Mehhikos olles tekkis mĂ”te, et vĂ”iks lasta end Tarielil sealsetes rahvarĂ”ivastes jÀÀdvustada. Otsisin sobivat kohta ja leidsin ideaalse – Frida pargi. Seal oli imeline betoonkaartest kolonaad, mille alla tekkis lahe valguse ja varju mĂ€ng. Siin, Ateenas, tuli ka tahtmine end ilusti riidesse panna ja pilti teha. Tarieli ĂŒtles, et olgugi see minu ja Mika traditsioon – tema pildistab meid igas suuremas linnas, kus selle nomaadielu jooksul viibime. Nii tegimegi. Kuna siin ma endale mingeid kleite ei soovinud, turul pakuti tuunikaid ja sini-valgemustrilisi laiu kleite, kuid need mind kuidagi ei haaranud. Seega valisin pildistamiseks hoopis Budapesti India poest ostetud peene lillemustriga kleidi, see sobis hĂ€sti ka Mika lemmikkleidiga, mille talle Cancunist ostsin.
LĂ€ksime oma armsa Kalamaki ranna lĂ€hedal asuvasse parki pildistama. Enne ostsime lillepoest kimbu kobarroose ja kipslilli ning tee ÀÀres kasvavatelt oliivipuudelt napsasime ka mĂ”ned oliivioksad. Neist punusime koos Mikaga meile pĂ€rjad, et oleks kreekapĂ€rasem. Oliivid on mulle ĂŒldse sĂŒdamelĂ€hedased, tuleb ju nendelt mu nimi. Olivia nimi tuleneb ladinakeelsest sĂ”nast âolivaâ, mis tĂ€hendab rahu. Ma armastan oma nime, tunnen, et see sobib mulle suurepĂ€raselt, kuid rahu on minus kĂŒll vĂ€hevĂ”itu đ




Ja lĂ”petuseks muidugi Mika lemmikud – lollitamispildid.

AitÀh, Tarieli kallis, et meid taas pildistasid!
