Koolibri

Koolibri joonistamine oli juba enne plaanis, kuid nüüd, mil teeme koostööd kirjastus Koolibriga, oli just sobiv aeg see lind pildile püüda 🙂 Raamatusse läheb see ka. Praegu käib raamatu küljendamine, nii et töö käib.

Otsisin vanasõna, mis selle väikse linnuga sobida võiks ja leidsin ideaalse – Väike on kaunis. Nii lühikest vanasõna meil sarjas ei olegi (peale “Aeg on raha”) – nii et sobib selle tillukese lendajaga ideaalselt. 

Pean lisama ka mõned faktid koolibri kohta, sest kuulasin hiljuti järjejuttu “Imelised linnud” (J. Robbins), kus räägiti ka koolibridest:

– Euroopa maadeavastajad nimetasid neid Lõuna-Ameerika džungites lendavaid küütlevaid linde “Hoias Maladoras” ehk “Lendavad Kalliskivid”. Nimelt on neil pigmendi asemel sulgedes kristallisarnased rakud, mis panevad koolibri sulestiku päikesekiiri murdes sädelema. 

– Maailma väikseim on habekoolibri, kes kaalub vaid 2 grammi (umbes nagu 2 kirjaklambrit) ja suurim suur koolibri, kelle kaaluks on 20 grammi.

– Koolibri teeb süües, tuules liikuva õiega samas rütmis liikudes 90 – 100 tiivalööki – pange nüüd tähele – sekundis. Võrdlusena näiteks tuvi teeb 9 – 10 tiivalööki sekundis.

– Koolibri süda on hernetera suurune ja lööb 1260 korda minutis.

Nii et need sädelevad kalliskivilinnud on tõelised energiakogumid – ilu ja jõu kehastused. Inspiratsiooniks kasutasin muidugi imelisi fotosid koolibridest …

… ja art deco stiilis riietatud daame.

Järgneb ka koolibri pildi valmimise jada.

Toitu pakkuvaks õieks valisin muidugi hibiskuse.

Väike art deco kaelaehe …

… muutus pitskraeks ning …

… juukseid ehtinud sulg kadus, jäid vaid vesilokid.