Songkrani tähistatakse vee pritsimisega ja mõtlesin, et kindlasti peab uurima, kus see möll käib. Kuid edasi uurides selgus, et see pole mingi üks koht, vaid neid kohti on palju ja see on massiline nähtus ja siis tundus, et me kindlasti peame sellest osa saama 🙂 Songkrani nimetatakse ka maailma suurimaks veesõjaks ja olles seda nüüd kogenud, võin kinnitada, et see võib tõesti nii olla. Kuigi noorte jaoks on see üks lõbus veemöll, siis see traditsioon pärineb buddismist, kus vee valamine tähistab pattude ja paha õnne maha pesemist.

Bangkokis on korraga vähemalt kümme suurimat pidustuskohta, kus toimuvad veesõjad. Enamus nendest on seotud mingite ostukeskuste või turgudega, kes on siis ürituse sponsoriks. On ka mitu tänavat, mis kogu ulatuses muutuvad pidutsemispaigaks – need on nö traditsioonilised kohad. See ala, kus toimub pidu, on piiratud ja sisenema peab turvaväravate kaudu. Ma ei tea, mida otsiti (relvasid, alkoholi?), aga olgu öeldud, et õhkkond on nendel pidudel äärmiselt sõbralik ja lõbus. Alkoholi ei tarvitata, agressiivsust pole (mis on tihtipeale Eesti pidude lahutamatu osa, eriti kui tarbitakse ohtralt alkot) ning kõik on väga sõbralikud. Isegi siis, kui nad saavad sinult paraja tugevusega veejoa otse silma või kõrva või kui nad teevad sama asja sulle. Ikka naerdes ja naeratades 🙂 Enamus peokohti on pidulistele tasuta ja lisaks veemöllule toimuvad ka tasuta kontserdid, kus esinevad kohalikud tuntud lauljad. Mõned peod on tasulised, aga siis on reeglina juba väga kuulsad esinejad. Näiteks kolmepäevasel S2O festivalil esinevad sellised DJ-d nagu Tiesto.

Mida siis peoks vaja on? Esimene asi muidugi veepüss. Neid on väga erinevaid – mõnel on tilluke veepüstol, mõnel suurem veepüss ja mõnel on selline kahur, kuhu mahub viis liitrit vett ja mis tulistab ikka paraja jõu ja survega. Kui sa pole eelnevalt muretsenud endale veerelva, siis ole mureta – selle saab osta peokohas.

Teine soovitus oleks kuivad riided. Tailased ise kuivi riideid kaasa ei võta – ma olin üks väheseid inimesi, kellel oli seljakott kaasas. Kuid mina siiski soovitaks panna riided veekindlasse kotti ja võtta kaasa, sest kui sa tahad peale pidu minna sööma või sõita rongiga, kus on põhja keeratud konditsioneerid, siis on mugavam teha seda kuivade riietega. Veekindlas kotis võiks olla ka telefon ja rahakott. Selliseid väikseid veekindlaid kotte müüakse ka kohapeal. Tänapäeva telefonid ei karda vett, kui igaks juhuks siiski on kindlam hoida telefoni kuivas, sest vett on palju ja su telefon võib olla täiesti vettinud taskus tundide kaupa.

Rääkidest riietest, võib valgel turistil tekkida mõte, et kui väljas on 37 kraadi sooja ning sind pritsitakse pidevalt veega, siis võivad mehed minna paljaste ülakehadega ning naised bikiinides. See oleks viga, sest tailased ise on riietatud ja paljast ülakeha ma nägin kolme päeva jooksul vaid korra, kui kamp noori sõitis ringi veetsisterniga. Lugesin, et palja ülakehaga turiste on ka arriteeritud. Riietest veel nii palju, et meeste seas on väga populaarsed nn Songkrani särgid, mis meie mõistes on nn Hawaii-särgid värviliste lille- ja/või loomamustritega. Värvilised ja rõõmsameelsed riided ongi soovitav dress code ning riided võiksid olla kerged ja kiiresti kuivavad. Villase kampsuniga läheks raskeks 🙂

Jalatsitest oleks esimene valik sandaalid või plätud, kuid olge hoiatatud – valige selliseid jalatseid, mis ei libise liiga hullult libedal pinnal. Minu plätud olid selles mõttes väga halb valik – ma mõnes kohas uisutasin nendega nagu lehm jääl ja ka Mikal õnnestus korra täie hooga tagumikule maanduda. Songkrani kohta öeldakse ka “Seitse ohtlikku päeva”, sest nii mõnigi libastub ja kukub ning päris palju juhtub ka õnnetusi teedel, kuna pritsitakse ka rollerite ja mootorrataste juhte, mis võib viia kukkumisteni.

Meie läksime esimesel päeval Siam Center’i ehk ostukeskuse peole. Ja olgu öeldud: ohhhoho, see on ikka täielik veemöll! 🙂 Alloleval fotol oleme veel kõik kuivad ja üks meist (nimesid ei hakka nimetama, aga see naine heledas kleidis) veel ei tea, et veesõda pole päris tema cup of tea 🙂

Meid hoiatati, et ega linnas pole võimalik kuivana liikuda. Päris nii see siiski pole. Kui võrrelda Tallinnaga, siis võiks öelda, et põhipeod on Vabaduse väljakul, Raekoja platsil, Telliskivis, Ülemiste keskuse parklas ja Tammsaare pargis ning nende aladega kaasnevatel tänavatel. Mujal aga ei toimu midagi – kuskil Mustamäel või Kristiines ei kohta sa ühtegi inimest veepüssiga ja keegi sind märjaks ei tee.

Nagu alloleval fotol näha, on Mika näole määritud valget möksi – ka see on Songkrani traditsioon, et vahel võib keegi ligi astuda ja määrida näole pastalaadset segu. See peaks peletama eemale kurje vaime ning tegemist on kahjutu seguga, mis ei jäta nahale ja riietele jälgi. Peetakse heaks tavaks, et pastat ei pesta näolt maja, vaid see kaob sealt ise tänu veele, mis pidustuste ajal sulle pähe valatakse. Kuidas käituda, kui keegi tuleb sulle selle möksiga ligi ja ulatab käe välja, et sulle peale määrida – lihtsalt naerata, lase rahulikult kanda pasta näole ja täna 🙂

Pidustuse platsilt käib läbi tuhandeid inimesi ja pidu algab juba enne lõunat. Kui on soov veidi rahulikumalt möllata, siis ma soovitakski tulla nii 12 paiku, sest peale lõunat tuleb väga palju rahvast ja siis on juba raskem liikuda ning ei pääse ka ligi veevõtu kohtadele. Vesi saab ju püssides kogu aeg otsa ja kuskilt on vaja juurde saada. Seega suurtel platsidel on tasuta veevõtu kohad, kus kõik käivad enda veepüsse tankimas. Mõnes kohas teenivad kohalikud ka sellega, et müüvad vett – tavaliselt saab täita (vahet pole, kas tillukest püstolit või megasuurt kanistrit, mis käib seljakotina selga) 10-20 bhatiga ehk 30-60 eurosendiga. Tasulised veepakkujad pakuvad vahel ka jääkülma vett ja vot see on juba eriline maiuspala 🙂 Kui sind sellise veega tulistatakse, siis see äratab ikka korralikult 😀

Paljud veepeod toimuvad päevasel ajal ja saavad õhtul 20-22 paiku läbi. Tasulised ja täiskasvanutele mõeldud pidustused kestavad muidugi ka hilistundidel.

Nagu fotodelt näha, on peol palju noori. Ma ütleks, et enamus on noored vanuses 14-30 ja lisaks on päris palju ka lapsevanemaid väiksemate lastega. Päris vanu inimesi oli ka, aga vähe.

Pritsimine algab tegelikult juba tänavatel, mis viivad peopaikade juurde. Kuigi BTS-s (kohalik linnarong) on pritsimine keelatud ja veepüssid lastakse tühjaks teha, siis sealt väljudes saab kohe mõne sahmaka kaela. Lugesin kuskil, et valge inimene on kindlasti sihtmärgiks ja võin kinnitada, et nii see on. Sealjuures see pole kuidagi seotud mingi agressiooni või võõrastamisega, vaid pigem sellega, et valge turist erineb kohalikest inimestest ja see on lihtsalt selline hasart, et kui juba kedagi võõramalast näed, siis kindlasti pritsid teda.

Kuigi valdav enamus pidutsejaid on kohalikud, siis on ka päris palju turiste, kes on tulnud nautima seda hullumeeset pidustust. Nägin ka mitmeid inimesi, kes olid justkui segaduses ega saanud päris aru, kuhu nad on sattunud. Kusjuures need polnud ainult turistid – vahel ka mõni seltskond tailasi üritas läbida pidustuste ala lootes lipsata läbi kuivana. Võite ühe korra arvata, kas see neil õnnestus 🙂

Pritsitakse väga erinevalt. Mõni laseb paar tilka sinu suunas, teine paneb kogu jõuga. Mõni sihib keha, mõni pead. Keegi laseb selja tagant, keegi alles siis, kui on loonud sinuga silmkontakt. Kui sulle jalutab keegi veepüssiga vastu, siis kunagi ei tea, kas saad üle pritsitud või ei. See võib juhtuda ka viimasel hetkel, kui oled isikuga vastamisi ja hakkad just temast mööduma, kui ta laseb su pihta 🙂 Ja seda ikka ja alati naeratades ja naerdes.

Sihtmärgi valikul väga palju piiranguid pole. Kirjutamata reegel on see, et ei pritsita imikuid (kuigi väikeseid lapsi kindlasti pritsitakse, kui nad hoiavad veepüssi, aga oluliselt hellamalt), vanureid, rasedaid naisi ja munkasid. Tänavate ääres on palju söögimüüjaid – kuigi nad said paratamatult ka pihta, siis otseselt keegi nende suunas vett ei lasknud.

Songkrani ajal on suuremad poed ja ketipoed lahti. Kinni võivad olla väiksemad poed-restoranid-baarid ja kindlasti on suletud kõik valitsusasutused. Paljud pealinlased sõidavad pidustuste ajal oma kodulinna, seega linn on suhteliselt rahulik, kuid kesklinn pulbitseb pidudest.

Järgmisel päeval kolisime taksoga uude korterisse ja nagu näha, olid kõik istmed kaetud kiledega – arvatavasti kaitsmaks autoistmeid märgade kehade eest 🙂

Kui olime asjad lahti pakkinud, võtsin mina taas suuna peole. Olivia keeldus tulemast viidates paragrahvile, mis sätestab, et abikaasa ei pea tegema kaasa kõiki mehe hullumeelsusi ning Mika keeldus tulemast, kuni ma muretsen talle kaitseprillid. Etteruttavalt olgu öeldud, et seda ma ka tegin.

Suundusin CenterWorld kaubanduskeskuse peole, kus oli väga suur pidutsemisala koos suure lavaga, kus esines parajasti kohalik tüdrukutebänd ning sealt liikusin mööda suuri ja väikeseid tänavaid taas Siam Center’i peole.

Suurtel teedel kohtasin mitmeid maastureid, mille kastides veeti suuri tünne veega, kust oli kohe hea jalakäijaid pritsida. Eriti jõhker oli suur veetsistern, millest lasti tuletõrjevoolikuga nii tugevalt, et mõni lausa kukkus maha, kui veega pihta sai.

Sain isiklikult tunda, kui salakavalad on jääkülma vee müüjad. Kui oled raha ära maksnud ja vesi on suu veepüssi tangitud, valatakse sulle kausi või väiksema ämbriga seda sama jääkülma vett ka krae vahele 🙂 Ja ma polnud ainus, kellele selline au langes – seda said kogeda kõik nende kliendid.

Libistades ennast vaikselt libedatel kõnniteedel ning nautides nii veega tulistamist kui ka pihta saamist jõudsin vahepeal järgmise suure rahvakogunemiseni, kus käis meeletu tantsumöll, mida jahutati veega (või hoopis köeti üles?) ja millega ka mina mõneks ajaks ühinesin.

Sealt edasi liikusin mööda väikeseid tänavaid Siam Centeri poole ja arvasin, et saan vahepeal hinge tõmmata. Väikestel ja Bangkokile iseloomulikel kitsastel kõrvaltänavatel tõepoolest polnud veepüssidega horde, kuid selle eest olid seal kohalikud, kes olid oma maja ette veetünni, panged, kausid ning vooliku lohistanud ja kostitasid veega nii üksteist kui ka kõiki möödujaid. Valge turist tegi neil tuju eriti heaks ja mul polnud isegi mõtet seal oma veepüssiga vehkida – sain paari sekundi jooksul umbes neli-viis pangetäit vett krae vahele ja voolikuga kasteti veel üle ka. See pakkus kohalikele väga suurt rõõmu, aga rõõmus oli ka mina 🙂

Kolmandal päeval naasesin lahinguväljale koos Mikaga. Kaitseprillid olid ostetud ja olime valmis valama veega üle kogu linna 🙂

Kokkuvõte: see on üks ülimalt lahe uueaastapidustus ja ma olen nii rahul, et sain sellest osa! Kui te plaanite reisi Taisse, siis miks mitte teha seda aprilli keskel – saate kogeda midagi erakordset!