Safari – Keenia oma Disneyland

Miks ma võrdlen safarit ja Disneylandi? Sest Disneyland on see, mis paljude jaoks on USA reisi lahutamatu osa, eriti kui reisida sinna lastega. Nii ka meie, külastades üleeelmisel aastal Los Angelest, pidime loomulikult käima ära Disneylandis. Samamoodi on safari Keenia lahutamatu osa. Ilma selleta oleks nagu Tallinna külastamine ilma vanalinna nägemata. Safari on ainulaadne nähtus ja seda saab sellisel kujul nautida vaid Aafrikas.

Võrdlusmärgi nende kahe ikoonilise nähtuse – Disneylandi ja safari – vahele võib tõmmata ka selle poolest, et mõlemad on rahakotile üsna valusad. Kui Disneylandi piletid läksid maksma kolme peale 632 eurot, siis safari külastamine võib olla veelgi kallim, isegi kordades.

Siin on ka lühike videoülevaade meie safari päevast ja allpool on pikem blogipostitus samal teemal:

Üritasime leida endale soodsaima võimaluse ja selleks on arvatavasti Nairobi rahvuspark (Nairobi National Park), mis asub otse Nairobi linnas ja on seega maailma ainus rahvuspark, mis asub linna piires. Kui küsida, kas see rahvuspark on tõesti linnas, siis jah, Nairobi kesklinnast on sinna 7 kilomeetrit ja umbes sama palju oli ka meie kodust. Nairobi rahvuspargi külastamine on soodsam selle poolest, et see on võrreldes teiste Keenia rahvusparkidega väike ja sinna ei pea kaua sõitma. Oma tagasihoidlikuma suuruse tõttu, milleks on 117,21 km², saab Nairobi rahvuspargi läbi sõita mõne tunniga. Enamus giide pakubki 4-tunnist külastust ja sellest täiesti piisab.

Räägime siis veidi hindadest. Keenia rahvusparkide kodulehel on info, et välismaalasele on pileti hinnaks 43 USA dollarit ning lapsele 22 dollarit. Meie pere puhul siis 108 dollarit, reaalselt oli hind 112 dollarit ehk 108 eurot. Muide, pilet täiskasvanud kohalikule on vaid 3 eurot. Võrdluseks lisan siia ka teiste Keenia rahvusparkide piletite hinnad: 1 pilet täiskasvanule välismaalasele maksab Amboselis 60 dollarit, Tsavos 52 dollarit, Aberdares 52 dollarit ja Mt.Kenya ühe päeva pilet 52 dollarit, aga sinna minnakse tihtipeale mitmeks päevaks ja seega võib pilet maksma minna ka kuni 312 dollarit. Tihtipeale minnaksegi safarile mitmeks päevaks ja kui lisada juurde majutus- ja toitluskulud, siis ühe pere kulu ühe korraliku safari peale võib olla vabalt mitu tuhat eurot.

Kui sa lähed rahvusparki omal käes, siis peab sul kindlasti olema auto. Keenia rahvusparkide kodulehel on ka piletid jalakäijatele ja jalgrattaga liiklejatele, kuid võibolla on see lubatud vaid teatud parkides. Nairobi rahvuspargis ei näinud ma ühtegi jala või jalgrattaga liiklejat ja ma ei kujuta ette, kuidas see oleks ka võimalik, kuna tee peal võib sulle vastu jalutada lõvi 😃

Seega lisandub kindlasti autorendi tasu (ja autoks sobib suuremat tüüpi maastur) või pead võtma giidi ehk nn safari tuuri. Meie otsustasime tuuri kasuks ja ma usun, et see on ainuõige otsus, sest autojuht tunneb rahvusparki väga hästi ja teab täpselt kuhu sõita. Lisaks vahel giidid peatuvad ja suhtlevad omavahel, et uurida, kus millist looma hetkel nähti ja igal tuuribussil on ka suured antennid ja raadio, et suhelda omavahel. Tuuribusside- ja autode kasuks räägib ka see, et neil käib katus ära ja sealt näeb loomi palju paremini kui küljeaknast. Kui vaadata netist, siis odavamad variandid, mis ma suutsin leida, oleks maksnud 130 eurot, aga need on reeglina ühisbussid, kus koos sinuga on sõidukis kuni 15 inimest. Kuna kõik kommenteerijad internetis soovitavad minna rahvusparki vara hommikul (park avatakse kell 6 ja hea oleks olla just siis juba väravas) ja mitme erineva inimese/grupi peale võtmisel võib see aeg venida üsna pikaks, siis on oht, et grupituuri puhul jõuad parki juba siis, kui paljud loomad lähevad kuuma eest peitu. Eraldi auto variant maksis enamasti juba rohkem, hinnad jäid sinna 200-300 euro kanti.

Meile pakuti tuuri otse Nairobi kesklinna tänaval ja kuna pakutud hind tundus adekvaatne, siis otsustasime selle kasuks. Hinnaks kujunes 320 eurot (mis sisaldas ka 112-eurost rahvuspargi pileti hinda), mis on muidugi suur väljaminek, kuid kuna Mika rääkis kogu aeg, kuidas ta tahab safarile minna ja me ise ka mõtlesime, et peaks ikka Keenias safaril käima, siis otsustasime minna. Olgu etteruttavalt öeldud, et päris lõplikuks see hind ei kujunenud ja veidi tuli lisakulusid veel, aga sellest kirjutan allpool.

Meile tuuri müünud Bernard lubas olla kell 5.30 meie ukse taga, kuid jõudis kohale veerand tundi hiljem. Seejärel me veel tankisime ja ma juba hakkasin muretsema, kas me ikka jõuame pargi avamise ajaks väravatesse, kuid sõit oli ülilühike ja juba 6.05 olime rahvuspargi sissepääsu juures. Väravas oli mingi segadus ja lõpuks oli nii, et me pidime ikka ise piletid ostma, aga Bernard maksis kohe bussi tagasi tulles meile selle raha tagasi. Bussil keerati katus lahti, autojuht John andis gaasi, giid Bernard seisis püsti, et paremini loomi näha ja safari võis alata! Hakkasime liikuma pargis umbes 6.30 ja just sellel hetkel tõusis päike, pakkudes meile esimese elamuse.

Esimesed loomad, keda me nägime, olid jõehobud. Nägime neid ka safari lõpus, kuid mõlemal korral olid nad üsna kaugel ja vees – seega nägime vaid selle looma kõrvu 🙂

Järgmisena märkas meie giid ninasarvikut ja juba me liikusime tema juurde. Ema-ninasarvik ja tema lapsuke olid suht tee ääres ja nii saime me kohe ka pilte teha.

Alloleval fotol on näha, kui kaugel loomad meie autost on. Enamasti jäid nad 20-30 meetri kaugusele, mõned ka lähemale, mõned kaugemale.

Kuna hommikuti on üsna palju pargi külastajaid, siis umbes tosin autot liikus suht puntras ja nähes mõnda huvitavat looma, tormasid nad kõik ühte sihtkohta ja peatusid looma vaatamiseks.

Kuna autod on lahtised ja valdav enamus rahvuspargi teedest on kruusateed, siis võib niimoodi koos liikudes safarilt koju jõuda üsna tolmusena. Õnneks sadas just päev varem vihma (alles teist korda 18 päeva jooksul) ja hommikul ka veidi tibutas – seega polnud teed tolmused ja ka loomad olid giidi sõnul aktiivsemad.

Jõudsime veel veidi ringi sõita, kui juba Bernard hõikas “Lion!” ja me kimasime teiste autode juurde, mis olid peatunud, et näha loomade kuningat. Kui teised safaril nähtud loomad olid siiski teest veidi eemal, siis lõvi ei kartnud üldse. Ta kõndis laisalt meie suunas, jalutas autode vahel ning suundus siis väikese järve suunas. “Läks sööki otsima” ütles Bernard.

Kuigi lõvi ei teinud midagi erilist ega polnud välimuselt mu meelest ka kuidagi kuninga tiitli vääriline, oli siiski uhke tunne, et olime lõvi ära näinud. See on umbes sama, kui meie metsas karu näha 🙂

Safari külastamisel räägitakse Suurest Viisikust (Big Five) ja Suurest Üheksast (Big Nine) ehk siis need on need kõige ihaldatumad loomad, mida safaril loodetakse näha. Bernard ütles meile kohe tuuri müües, et Nairobi rahvuspargis pole elevanti, seega päris seda kõige vingemat ehk Big Five’i, ei saa siin näha.

Big Five on lõvi, leopard, ninasarvik, elevant ja kahvripühvel ehk aafrika pühvel. Big Nine’is on lisaks Suurele Viisikule veel kaelkirjak, gepard, jõehobu ja sebra. Esimese poole tunniga oli meil kolm üheksast nähtud!

Ei läinud kaua aega, kui nägime Big Nine’i neljandat looma – kaelkirjakut! Kahjuks polnud kaelkirjakud väga lähedal. Nad nosisid rahulikult puude latvadest lehti ja mingi hetk tardusid ning vaatasid pikalt ühes suunas. Bernard arvas, et võisid kaugelt näha lõvi ning see tegi neid ettevaatlikuks. Kuigi kaelkirjakud polnud väga lähedal, oli siiski suur elamus neid näha. Need on täiesti uskumatult ilusad loomad!

Üle peade maanduv lennuk ning läbi pargi suunduv hiinlaste ehitatud raudtee meenutavad, et kuigi need loomad on siin vabaduses, on see siiski looduse oaas keset tsivilisatsiooni.

Bernard jälgis pingsalt loodust auto eesotsas…

…mina ja Mika tegime sama tagapool. Mina veetsingi enamuse safarist püstijalu – oli mõnus kui tuul puhus näkku kimades läbi rahvuspargi.

Kui Olivia, kes enamasti istus tagaistmel, kuulis, et tehakse selfit, oli ka kohe platsis 🙂 Kuna Olivial oli hommikul neli kihti riided seljas, siis ma tungivalt soovitasin tal viienda – sügisope – koju jätta. Selle eest sain hiljem pragada 😝

Big Nine’i viies loom ehk sebra oli meie järgmine “ohver”. Need imelised loomad olid kambakesi, kuid üks isend seisis eraldi ja poseeris meile eriti mõnusalt 🙂

Sõitsime edasi ja nautisime ilusaid loodusvaateid ja järjekordseid loomi. Kui sissesõidu juures oli rohkem kõrgemat metsa, siis enamus rahvuspargi pindalast on kaetud madalate akaatsiapõõsastega.

Tee on küll kruusatee, kuid enamasti heas seisus. Siiski on päris mitmeid kohti, kus raputab üsna korralikult. Näiteks alloleval fotol on näha kivist laskumist, kus pidi korralikult kinni hoidma, et mitte maha kukkuda 🙂

Mingi hetk hakkas Bernard ajama sellist juttu, et teeks äkki pikema päeva – viime teid vaatama külaelu ja võibolla ka kaelkirjakute keskusesse. Sain muidugi kohe aru, et see on viis meie pealt rohkem teenida ja kahjuks on meil jäänud mulje, et siin riigis ongi see üsna tavaline. Viisakalt keeldusin, kuid mingi aja pärast jõudis meie giid tagasi sama jutu juurde. Andsin talle siis märku, et me pole ikkagi huvitatud ja meie jaoks on ka selline safari paras väljaminek. Mingi hetk hakkas giid uuesti pihta jutuga, et kui nüüd kohe täna teha pikema päev, siis tuleb see soodsam, kui mõni teine kord eraldi. Pidin konkreetselt talle ütlema, et me ei lähe täna küll kuhugi peale safarit.

Kui olime 3,5 tundi ära sõitnud, jõudsime nö lõpp-punkti. See oli plats, kus oli välikäimla ja siia jõudsid ka kõik teised rahvuspargi külalised. Kui olime tualetis ära käinud, uuris Bernard, kas tahame jalgu sirutada ja jõe äärde jalutada. Me nõustusime ja astusime seekord turistilõksu 😒 Kui hakkasime mööda kitsast rada kõndima, haakisid ennast kohe meie külge kaks pargivalvurit, kes tolknesid kaasas ja aeg-ajalt laisalt viipasid käega: siin on nahkhiired, siin on ninasarvik kakanud, siin on jõgi, seal kaugel on kilpkonn. Oli selge, et mingi raha peame me nendele andma ja kuna kahjuks polnud mul väiksemat raha kui 500 šillingut, mis on meie rahas veidi alla 4 euro, siis loovutasin selle kui peale 5-minutilist jalutust küsiti tippi. Pargivalvur uuris, et aga mis saab tema kolleegiga? Vastasin, et nad peavad selle raha omavahel ära jagama.

Giid ütles, et nüüd liigume kodu poole ja sellega olime nõus. Praeguseks olime juba ka üsna väsinud ja oligi soov peagi koju jõuda. Tüdrukud jäid tukkuma, linn oli veel kaugel, kuid aina lähemal.

Järgmine peatus tundus algul kummaline, aga süvenedes saime aru selle tähtsusest. 1989. aastal põletati 12 tonni konfiskeeritud elevandiluud (tollel ajal oli selle väärtus 1 miljon dollarit), et näidata Keenia valitsuse vastuseisu elevandiluuküttidele ja kogu sellele ärile. Sama aktsiooni korrati erinevatel aastatel veel kolm korda ja seega on siin neli tuhahunnikut.

Viimaseks peatuseks jäi tiik, kus elasid krokodillid.

Olime küll rääkinud, et liigume koju, kuid kui olime pargist lahkunud, viis giid meid hoiatamata ühte turistilõksu. Seal oli suur suveniiripood, kus oli küll väga hea valik suveniire ja käsitööd, kuid mitte ühtegi hinda, mis on alati ohumärk. Meil polnud õnneks vajadust midagi osta, sest just päev varem olime käinud kesklinna odavates suveniiripoodides, kus saime kingitusi sõpradele ja endale. Giid ja autojuht läksid sööma, me veidi jalutasime ümber poe ja siis mõtlesime, et kuna oli juba peaaegu keskpäev, et võiks ka lõunastada. Meie giid ja autojuht juba sõid, me võtsime siis endale ka söögid, aga kuna see oli selline buffet-tüüpi söögikoht, siis polnud menüüd. Üldiselt ma mitte kunagi välismaal ei telli ühtegi sööki ega osta ühtegi asja, enne kui tean selle hinda. Nüüd aga olin safarist väsinud ja kuidagi ei mõelnud. Mika võttis ülivähe riisi ja veidi juurikaid, meie Oliviaga võtsime taldrikud täis, kuid see oli selline väga lihtsavõitu söögikoht. Arve meile kolmele oli 3000 šillingut. Mõtlesin, et teen meie autojuhile ja giidile ka söögid välja ja järsku oli arve juba üle 6000 šillingu, mis teeb 47 eurot. Selge oli see, et giid tõi meid siia, lootuses, et me ostame midagi suveniiripoest ja kindlasti oli tal vastav diil selle omanikuga, kuid see söögikoha trikk tundus veidi alatu. Kadu polnud mingi meeletu, aga ütleks nii, et mingi 20 eurot saime vastu pükse, sest meie kõigi söök ei oleks tohtinud maksta üle 25 euro. See söögikoha-poe jant ja giidi soov meile mitu korda maha müüa lisateenuseid jätsid veidi mõruda maigu üldiselt ilusale ja meeldejäävale päevale.

Teel koju ütles Bernard, et kohe sõidame läbi Aafrika suurima slummi. Tõepoolest, Google kinnitas, et Kibera on Nairobi ja Keenia suurim slumm ning ühtlasi ka Aafrika suurim slumm. Samuti on see maailma üks suurimaid slumme 😳 Küll oli aga megasuur meie üllatus, kui saime aru, et see on vaid 2 km kaugusel meie kodust ning et oleme selle läheduses korduvalt ja korduvalt jalutanud, kuid lihtsalt ei kõndinud kunagi päris selleni, puudu jäi nii 500 m umbes. See ongi kummaline, et linna keskusele lähedal asuv piirkond, kus on kõrghooned, paar korralikku ostukeskust ja arenev linnaosa, on kohe slummi kõrval ja see üleminek ühest teise on väga järsk.

Koju jõudes vihjas meie giid, et võiks autojuhile tippi anda. Piirdusime 1000 šillinguga (alla 8 euro), mis tegelikult ongi üsna tavaline tipp giidile.

Ja saigi meie safari seiklus läbi! Oli huvitav, esmakordne ja kallis 😃 Mika sukeldus Robloxi maailma ja unustas hetkega kõik lõvid, sebrad, kaelkirjakud ja krokodillid 😆

Paar tundi hiljem hakkas sadama ja sadas nii, et kõik tänavad ujusid, vesi ronis meile rõdult tuppa ja internet kadus ära. Mõnus väsinud tunne tuli peale ja õhtu lõppes pitsa söömise ja “Õnne 13” vaatamisega…