See postitus tuleb nüüd suure hilinemisega, kuid ma ei hakka teksti muutma, kirjutasin selle osaliselt veel San Cristobalis olles, 28. veebr – 6. märts.
Leidsime Tarieliga enne tänast, et oleme chipid – so midagi hipi ja tavalise inimese vahepealset. Aga täna ühte San Cristobali kohvikusse sisenedes kui hakkasime kogu perega end lauda istuma seadma, arutasime, et me pole ei hipid ega chipid, ega isegi mitte itaalia perekond, vaid gypsyd 😀 Sest korraks jäime vait ja kuulsime, et kogu kohvik oli vaikne, kuigi inimesi oli seal ka peale meie. Me teeme ikka parajat kisa, mitte Mika üksi, kuigi ta on väga tugeva häälega, vaid meie Tarieliga ka. Seletame, naerame, räägime üksteisest üle ja vaidleme ning seda kõik see enamasti kõrgendatud häälega.
Ohhh, me olime siis mägedes, Chiapase osariigis. San Cristobal asub 2200 m kõrgusel merepinnast. Võrdluseks Tallinna kõrgus on 9 m. Seal on hoopis teistsugune kliima kui näiteks Tuxla Gutierrezes, kust me just tulime. Kuigi kaugus nende linnade vahel on vaid 60 km. San Cristobal ehk lühendatud Sancris on vana linn, asutamise aastaks 1528. Linnas elab 215 874 inimest, nii et umbes kaks Tartut. Jällegi suur erinevus, sellest, mida meie ette kujutasime. Arvasime Tarieliga, et tuleme väiksesse külakesse mägedes, mida kaks ilusate hammastega hipit meile Kollases Linnas, Izamalis, soovitasid 😀
See linn oligi omapärane selle poolest, et turistideks olid seal peamiselt hipid. Nad laulsid, tantsisid, mängisid pilli ja tegid igasugu muid hipi-asju 😀 Õhus oli igal juhul tugev boheemlaslik vibe ja meile sobis see igati.
Olime Sancrisis kokku kuus päeva ja seda oli liiga vähe!!! Sest see oli üks ehedamaid ja isikupärasemaid paiku Mehhikos, kuhu sattusime. See paik vastas kõige rohkem sellele kujutlusele, mis mul Mehhikost oli filmide ja raamatute põhjal endale loodud. Majad olid madalad, kuidagi hooletud ja samas armsad.
Samas leidus ka üsna räämas maju.
Paljud hooned olid värvitud justkui muuseas, kuid kõik see jättis värske ja mõnusa mulje. Samuti nägime siin (seda me oma reisil hiljem ei kohanud enam) naisi, kes kandsid kaupa vms kandameid seljal selliselt, et kandami ümber oli suurrätt, mille üks osa jooksis ümber kandja pea, nii et osa raskust jaotus pea ja õlgade vahel. Märkasime ka naisi, kellel oli suur musta värvi karvane nahapalakas ümber puusade keeratud ja iselaadi kohmakaks, kuid kindlasti soojaks seelikuks seotud. Taas kliima ja siinse eluviisiga seotud eripära. Vahel kui oli vihmane ja rõske ilm oleksin taolise sooja karvatüki ka endale meeleldi ümber keha keeranud 😀 Õnneks oli mul potšo, mida sain siin ümber võtta.
Sancrisi vanalinn on superilus ja täis voolavate kohati mittesümmeetriliste nagu Euroopas harjutud, kivimustrite ja reljeefidega kirikuid.
Lisaks oli tore, et meie airbnb kodu asus äärelinnas. Seega nägime, mäedevahelistes orgudes suuri kapsapõlde, talumajapidamisi koos lammaste, kanade ja muidugi suure hulga koertega.
Koerad on eraldi teema – mehhiklased armastavad väga koeri. Pea kõigil on oma koer, pigem isegi mitu. Peaaegu iga meie airbnb kodu kõrvalkorteris või majas on olnud närviline koer, kes ikka vahel oma haukumisega meie und segab. Aga selle koha pealt peame moka üsna maas hoidma, sest meie kadunud armas Haiku oli ka suuuuur haukuja.
Jah, äärelinn oli hoopis midagi muud kui vanalinn, seal nägime lisaks põllupidajatele ka väga kitsastes oludes elavaid inimesi. Seal oli üks maja, mis oli rohkem nagu kuur või sara, sest seinte sees oli puulippide vahel ikka väga suured õhuvahed. Ma ei kujuta ausalt ette, kuidas on seal elada, sest temperatuur mägedes langes öösel 6 kraadini. Siin linnas nägime selgelt ka vaesust.
Sancrisis külastasime palju kirikuid. Tegelikult avaneb pea igalt tänavanurgalt hingematvalt kaunis vaade, sest kõikjal ümberringi on mäed ja paljud tänavad tõusevad kõrgele üles, luues kõikjale linna tillukesi vaateplatvorme.
Iglesia de Guadalupe ehk Guadalupe kirik, ”iglesia” tähendab hispaania keeles kirikut, oli esimene kirik, mille juurde üles ronisime, sest just seda kirikut nägime oma koduaknast.
Teed on Sancrisis ülijärsud ja isegi lühikesed tõusud võtavad korralikult hingeldama, lisaks on ka õhk kõrguse tõttu vist veidi hõredam. Igal juhul Tarieli ütles küll, et tal tuli vahel õhust puudu, ka niisama, mitte mäkke ronides. Pärast märkasin seda minagi. Ei tea kas see Guadalupe kirik oli tõesti üks ilusamaid siin, kuid mulle jättis ta kuidagi väga erilise mälestuse. Võibolla tõesti seepärast, et nägime teda selles linnas esimesena. Guadalupe kiriku juures nägime kõik ka oma elu esimest kasvavat ja rohkelt vilja kandvat avokaadopuud 🙂 Mulle nii meeldivad sellised nn reisi botaanika või bioloogitunnid, kus sa oma silmaga midagi avastad ja teada saad. Ma millegipärast arvasin, et avokaadod kasvavad kuidagi maas või madalatel põõsastel, kuid siin kõrgus uhke puu, mis kandis oma okstel nii rikkalikult seda siin nii armastatud vilja. Selle sama võimsa puu juurest avanes uhke vaade mäe orgu ja kaugele maastikule.
Kirik nagu peaagu kõik siinsed kirikud, oli kaunistatud mehhiko paberlõigetega ehk picadoega (tegelikult enamasti siiski kilest, et oleks ilmastikukindlam), mis olid veetud pikkadel nööridel kiriku peauksest lehvikuna kõigisse ilmakaartesse. Need tuule käes lainetavad paberlõike-lipukesed, enamasti toon-toonis kiriki värvidega, mõjusid väga pidulikult. Mehhiko kirikute on sisekujunduses levinud väga realistlikud, inimesesarnased, Kristuse ja Neitsi Maarja kujud. Samas oli kiriku peaukse kõrvale välja pandud mootorratas, mille juures kiri, et tehes kirikule annetus, on võimalik see endale võita 😉
Mika hakkas siin, Guadalupe kiriku juures, uurima, et kes see Kristus on ja miks ta ristile on pandud ning miks tema kehast verd voolab. Me siis istusime sinna kiriku ette pingile ja hakkasime talle kristlusest ja usust rääkima. Just sellised hetked reisil ongi nii lahedad, et õpetad lapsele midagi, kuid sellest rääkimine tuleb loomulikult ja keskkond toetab seda.
Sancris tõesti toitis hinge, seal leidus nii palju ilusaid ja erilisi detaile, mida mujal Mehhikos pole. Linnakujunduses esines näiteks hulgaliselt keraamilisi tuvisid. Mõtlesin, et oh, ongi taas üks Mehhiko eripära. Kuid asja uurides, selgus, et need tuvid on just selles Chiapase osas loodud sealse tuntud ja armastatud keraamik Juliana poolt. Mulle meeldis nii väga viis, kuidas ma Julianast teada sain. Kuidas ma temast siis teada sain? Kunsti kaudu. Kõndisime linnas, mina ülimalt vaimustunud ja üritanud kõiki neid keraamilisi tuvikujusid pildile püüda, kui äkki nägime veel üht kuju … tuviga. Meie ees, kahe sõidusteevahelisel alal, asetses võimas kuju tuvi voolivast naisest. Kuju oli meisterlikult vormitud, ühest küljest visandliku tunnetusega ja samas väga realistlik. Kui ta poleks olnud mitu korda üle elusuurus, oleks võinud arvata, et see pronksist naine on elus. See oligi Juliana. Meil oli sel hetkel kuskile kiire ning jõudsime teda vaid veidi imetleda. Siiski piisavalt, et teha mitmeid fotosid. Mõtlesin, et kodus uurin, kes on kuju autor – netis on ju kõik olemas. Hiljem selgus, et kõike polegi netis olemas või pole see suurepärane kuju siis piisavalt kajastust saanud. Igatahes selle skulptorit mul kahjuks ei õnnestunudki leida, vb oli see graveeritud kuskile Juliana kleidivoltidesse. Leidsin vaid kirja, mis oli kuju esiküljel “Escutura y Fundicion Maldonajo SA I-94“. Kuju kutsutakse ka “Artesana de Amatenango”. Aga ma sain teada, kes on see naine. Chiapasest, täpsemalt Amantenagost pärit keraamik Juliana Perez Lopez. Ta tegeles keraamikaga juba 10-aastaselt, õppides ametit oma isalt. Hiljem õpetas ta oma leiutatud tehnikaid ka ise ja reisis tolla aja kohta palju ning oli üldse tubli ja loominguline inimene.
San Cristobalis seisime pea igal õhtul oma magamistoa aknal ja lihtsalt vaatasime enda ees avanevat vaadet mäeveerule, millel pimeduse saabudes tuled süttisid. Sealsamas oli ka Guadalupe kiriku kaunis ümar torn. Tänavad tõusid mäest üles praktiliselt püstloodis ja lahe oli vaadata kui mõni auto või tilluke inimkogu mäkke üles rühkis. Jälle see lapsepõlves kogetud kaugelt eemalt vaatleja tunne. Igatsus hinges ja mõte, mida need inimesed seal eemal tunnevad ja mõtlevad, teadmatuses, et keegi neid eemalt näeb.
“Mika, jäta see vaade endale meelde! Midagi sellist ei näe iga päev,” ütles Tarieli. Jah, just nii see ongi!
Meil oli väga kena boheemlaslikult sisustatud ja avar läbi kahe korruse ulatuv airbnb korter. Seal oli palju lahedaid detaile, ilusad lauanõud ja väike käsitsi maalitud lastelaud kahe tooliga. Nii et Mika nautis oma isiklikus ja just tema mõõdule sobivas lauas söömist. Ja muidugi aknast avanev vaade. Kõik see tegi elamise hubaseks. Ainuke mure oli, et see kodu oli väga kõhe. Eriti esimesel ööl. Tegime siis nii nagu teevad portugallased külmal perioodil – kolisime kogu perega ühte magamistuppa. See asus ülakorrusel ja seal oli tunnetuslikult kraadi võrra soojem kui all. Lohistasime ühe madratsi Mika jaoks juurde ja paari päevaga oli seal juba mõnusam magada. Õnneks olid olemas ka mingi väike küttekeha ja puhur. Nii et saime temperatuuri veidi hubasemaks. Lisaks oli kõikjal veel suurel hulgal pehmeid karvaseid tekke, patju ja kõiksugu mõnusaid villaseid pleede.
.
Sancrisis tõusis päevane temperatuur vahepeal isegi 24-soojakraadini, kuid mägedes langes päikse loojudes kohe taas ja öösel oli mõnikord vaid 6 kraadi sooja. Nii et saime Eesti lähedastega õuetemperatuure võrrelda. Väga suurt vahet ei olnudki 😀 Kuid peale esimest külma-ninaga-magatud ööd läks elamine meie seal sees olemisest ka juba soojemaks, nii et oli päris ok. Väljas kõndida oli nagunii soe. Toas kandsime veidi soojemaid riideid ja välisjalanõusid, millest muidu ikka loobusime. Samas päiksekaitsekreemi kasutasime ikkagi, sest UV oli mägedes eriti tugev, enamati maksimumis ja päike väga ere. Muide, UV-indeks on Mehhikos kõikjal üsna kõrge ning vilu vähe, sest päike paistab seniidist.
Selles maalilises linnas olles tegin päris mitu akvarelli. Üks lemmikpilte sealt on sini-valgest San Diego kirikust tehtud visand.
Sancrisis oli ka üks Mehhiko parimaid turge (neist paigust, mida meie külastanud oleme), mis asus samuti El Cerillo ülikauni liivakivikarva ornamentidega kiriku juures. Teinekord teame, et reisil olles tasub väikeste kohtade turgudel rohkem ostelda, sest sealt leiab kohalikku ja kvaliteetset ning võibolla midagi sellist, mida mujal pole. Turg oli tulvil ilusat käsitööd. Siiamaani näen unes erkrõõmsates värvides tikitud kuu- ja südamekujulisi patju. Miks ma neist küll piltigi ei teinud??? Kuid reaalselt oleks olnud tõesti väga raske neid patju kaasa vedada. Nagunii on meil (loe: põhiliselt minul) niiii palju pluuse jms riidekraami ostetud, et see täidab kõik me kolm kotti. Õnneks on enamik Eestist kaasa võetud riietest meil nii ära kantud, et jätame enamuse igapäevarõivaid siia maha.
Siin linnas olles sain mina ka kõige “korralikuma” kõhuhäda Mehhiko reisi jooksul. Ma ei usu, et see oli toidumürgitus, sest sõime kolmekesi samu asju ja teistega oli kõik korras. Ilmselt mingi bakter, mille vaid mina suutsin üles noppida. See tõbi niitis mind rohkem kui 24 tunniks maha. Nendest 12 tundi käisin ma vaid WC vahet. Inimese kohta, kes üldiselt ei suuda oksendada (no ikka väga raske protsess mulle), oksendasin ma rekordarvu kordi oma elu jooksul. Ei hakka seda kõike detailsemalt kirjeldama, kuid ütleme nii, et mingil hetkel tundsin, et pole enam mõtet ega jõudu WC-st magamistuppa tuigerdada, vaid jäin oma tekiga tualeti ukse juurde põrandale magama. See tundus sel hetkel maailma turvalisim koht.
Järgmisel hommikul oli meil plaanis kogu perega Sancrisist väljasõit kahte väiksemasse kõrvallinna, et näha veel autentsemat mägirahvaste elu ja kombeid. Kuid sinna sõitsid siiski vaid Mika ja Tarieli. Olin liiga läbi omadega ning tahtsin vaid magada. Õnneks oli saabunud hetk, mil kõht ei valutanud enam ja ka iiveldus hakkas järele andma. Tarieli veel muretses, et kas julgeb mind üksi jätta, kuid ma ütlesin, et ma kavatsen nagunii ainult magada. Pealegi oli meil niiiiii tore ja abivalmis airbnb pererahvas (nad elasid kohe kõrvalmajas), et kui Tarieli neile kirjutas minu olukorrast, siis sõitis pereisa Alex kohe apteeki rohtude järgi ja võttis mu eest hoolitsemise enda peale. Super-armas temast! Ta rääkis, et sellised kõhuhädad on Mehhikos tavalised ja nad ei nimeta neid isegi haiguseks, vaid lihtsalt asjaoludeks, mis kaasnevad tänavatoidu söömisega. Ta tõi mulle rohtu ja probiootikume ning vitamiinijooke, mis mulle energiat annaks. Olin talle ülitänulik ja suikusin sügavasse unne. Kokku magasin järgmise päeva ja öö jooksul Tarieli arvestuse järgi 16 tundi jutti. Aga kui peale seda ülisügavat ja kosutavat und ärkasin, olin nagu uus inimene ja kogu lugu oli justkui meelest pühitud, sest kõht polnud isegi hell ega midagi. Võibolla oli see “puhastus”, mille mu keha mulle korraldas, väga põhjalik. Minu out-oleku tõttu veetsime veel ühe lisaöö Sancrisis ja liikusime siis tagasi Tuxla Gutierrezesse, millest Tarieli just kirjutas.
Kokkuvõtteks: Sancristobal on jaheda kliima ja karge puhta õhuga mägilinn, mis pakub ilusaid vaateid, palju kauneid kirikuid ja seal on parim turg ja kaunim käsitöö. Eriti nutan taga kohevaid ja kõigis maailma värvitoonides ponponesid, mis mul sealt ostmata jäid, sest arvasin, et küll jõuab ja küllap on neid ka mujal Mehhikos. EI OLE! Vähemalt mitte nii kohevaid ja mitmevärvilisi. Aga eks midagi peab jääma ka igatsuseks. Pean õppima lahti laskma. Aga vahel ikka sähvatab see mõte peas, et tahaks kogu Mehhiko käsitöö ja tikandid ära osta ja endale selga panna ja siis särada kogu selle ilu keskel. Õnneks me ostsime sealt siiski mitmeid pluuse, seelikuid ja kleite, Tarielile ühed püksid ja ka ühe ülinummi erkroosa südame, mille küljes üks ponpone (lihtsalt dekoratiivelement nagu kõik ponponed) ja veel ühe puust nikerdatud südame, millel on puust leek ning mida nimetatakse Imeks. Nii et sai ikka ilusaid asju kaasa võetud sellest maagilisest linnast, mis jääb meie südamesse alatiseks kui kõige rohkem meie moodi paik Mehhikos. Vähemalt nendest kohtadest, kus siiani elanud oleme.