Tsitaat #29 Seda ma pole söönud
Mika uurib raamatust geomeetrilisi kujundeid, jääb pidama ovaali juurde ja siis ütleb mõtlikult: Seda ma pole söönud…
Mika uurib raamatust geomeetrilisi kujundeid, jääb pidama ovaali juurde ja siis ütleb mõtlikult: Seda ma pole söönud…
Vaatame Mikaga loomade raamatut, Mika näeb nahkhiire pilti ja hüüab rõõmsalt: Kiirnahk!!!
Mika räägib mingit juttu ja siis jõuab sellise tarkuseni: Borš ujub meres! Mina: Eee…mis? Mika: Borš ujub meres! Mina: Borš? Ma ei saa aru… Lõpuks tõttab Olivia appi: Mika, kas sa mõtlesid “morsk”, mitte “borš”? Mika rõõmsalt noogutab ning jah,…
Mika on viimasel ajal hakanud ütlema tähtsa näoga “See on kunst!”, kui ta toimetab midagi 🙂 Kohe näha, et illustraatori laps.
Mika mängib nukkudega ja tutvustab mulle: See on Bella, tema on laps. See on Kati, tema on emme. Mina: Aga kes nad sulle on? Mika: Vennad!
Joonistasin üles Mika arengu tema elu esimesel eluaastal, mil beebist saab väikelaps ja toimuvad tema füüsilises arengus kõige suuremad muutused. Iga kuu kohta üks pildike. Nii lahe oli neid fotosid üle vaadata. Tahtsin anda edasi Mika aktiivsuse muutumist – lamamisest…
Mika teeb voodis Tarieli pea lähedal ohtlikult võimsaid hüppeid.Mina: Mika, ettevaatust, kas sa oled mingi luchador!?Mika: Ma ei ole luchador!!! See on beebide keel (kasutab väljendit kui talle ei meeldi meie jutt) 😄 #nacholibre #jackblack
Mika sööb peale lõunasööki magustoitu. Pakub mulle ka mandariini viilu. Ma keeldun, aga Mika ütleb “Issi, võta-võta, ma olen lahke!”. Ok, võtan vastu, miks mitte 🙂 Pool tundi hiljem istume Mikaga koos ja joonistame. Mingi hetk tuleb mul magusa isu…
Kui me vahepeal ei taha, et Mika saaks aru, mida me räägime, siis läheme üle inglise keelele. Aga Mika saab hästi aru, et seda tehakse mingi info varjamiseks ja siis turtsub kurjalt: “Lõpetage ära see beebide keel!”
Mika: Ma armastan kõiki maailmas!
Mika: Emme ja issi suus on koledad bakterid. Mika suus on ilusad bakterid. Ise on väga rahul oma avastusega ja siis lisab äärmiselt tähtsa näoga: Nii need asjad käivad!
Mika: Issi, kui ma väike olin, siis tulin emme kõhust… Mina: Jaa, kõik õige. Mika: …ja siis läksin issi kõhtu!
Olivia teeb Mikale hommikul võileiba, hakkab sellele keeduvorsti peale panema. Mika: Emme, tahan rasvatükkidega vorsti! Suitsuvorsti soovis preili 🙂
Vanasti oli hea. Kui meil juhtus kodus olema küpsiseid või puuvilju või kommi või pähkleid või mingeid muid nämmasid, siis ma läksin ja võtsin neid siis, kui ma tahtsin. Kui Mika sündis, siis toimis kõik samamoodi. Kui tütreke oli juba…
Nüüd juba paar kuud pole Mika kasutanud lutti. Päevasel ajal polnud see tal suus juba üle aasta, aga une ajaks ta siiski seda nõudis ja seda väga resoluutselt 🙂 Seega ma arvasin, et luti-võitlus saab olema raske, aga tegelikult läks…